你好大家！
Lõpuks siis ka esimene sissekanne. Saime täna siis lõpuks ka mingisuguse neti ja ma siis üritan meenutada, mis viimase nädala jooksul toimunud on (tunne on küll rohkem nagu oleks möödunud juba vähemalt kolm).
Kõigepealt siis aitäh kõigile toredustele, kes ennast siiski lennujaama mind saatma tulid, tore olid teid veel korra näha☺.
Lennud läksid kõik tagasi vaadates kiirelt ja sujuvalt (va kiire sõit Helsingisse pisikese lennukiga äiksetormis, aga vähemalt mul oli täitsa lõbus). Hong Kongi lennujaamas oli meil umbes 6 tundi aega ja mõtlesime korra välja jalutama minna, aga see 35 kraadi ei tundunud sel hetkel väga vapustav, niiet keerasime otsa ringi ja veetsime selle aja siiski lennujaamas pingil. Lennujaamast saab juba aru, kui kallis Hong Kong on, sest me ei raatsinud sealt kumbki midagi süüa osta. Poed olid seal ka ainult midagi kõrgmoe kanti. Lennul Hong Kongist Nanningi olime vist küll juba ainsad välismaalased. Nanningi lennujaam oli Hong Kongist juba veidi erinev, sest sealt me enam ühtegi poodi ega midagi ei leidnud ja pagasi kättesaamiseks oli seal vist ka tervelt üks lint.
Lennujaamast väljudes ootasid meid 2 hiina meesterahvast sildikesega, millel olid meie nimed. Läksime nendega taksosse ja sõitsime umbes pool tundi ülikoolini. Ei läinud ööpäevagi kui olime juba sihtpunktis kohal.
Saime kuidagi oma toa kätte koos kultuurišokiga. Saime kahese toa asemel kolmese toa, seal elas juba üks Laose tüdruk, kelleme me paraku korra üles ajasime ja teada saime, et ta inglise keelt ei räägi, no olgu. Järgmiseks avastasime, et patju, tekke ja linu meil toas ei ole ja meie toakaaslane nautis koostöös konditsioneeriga rõõmsalt 15 kraadist soojust(?).
Tuba ise oli esimesel korrusel ning järgmisena leidsime me eest dušši eesruumi, milleni jõudmiseks pidi ust krägina saatel jalaga lahti lööma. Sein sellel puudus, ehk siis asus pühimõtteliselt õues, ees olid ainult trellid, aga veidi veider tundub juba hambaidki pesta kui kõik sealt rõõmsalt mööda jalutavad, pluus siis riiete vahetamiseks oleks pidanud pöörduma kindlasti dušširuumi/WC-sse. Viimase uks ka muidugi kinni ei seisnud, et seda pidi ka omakorda käega kinni hoidma. See, et ainult auk põrandas on ei tundunud enam midagi veidrat, sest noh Hiina ju. Pusad selga ja mitte väga rõõmsa tujuga magama, et hommikul proovida uus tuba saada.
1.september
Hommikul läksime registreerima ja saime omale uued hiina nimed (minu nimi: Aishalu. 爱莎露) ja kuna tahtsime omale uut tuba siis jäi registreerimine pooleli ja läksime Wei laoshiga (laoshi- 老师- õpetaja) meile uut tuba jahtima. Alguses tundus, et me vist ei saa aga lõpuks siiski läks õnneks. Saime seal kohe ka ühe šoti tüübi Euaniga tuttavaks, kellega suundusime politseisse, et võtta mingi tõend, mida hiljem on vaja elamisloa taotlemiseks. Hiljem vaatasime üle ühe ülikooli söökla ja kolisime oma asjad ümber, nüüd on meil kahene tuba, uksed töötavad ja vannitoal on isegi uks, mida muud elult tahta. Hiljem uurisime veidi internetti ja käisime veidi eemal kesklinnas parti söömas. Õhtul avastasime paanikas, et registreerimiseks oli viimane päev ja igal pool oli hoiatatud, et hiljem registreerida enam ei saa. Saime seda, aga siiski teha veel ka järgmine päev, küll keerulisemalt, aga kellel seda lihtsat elu ikka vaja. Saime selleks korraks ikkagi Hiinasse jääda.
Järgneb… ma teen teile nüüd natuke järjejuttu, sest mul on uni ja hommikul kell 8.40 on tund, et ma homme ausõna proovin jälle edasi kirjutada.
爱莎露 ☺
2.september
Hommikul pidime kohe keeletesti tegema minema, me ei olnud väga õnnelikud, et meil seda kohe teha kästi, sest me siiski lootsime suvega meelest läinud hiina keele natuke rohkhem meelde tuletada. Räägiti meiega paar lauset juttu ja saadeti algajatesse, ju me siis ei hiilanud liialt. Tegime testi ära ja hiljem saime teada, et grupp, kus me õppima hakkame on siiski kesktase. Kirjutan samal teemal siis kui jõuan 7. septembrini (ehk tänase päevani).
Pärast käisime siin ja seal ja olime asjalikud ja kuna meil polnud häid mõtteid, kuhu sööma minna, siis istusime Tuuli ja Euaniga suvalisele bussile ja sõitsime suvalisse kohta, kust leidsimegi varsti sobiva koha söömiseks.
Euan ostis see päev rolleri taolise asja ka ja sundis meid sõitma, alguses oli hirmus aga pärast oli päris lõbus juba, ei tundunud liiklus ka enam miskit hullu. Mälu on juba üsna hägune nende päevade kohta, sest nii palju on juhtunud ja meenutamine tundub juba raske. Aa käisime Tuuliga omale kõiksugu tarvilikke asju ostmas see päev , alustades harjadest ja moppidest lõpetades toidu ja (pesu)kaussidega. Tegime lõpuks oma toas korraliku suurpuhastuse, tolmu ja igast jama saime ikka kilodega ma usun.
3.september
Lõpuks ometi laupäev ja saime natuke kauem magada. Varsti oli Euan ukse taga ja kutsus meid ühe oma hiina sõbraga välja. Käisime söömas ja saime esimest korda väga head hiina toitu, hind oli ka kohe palju kallim, aga kui ise maksma ei pea, siis ei ole ju vahet hihi. Tao läks ees kuskile ära ja meie otsustasime, et meil on ka ikka aeg rattad osta, et kaua me teiste rollerite tagaistmel ikka sõidame. Mõeldud tehtud, Tuuli väljavalituks osutus üks sinine ratas ja mul oranž (kuigi olin omale varem juba ühe kollase välja valinud, aga mõtlesin ümber). Tuunisime kellade ja korvidega oma ratta ära (mulle sai kahjuks ainult riidest korvi panna, mis väga raskusi ei kannata, et pean midagi geniaalsemat välja mõtlema. Ostsime mõlemad 2 korralikku lukku ka, kuigi väidetavalt see väga vargaid eemale siiski ei pruugi hoida, niiet me lukustame need nüüd tavaliselt kui saame kuskile posti külge, siis omavahel kokku ja siis kumbki veel üks ratas. Mulle meeldib mu ratas, niiet loodetavasti jääb see mul selle aasta jooksul ka viimaseks. Hiljem käisime Taol külas ja kohvikus, kus sai osta isegi näiteks Finlandia viina (küll u 35 euro eest pudel). Õppisime hiina pokkerit (mis ei sarnane tavalise pokkeriga mitte kuidagi) ja läksime koju tuttu ära.
4. september
Hommikul saime korra jälle Taoga kokku ja käisime Tuulile sõnastikku ostmas. Tegin raamatupoele ringi peale ja nagu arvatud, ühtegi inglise keelset raamatut seal ei olnud.
Sõitsime ratastega ringi ja sattusime ühes kaugemas poes taaskord hoogu ja päris lõbus oli kõiki neid asju ratastega koju vedada. Saime omale näiteks veekeetja, saab teed ja nuudleidki teha, sest kööke nad siin ei tunne. Suutsin ennast samal ühtul üsna kenasti ära kõrvetada vastu teekannu, aga õnneks emme oli mulle mingit põletusgeeli kaasa pannud, et sain kohe jaolle (aitääh☺).
Aa ostsime see päev duriani ka ( eesti keelses nimes pole kindel). Olin kuulnud, et haiseb rõvedalt aga maitseb hästi. Haises ta tõesti no ikka väggga rõvedalt, ja see hais ei läinud enam välja ka, aga see et see hästi maitseb oli küll puhas laim. See oli 1 kallimaid toiduasju, mis me siin ostnud oleme ja mina üle ühe ampsu seda süüa ei suutnud.
Ahjaa ja kuna siin on (hiina keeles!) kõikide asjade tegemine ju nii lihtne, siis ma otsustasin, et oleks parim mõte oma, mõned päevad tagasi saadud, kohalik pangakaart lasta masinal ära süüa, mõeldud tehtud jällegi. Ehk siis kuna interneti jaoks oli kindlasti vaja kohalikku pangakaarti ja meil seal peal raha ei olnud, siis otsustasime kuskil proovida raha sisse panna, aga see automaat oli ainult hiinakeelne ja nii me siis tõlkisime sõnastikega neid lauseid ja kuna pangaautomaat vaatas, et ma olen kaardi automaati unustanud siis ta sõi selle ära!
5. september
Hommikul kell 9 oli rahvusvaheliste õpilaste, keda on siin vbla umbes 150-200? Ja kellest enamus on ikkagi aasialased, aktus. Aktuse jooksul öeldi vist isegi 2 lauset inglise keeles (me loodame, et te saate hiina keelest aru….vähemalt niipalju, et õiges kohas plaksutada, nojah siis).
Siis jagati ainult keelt õppivad õpilased gruppidesse. Me saime siis Tuuliga kesktasemesse, kartseime kartsime, sest paljud keda teadsime ja meie arust täitsa ilusti juba rääkisid läksid algajatesse ja meil oli inimesi, kes juba ikka üsnagi hästi räägivad.
Igaljuhul läksime me siis panka, et neile kuidagi selgeks teha, et pangaautomaat sõi mu kaardi ära ja ma tahaks seda tagasi ja siis, et neti jaoks arvele raha ka panna. Pangas nägime Oramat ja Eddiet (2 aafrika tüübi, kes siin magistrit teevad). Rakendasime nende hiina keele teadmisi kohe enda kasuks ja nagu selgus, siis ei olnud nendestki kasu. Ma ju täpselt ei teadnud, kus see oli, kus ma selle ära kaotasin, niiet me läksime seda otsima ja siis uuesti kuskile panka, kes meid siiski suunasid tagasi sinna esimesse. Saime vähemalt Tuuli arvele raha, et neti eest maksta. Tagasi esimesse panka, kust meile öeldi, et pean nii umbes 5 päeva pärast pöörduma kuskile kolmandasse panka, et see kätte saada. Pole õrna aimugi, kus see olla võiks aga elame näeme.
Avastasime ratastega veel Nanningi ja jäime paduka kätte ja kuna me ei jõudnud ära oodata, millal see üle jääb, sis sõitsime vihmas, mõnus kosutav. Õhtul mängisime (loe: Tuuli ja Euan mängisid, mina ei saanud halligi aru) hiina malet. Kell oli vist liiga palju ka sellise mängu jaoks aga siiski.
6. september
Hommikul kell 7.20 oli ühe kaugema ühika juures rivistus, et minna tervisekontrolli (jah kõik rahvusvahelised korraga). Sõitsime bussiga umbes pool tundi ja kohal me olimegi. Alguseprotseduuridest (registreerimine, maksmine) kuni lõpuni võttis aega nii 3,5 h ja no testiti KÕIKE. See, et me Eestis olime enamus asjad juba ära teinud ja et meil selle kohta isegi tõendid olid ei huvitanud kedagi. Andisme koridoris verd, natuke eemal pissiproovi ja siis no mida iganes alates rõntgenitest ja EKG-dest lõpetades silmakontollide, ultraheli ja ma tõesti ei tea millega veel. Kui nemad mind terveks tunnistavad, siis nii asi ka on.
Eile üritasime siis vol 17 omale netti saada, see on siin keeruline ruudus ja küll on u 100+ inimest enne sind ja mida kõike veel. Lõpuks saime, ja arvasime, et me saame seda jagada aga tundus, et siiski mitte, läksime siis tagasi, et mulle ka teha kui selgus et nad siiski võtavad kohe raha terve aasta eest ja meil polnud enam piisavalt raha Tuuli arvel. Õnneks pakkus mees siis, et võta 5ks kuuks, niiet kui mul jaanuari lõpus jälle blogi sissekandeid pole siis ma unustasin juurde maksta.
Lõpuks läks siiski õnneks ja saime Orama käest programmi , millega sisse logida netti ja eelmine päev olime turult juba netijuhtmed ka ostnud ja nii me neti siamegi. Ulmeaeglane oli eile õhtul aga saame hakkama. Põnevamaid lehti pole veel suutnud lahti muukida, aga eks me veel üritame.
Tänast päeva ma veel ei kirjuta, lähme Tuulile arvutit ostama ja niisama poodi, et lisa koos ehk mõnede piltidega tuleb veel hiljem.
7. september
Hommikul kell 8.40 olis siis esimesed tunnid. Ärevuses kobisime tundi (tunnid on meil õnneks kõrvalmajas..vedamine!!) ja esimene tund oli isegi suuremal või vähemal määral okei, et teised ehk jah räägivad paremini aga no enam-vähem oli siiski arusaadav, millest jutt käib. Tutvusime üksteisega ja võtsime kiirelt esimese peatüki, poolteist tundi läks kui lennates, peaaegu. Mina, Tuuli ja siis üks Usa’kas (pärit Puerto Ricost) oleme ainsad mitte aasialased. Ülejäänud siis (tänase seisuga 12) on Taist, Laosest, Sri Lankalt ja Vietnamist. Homme on meil esimese 4ja lehekülje sõnade peale töö ja ma ilmselgelt tegelen kõige muu kui õppimisega.
Teine tund oli meil aga kuulamine ja seal ma ei teadnud enam, kas nutta või naerda, eks ikka nutta pigem. Ma pole kunagi kuulamiülesandeid armastanud ja veel vähem poolteist tundi järjest. Võib ausalt öelda, et selles tunnis ei saanud ma enam midagi aru, vastikult rasked kuulamisharjutused!! Aga õnneks ma polnud ainukene, kelle arust need väga rasked olid. Isegi targemad tõdesid, et on ikka raske küll. Mõtlesin siis juba korra, et äkki ikka peaks lihtsamasse gruppi minema, aga kuulsin pärast nendelt, kes algajates olid, et neil oli jällegi ulmeliselt lihtne. Nad õppisid seal vist põhimõtteliselt algusest peale, niiet nüüd nutan ja pean hakkama saama, sest taandarengut ma ei soovi.
Me ei käinud täna isegi kordagi väljas söömas, mis on veider, aga meil oli tahtmine tervislikke asju süüa, niiet sõime täna puuvilju ja ostsime poest salatimaterjali. Väljas söömine on muidugi odavam suhteliselt.
Käisime nüüd nagu juba öeldud Tuulile uut arvutit ostmas ja ostsime poest jälle igasugu soga kokku. Iseenesest on meil seda kõike vaja aga siiski, kuna siin on nii odav, siis me tuleme iga päev poest suurte hunnikutega.
Uurisime nüüd Oramalt programmi, millega saaks ka Hiina arust sisukamaid lehti avada ja ta pidi meile mingi programmi andma, fingers crossed sest siiani pole mul miski töödanud.
8. september
Minul see programm siiski ei töödanud ja vaikselt hakkavad mõtted otsa saama, kuidas saada ligipääsu maailmale, aga ei tunne liialt tegelikult puudust ka…veel.
Päev algas siis jälle kooliga, üks tund oli sama, mis meil juba olnud oli, kus on kõik üsna kokku segatud ja see on vist kõige parem tund ka, sest ta räägib nii, et me ikka saame aru ka. Teine oli aga suuline, me polnud keegi väga vaimustuses, sest midagi suulist me seal väga palju ei teinud ja õpetaja rääkis kiiremini kui keegi eales varem, niiet arusaamisega oli jällegi väga suuri probleeme. Pluss ta pole veel õpetamises vist vilunud, sest ta näeb välja noorem kui mina, mida ta ehk siiski ei ole aga siiski. Anname aega, ehk harjub ja muutub vabamaks. Pärast käisime Susanne (saksa tüdruk, suhteliselt ainuke blond meil siin), Tuuli, Samurdhi ja Sandaniga (2 jubetoredat Sri Lanka tüdrukut) lõunal. Seekord saime oma kõrvalmaja sööklast isegi väga head toitu. Hiinas on muidugi igasugu vägevad süsteemid, näiteks ei saa sööklas süüa niisama raha eest, vaid sa pead omale tegema mingi söögikaardi ja sellele raha laadima, et sööklates süüa. Vähemalt see kehtib vist kõikides sööklates campuses.
Rääkisin korra ema, Heiko ja Hannaga skype’is ja läksime meile seda kaarti tegema. Aga kuna seal oli jällegi liiga pikk saba siis lükkasime jälle edasi. Läksime hoopis poodi, et veel veidi tarvilikke asju osta. Tahaks loota, et varsti on kõik asjad olemas ka, mida elusks vaja. Ma tegin isegi oma kätest pilti pärast poes tulekut, aga pilt ei anna väga edasi, millised nad välja näevad, ütleme lihtsalt, et nägin välja nagu poleks kuu aega käsi pesnud (vähemalt). Kuigi see on üsna suur pood, siis seal vist ei käida väga palju.
Hiljem plaanisime õhtu kodus veeta, aga asi lõppes siiski Tuuli, Sandani ja Til’iga õhtust süües. Koju ära ja varsti jälle magama, nii need päevad siin lähevad.
Vahemärkuseks, et Heiko just päeval küsis, et kas me pesus käies auku ei astu, siis seda pole veel juhtunud, aga tuulil kukkus eile mingi kraan sinna sisse ja noh, eks meil oli seda ikka vaja ju. Tuuli, nagu üks vapper Eesti naine kunagi võttis ette kraani, mitte väga meeldiva, päästeoperatsiooni. Süüa pärast veidi aega ei tahtnud, aga lõppes kõik õnnelikult.
9. september
Täna oli meil kuulamine ja lugemine. Tänane kuulamine oli juba veidiii parem, aga ega suurt midagi ei mõista endiselt. Lugemine oli aga täitsa lahe, seal ka just veel nupukusega silma ei paista, aga õpetaja on siuke mõnus Hiina vanapapi. Räägib ägedalt ja reaalselt tundub, et me hakkame seal tunnis targemaks saama.
Peale dundi saime siis lõpuks omale need söögikaardid ka tehtud ja liikusime kohe kuskile sööklasse.
Kuna eile oli Samurdhi sünnipäev, siis ta ostis meile täna kooki ja kuna me polnud veel Til’i elamist ka näinud , siis vaatasime sellegi üle. Päris kaunis oli, tal on isegi bassein üsna tema maja juures. Seda lõbu ma plaanin veel kasutada (küll kahjuks raha eest aga bassein sellises kliimas on jumalik).
Pidime täna oma tervisekontrolli tulemused ka kätte saama ja käisime neil järgi (meie Tuuliga aga ei saanud midagi, sest Euan oli meie omad juba enda kätte võtnud, eks me näe hiljem siis ki terved me oleme).
Käisin Aafrika ja mõnede tüübidega istumas ja siis Sri Lanka plikadega söömas, hiljem õpetasime Sandanile rattasõitu. Nii naljakas, pole kunagi kedagi rattaga sitma õpetanud, aga ta oli väga tänulik, ta veel päris selgeks ei saanud aga oli väga lähedal, niiet homme jälle!!
Hetkel aga korra veel Tuuli, Orama ja Eddiga istuma kuskile.
Olge paid.
Kallid!
Eile õhtul kargas Tuuli tuppa, et tule Sandani tuppa muusikat kuulama korra, olgu läksin. Esimene oli väga ilus ja võimas hiina keelne lugu. Siis Sandani küsib, et mis sa arvad, mis selle laulja juures ebatavaline on, ma muidugi vastasin, et vabandust aga ma ei tea Hiina lauljatest midagi. Ta siis, et see olen mina. Ma oleks tahtnud ka oma nägu näha, sest teised nautisid väga, pluss ma siis veel umbes 4x pidin üle küsima, kas ta teeb nalja, sest ma ei uskunud. Nagu MIDA, ma pole mitte kunagi kuulnud, et nii hästi on võimalik laulda peaagu, pluss ma ei saanud isegi aru, et see hiina keeles pole. Pluss ta räägib jaapani keelt ka ja ühe jaapani keelse lauluga oli sama. Ei usuks siiamaani, et ta nalja ei teinud kui ta laulnud poleks natuke. ET ta lubas mulle anda need lood, siis saan ehk üles panna ja teil ka kuulata lasta. Mul on nüüd igaljuhul sõbranna, kellest saab kunagi superstaar hihi.
Igaljuhul läksime siis õhtul korra teistega kokku saama ja mõtlesime, et lähme ilget otseteed, loomulikult eksisime korralikult ära (me pole siin veel kordagi muide ära eksinud, aga eks kunagi on ikka esimene kord) ja kui me lõpuks kohale jõudsime, saime seal olla oma 15 minutit, et 12ks tagasi olla. Ma ikka NII väga fännan seda, et suht kell 12 ühika uksed kinni pannakse, jees stipiõpilased. Nende ühikas, kes ise maksavad on tegelikult sama, aga nendel pidi asi paidlikum olema. No igaljuhul koju jõudes tegin Mariiga kiire pooleteist tunnise skype-i chati ja mingil põhjusel otsustasid kõik sel ajal kas meie toas või ukse taga koguneda ja külas käia.
10. september
Saime jälle magadaa, nii meeldiv tegevus, et korra nädalas lubame seda endale korralikumas koguses. Hommikul läksime korra poodi ja turule, et midagi söödavat saada ja õpetasime Sandanit rattaga sõitma vol 2. Seekord sai asja juba varsti käppa, me olime Tuuliga nii uhked, kargasime keset teed üles-all :).
Ma sain mingi aeg oma pildid ka lõpuks seinale, et te olete nüüd kogu aeg minuga, pääris palju sai neid ikka kokku, tore tore.
Kiire lõuna ja istusime niisama ja varsti oligi aeg ennast juba valmis panna, et kell 6 teistega kokku saada ja minna mingile etendusele. Keegi ei teadnud, kuhu minek, aga koolist küsiti, kas tahame minna ja et see tasuta, et olime siis ikka ennast kirja pannud. Neil on see nädalavahetus mingi Kesk sügise festival (Mid-autumn festival või siis Moon festival). See aasta on see tegelikult 12. septembril, sellepärast on meil ka esmaspäev vaba, meile sobib. See on neil umbes 3000 aastat vana, ülistavad kuud. Täitsa täiskuu oli tõesti, söövad oma kuukoogikesi sel ajal. Need on siuksed ümmargused koogid, nii soolased kui magusad, mille mina jätan nüüdseks pikaks ajaks vahele, pole minu teetass.
Igaljuhul sõidutati meid bussiga kuskile ja kokkuvõttes oli jubeäge üritus. Lauldi, tantsiti, räägiti juttu, lauldi ja tantsiti veel ja mängiti pille ja igasugu sellist kraami. Esines nii väikseid kui suuri ja hiinlasi ja ka palju välismaalasi. Üks õhtujuhtidest oli ka näites austraalia neiu, kes rääkis vägagi puhast hiina keelt. On mille poole püüelda. Nägime, et Nanning on tegelikult ikka väga ilus, meie see campus ja ümbrus ei ole vist lihtsalt kõige kõigem. Aga seal kus me olime oli ikka väga ilus ja suuured suured majad ja nagu suurlinna tunne tekkis isegi.
Nägime tagasi tulles veel igasugu tuttvaid ja rääkisime juttu ja nagu ikka 12ks koju tagasi, seekord jõudsime isegi 3 minutit varem, mitte 00.00 nagu eile.
Oii nägime täna täitsa juhuslikult seal ka oma ühte õpetajat Mengi, kes meid kunagi Eestis õpetas. Me juba tegelikult teadsime, et ta ka siin elab ja olime kokku leppinud, et millalgi peaks kokku saama, aga nii juhuslikult ei oodanud küll näha. Ta läheb Tai õpilastega (vist, ma täpselt ei tea) esmaspäeval Vietnami piiri äärde mingeid koski vaatama ja kutsus meid kaasa, et me plaanime minna ja kuna ma pole veel jõudnud keelt korrata ja tema ees ei tahaks täielik tumba olla, siis tahaks homme lõpuks natuke korrata. Pole siiani õnnestunud, miks nüüd peaks, aga lootus sureb teadagi viimasena :).
Head ööd, noored!!
11. september
Sai jälle magatud ja läksime hilisele hommikusöögile, mis Sandanile oli küll lõuna aga meile meeldib magada!! Sõime ja tegime ilusaid plaane õpinguteks kui saabusid poisid jutuga, et nad sõidavad linnast välja Wumingi, Lingshui järve äärde, looduslik külma vee allika veega vms. Mõtlesime veidi ja ega ei saanud ju lasta käest võimalust mitte õppida, jooksime koju asjade järgi ja edasi liikusime bussijaama. Umbes tunnike sõitu ja kohal me olimegi. Istusime ja rääkisime niisama juttu ja käisime ujumas, niiihea on siin ujuda, sest kogu aeg on ju palav palav. Ujusime mõnedega üle järve ja harrastasime kohalikega vettehüppeid, mingi maja katusele me siiski ei saanud, sest ei suutnud nii kirrelt ahvi oskusi omandada ja mööda seina üles ronida. Olime seal üsna õhtuni kuni tuli selline tuul, et kohalikud hoiatasid meid mingi suure puu juures istumast, hmm. Kui vihm meid sealt ära ei ajanud, siis see pani mõtlema. Otsisime tõkatõka taksot paduvihmas, et külasse? tagasi saada ja sööma minna. Mahtusime kuidagi kõik 8kesi ühte tõkatõkasse ja lõbus sõit sai alata. Suutsin nagu ikka restorani ukse taga lollitama hakata, et oo vaadake kui libee ja siis tegin ühe meeldiva õhulennu, peale mida kõik vist arvasd, et ma hüsteeriliselt nutan, kuigi tegelikult ma ei saanud enam naeru pidama. Omad vitsad peksavad. Sõime väga maitsvat toitu ja busijaama tagasi minnes selgus, et sel kellaajal ei sõida Nanningi tagasi enam otsebussid ja me ei viitsinud liialt tagasi loksuda, niiet saime taksoga tagasi. Nad olid meie vedamisest ise muidugi väga huvitatud ja kuna saime hinna lõpuks kaubeldud max 10 krooni kallimaks bussipileti hinnast, pluss saime otse ülikooli juurde ja ei pidanud ümber istuma siis oli otsus tehtud. Mahutasime ennast 6 kohalisse minibussi ja kukkusime sõitma. Teel nalja nabani, eriti kui taksojuht kiirteelt maha sõitis ja imelikke asju tegema hakkas, küsisime siis, et mis ta teeb ja ta seletas, et kui ta sealt ja sealt maha kkerab ja siis uuesti siseneb, siis peab kiirteemaksu maksma 5 yuani vähem kui otse sõites. Tundsime, et oleme Hiinasse jõudnud.
Õhtul ei olnud kellegil tahtmist koju minna, niiet istusime oma ühika juures järve ääres ja maitsesime kohalliku märjukesi, oli päris kole.
12. september
Kiired 4 h und ja umbes 10 Tai tüdruku ja poisiga ning meie kunagise Hiina keele õpetajaga härra Mengiga Vietnami piiri äärde teele, et vaadata sealset Detiani koske. Sõit sinna koos lõunaga kestis umbes 5h. Seal oli muidu väga väga äge, Hiina pool on ainult liiga turistikaks muudetud. Vietnami pool ei käi väga vist kedagi. Sõitsime seal Vietnami laevukeste/parvekestega kose ees ringi ja tegime pilte, pärast jalutasime seal niisama ringi. Panen kunagi pilte ka, aga ainult nii saan panna, et peate ise avama, kui suurena tahate vaadata. Üks päev üritasin suuri pilte panna, tegelesin sellega hoolega üle tunni ja lõpuks sain üles 2 pilti, kuigi tegelikult panin 3. Vabandust aga see nett on siin nii halb ja mu närvid pole vist piisavalt korras enam/veel.
Ma sain seal tehtud ka oma esimesed turistipildid, kui hello ja ni hao karjutakse ikka üsna palju, siis pilti poldud tahetud enne teha. Õnnelikeks osutusid 2 poissi, Tuuli sai enda pildid tehtud paar päeva varem. Vahepeal saab ennast siin ikka superstaarina ka tunda, sest ega siin välismaalasi ikka kuskil väga ei kohta küll.
Kõikide Tai omadega on meil vist ka umbes 7 pilti, päev poseerimiseks ilmselgelt. Kõige rõõmsamad inimesed maailmas vist, vanemad on ikka rääkinud Taist tulles, nüüd usun ise ka.
Vaatasime veel kiirelt Vietnami poole ja lubasime, et lähme sinna ikka tagasi (mitte, et me päris Vietnamis oleksime olnud aga no peaaegu!!).
Ja siis hakkas see meeldiv sõit tagasi, konditsioneer oli jääkülma peal ja lõdisesime terve tee suht. Korralik äike ja vihm, autod seisid kõik tee ääres ja ootasid vihma möödumist, bussijuhil loomulikult polnud aega raisata. Õhtul koju tagasi ja kiirelt kodutöid tegema, milleks oli ju aega oma 3,5 päeva aga kellel on siis varem kui viimasel minutil selliseteks asjadeks mahti.
13. september
Kool kool, üldse ei ärganud rõõmsalt pärast neid vabu päevi. 1 tund oli tore ja teine oli ka paremaks muutunud, edusammud- meile meeldis. Saime veel 1 Aafrika tüüpi ka juurde omale gruppi, vahepeal tuli 2 saksa poissi ka, et nüüd seltskond veel kirjum, tore tore.
Kiire lõuna plikadega ja asusime seda panka otsime, kust ma pidin oma pangakaardi tagasi saama. Mõtlesime, et oleme tublid ja lähme rattaga, veidi rohkem kui 2 tundi hiljem ja väga .. erinevatelt inimestelt juhiseid küsinud/juttu rääkinud, jõudsime kohale. Kuna see ma kahtlustan on selle panga Nanningi kõige suurem kontor, siis õnnestus meil õnneks!!! leida ka inglise keelt kõnelev inimene ja ma olen nüüd taas pangakaardi omanik. Esimest korda sattusime siis ikkagi sinna kõige õigemasse kesklinna, avastada veel väga ei jõudnud, aga seal juba ka välismaa poode ja söögikohti.
Läksime USA poeketti Walmart, sest kõik peale meie olid seal vist juba käinud ja ostsime koormates puu ja juurvilju. Sealt on võimalik ka lääne asju veidi osta. Leidsin näiteks ühe fetajuustu, mida ma isegi Eestis olen söönud, rõõm lakkas muidugi siis, kui ma nägin, et see maksab u 125 krooni, võibolla sünnipäevaks või jõuludeks luban omale:D. Ekslesime jälle ja lõpuks koju jõudes keeldusime kuskile minemast ja tegime kodutöid ja siin ma nüüd olen. Jubedalt tahaks nüüd magama minna, ma loodan, et saan blogi kiiremini üles kui tavaliselt. Homme lähme loodetavasti ka elamisluba taotlema ja siis peaks lõpuks enam-vähem kõik paberimajandus korda hakkama saama. Jah, paberimajandus saab ka Hiinas kord otsa, kuigi eks seda tekib varsti kindlasti jälle.
Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, aga kui ma esimest korda omale siin pangakaarti tegin, siis ma allkirjastasin vist 15? paberit ja õnneks hoidsin need isegi alles, sest täna läks mõningaid neist pangas näiteks vaja.
Aa ja muideks, ma sain nüüd lõpuks vist oma aadressi ka teada, ma loodan, et selle aadressiga asjad ka kohale jõuavad. Ootan nüüd joonistusi ja kirjutusi!!
Ma ei tea kuidas, aga te peate kindlasti peale panema ka hiina keelse jutu, sest muidu on vist küll väga väike võimalus, et see kohale jõuab. ET printige see välja ja kleepige peale näiteks.
CHINA, Guangxi 53005, Nanning
中国， 广西 53005， 南宁
大学路 100 号
广西大学，东 11 栋 209
爱莎露 (Keiu Eesalu)
