12. jaanuar- 23. jaanuar

12. jaanuar

Seiklesime bussi peale ja 8 tunnine sõit Vietnami poole võis alata. Kuna ma läksin peolt otse bussi peale, siis magasin rahulikult terve bussisõidu, ainult piiriületuseks pidi ennast üles ajama. Passi vaadati erinevates kohtades, kas 4 või 5 korda, mul läks juba lugemine sassi. Teisel pool saime jälle bussi peale ja vahepeal oli kiire lõuna ka organiseeritud tee peal. 4 paiku maandusime Hanois. Kuna see Vietnami plaan oli meil tulnud äkki, siis polnud väga plaane teinud. Otsisime kuskilt mingi ööbimiskoha ja läksime linna peale kaarti otsima, sest meil polnud ju õrna aimugi, kus me oleme. Esimene õhtu läkski niisama jalutamise ja passimise peale. Käisime mingis kohas koksitamas kiirelt ja pole elus sellist asja näinud, aga minu long islandi eest küsiti raha coca eest eraldi, ma vaatasin suu lahti arvet, aga no mis siis ikka:D. Nagu hiljem teada saime, siis elasime me tegelikult üsna kaugel keskusest. Pidime muidu couchsurfiga ühe USA tüdruku juurde saama, aga tal tulid selleks õhtuks mingid möödapääsmatud plaanid ette.
Jõudsime sinna nii enam-vähem tipptunni ajal ja Nanningu liiklus ei tundunud selle kõrval midagi, mida siis nägime. KÕIK kohad olid rollereid ja motikaid täis, kõnniteel isegi ei saanud väga käia, sest nad sõitsid seal ka. Neil jäi ülbust ülegi kui nad meile kõnniteel signaali lasid, no suured tänud.
Lisamärkusena veel, et ma ei ole ennast kunagi nii rikkana tundnud. Kohale jõudes võtsin nimelt pangaautomaadist välja 3,5 miljonit, mis teeb eurodes nii umbes 200 raha.

13. jaanuar

Saime lõunast couchsurfi Kristeni ja ta eestlasest sõbranna Marikaga kokku ja läksime lõunale. Sõime Hanois üsna levinud Vietnami toitu Bun Cha, maitses häästi. Nii Kristen kui ka Marika on mõlemad Vietnamis elanud juba 4-6 aastat ja koju naasta ei plaani neist kumbki.
Hiljem läks Kristen korra tagasi tööle ja andis meile oma korteri aadressi ja oma ainsad võtmed, ning pidime hiljem tema juures taas kohtuma. Ma ikka veel ei suuda uskuda kui usaldavad inimesed on, et anda inimestele, keda sa oled tundnud 45 minutit oma korteri ainsad võtmed.. Istusime Marikaga veel veidi kohvikus ja sundisime teda eesti keelt rääkima, alguses tal ikka oli veidi probleeme, aga lõpuks tuli juba küll☺.
Pärast kihutasime Kristeni juurde ja varsti tuli Kristen ja ta omaani/inglise korterikaaslane ka koju. Mõlemad tohutult toredad tüdrukud. Rääkisime juttu ja tegime edasisi reisiplaane, nad andsid meile nõu. Enne tulekut oli mul väike plaan olla põhja- ja kesk Vietnamis, aga tüdrukud rääkisid, et seal hetkel külm ja kuna meil Nanningu niiskest ja vastikust ilmast oli kopp ees, siis otsustasime lennukiga lõunasse kihutada. Kuna aega väga ei olnud, siis 30 tunnist rongisõitu ette võtta polnud aega, pluss minnes saime lennukipileti isegi odavamalt. Tegelesime siis veel (mõningate probleemidega) lennukipiletite ostmisega ja varsti tõttasime Kristeni, Mariami ja hunniku nende sõpradega õhtust sööma. Hiljem jõudsime veel hunniku baare läbi käia, millest viimane meenutas veidi meie oma Hoovi, oli see kuskil kiirtee kõrval, silla all mingi pool mahajäetud koht, väga äge. Peale 5t saime koju tagasi.

14. jaanuar

Pidime hommikul vara minema Ho Chi Minhi mausoleumi, aga see on avatud ainult 8-11 ja kuna saime hilja koju, siis vara ärkamine ei olnud väga lemmik tegevus, seega 12 ajal käisime alles hommikust söömas. Seejärel sõitsime linna vanglamuuseumisse, mis oli väga lahe, aga kohati oleks tahtnud veel rohkem ehedust. Kuigi jah, vangla oli nagu 1 vangla olema peab, mõndades ruumides oli ainult 4 seina, mõndades veel mingi jupp, kus magada ka. Tavaliselt oli veel üks jalg kinni ka aheldatud. Kokkuvõttes oli põnev. Pärast käisime rongijaamas koju tagasi minekuks rongipiletid. Siis jalutasime linnas ringi, vaatasime väljast üle Ho Chi Minhi mausoleumi, kohtasime toredaid austraali poisse ja jäime nendega jutustama, siis käisime paaris templis ja vaatasime pagoodi, West Lake’i, Jalutasime Old District’is ehk siis nende ala vanalinn, kus kohtasime juba vastikult palju turiste.
Sealt otse jooksime jälle Kristeni ja gängiga õhtust sööma, õnneks nad viisid meid alati Vietnami toitu sööma, et me saaks ikka kohalikke hõrgutisi maitsta. Sel päeval oli hoopis teistsugune toit, kui ma siiani olen kuskil saanud, aga maitses tõeesti hästi. Edasi käisime kohas nimega South Gate ja istusime seal veidi ja teised läksid pärast edasi, aga me Tuuliga liikusime „koju“ ära, sest hommikul oli vaja 5st ärgata ja hakata lennuki peale minema, et siis lõunasse plehku pista.

15. jaanuar


5st oli siis äratusja Kristen oli meile õhtul juba takso ära tellinud, niiet hüppasime maja eest taksosse ja kimasime lennujaama. Lendasime Air Mekongiga ja kõik sujus kenasti ja õigeaegselt. Kohale jõudes kimasime taksoga jälle linna ja otsisime üles ühe Lonely Planeti soovitatud hosteli. Tuba oli keldris ja veidi hallitas, aga muidu oli hinna ja kvaliteedi suhe väga paigas pluss töötajad olid seal väga toredad.
Jalutasime sel päeval linnas ja järve ääres suure ringi, sõitsime luikedega (luikede kujulised vesirattad) ja käisime mingi lillenäitusel, kus oli igas liigis ja kujus lilli, väänatud igas suunas ja kujus. Terve päev tibas veidi vihma, aga muidu oli mõnusalt soe. Siis ostsime mulle ära bussipiletid Mui Ne-sse ja tagasi Dalati ja järgmiseks päevaks ühe ekskurssiooni. Hiljem läksime nagu ikka jälle kuskile kaugele jalutama ja suutsime üsna korralikult ära eksida. Hiljem tuli tahtmine üle pika aja süüa lääne toitu ja kuna seal turiste leidus üsna palju, siis neid kohti seal oli, kuigi koht mille me välja valisime ei hiilanud just geniaalsusega, aga kõlbas kah☺.
Õhtul istusime oma toas, jõime veidi kohalikku veini ja vaatasime telekat.
Vietnam paistis olevat odavam kui Hiina, isegi Nanningust kohati odavam, ehk siis Hiina suurlinnade tasemega võrreldes kindlastii odvam.

16. jaanuar, esmaspäev

Jälle üsna varajane 7.30 äratus ja kell 8 korjati meid meie hosteli eest kell 8 pelae. Lõpuks sattusime vale bussi peale, aga õnneks seda märgati ja lõpetasime siiski oma bussis.
Meie minibussis oli 11 reisiselli igast maailam nurgast. Algatuseks läksime lilleistandusse ja seejärel jalutasime kohviistanduses ja järasime kohvi, helerohelised ja mõttetu maitsega, tundub, et töötluseta on ta üsna mõttetu. Liikusime edasi Happy Buddha juurde, mis oli siis hiiglaslik narva Buddha kuju. Seal kohe kõrval oli ka Elephant Waterfall, mis on oma nime saanud selle järgi, et selle kose all olevad suured kivimürakad meenutavad vett joovaid elevante. Tatsasime kose ümber siin ja seal ja täitsa võimas oli taaskord teine. Ilm oli muideks see päev juba jube hea ja soe..mmmõnus.
Edasi liikusime siiditehasesse ja vaatasime, kuidas kohalikud naised siidiga mässasid ja kuidas siidi tehti alates kookoseussidest. Hüppasime läbi ka kriketifarmist ja vaatsime kuidas need elukad kasvavad, pärast kiiret ringi mekkisime, kuidas sitikas ka maitseb. Polenud väga hullugi, igapäevasel just 3 korda neid ei sööks aga mõned vahel süüa ei ole probleem. Sõitsime tagasi linna ja sõime lõunat ja seekord saime oma lääne toidu ka kätte, veider, et nad kohe eeldavad, et keegi välismaalastest kohalikku toitu süüa ei soovi, aga maitses hästi vähemalt üle hulga aja☺. Peale lõunat seadsime sammud Lat vähemusrahva külla ja vaatasime, kuidas nad hästi elavad ja millist käsitööd nad teevad. Küla nagu küla ikka, külapoisid rallisid teerulliga ja koerad jooksid ringi.
Järgmiseks oli kavas Langbiangi mägi, kimasime Jeepidega 1950 m peale ja vaatasime seal üleval ringi. Ilm oli veidi udune, et vaade ei olnud just maailma vägevam, aga ilus oli ikka. Viimaseks peatuseks sel päeval oli Dalat’i vana rongijaam ja see ei olnud enam midagi erilist, lihtsalt 1 vana rong ja vagun.
Mõned meiega reisil olijatest otsustasid peale seda minna Crazy House-i ning me otsustasime nendega ühineda. See kujutas endast ühe naise kätetööd ehk erinevaid maju ja aedu, mis näevad nagu nimest aru võib saada päris pöörased välja. Seal saab ka tube üürida..ma arvan, et mõningate tubade leidmiseks peab seal ikka hoolega vaeva nägema, sest läbida kõiksugu pea laburinte. Meenutavad need majad veidi Antoni Gaudi maju Barcelonas.
Hiljem ostsime tutult maasikaid ja olime nii väsinud, et läksime koju veidi pikutama. Ärkasime, käisime netipunktis ja otsisime söögikohta. Tahtsime Bun Cha-d, aga ei leidnud kuskilt. Sõime lõpuks kuskil nuudleid ja läksime koju multikaid vaatama.

17. jaanuar

Magasime natuke kauem vahelduseks. Otsisime lennujaamabussi, et Tuuli ei peaks järgmine päev taksoga minema. Nad olid vahepeal uude kohta kolinud, aga leidsime siiski üles. Seejärel asusime mägee poole teele, et cable cariga (need, mis suusakuurortides inimesi üles viivad) ümbrust uurida. Jõudsime peaaegu juba kohale, kui ühed vastutulevad välismaalased ütlesid, et see on täna hooldustööde tõttu kinni…no tore tore. Otsustasime siiski sinna ära jalutada ja niisama ringi vaadata. Jäime nii pooleks tunniks päikest võtma ja suutsime juba peaaegu ära põleda.
Tagasiteel linna jalutasime kallite villade rajoonis ja ostsime jälle maasikaid, vaatasime üle koha, kust mul järgmisel hommikul buss pidi minema ja jalutasime kuskile kaugele poodi ja tegelesime veidi poodlemisega. Teel käisime budistlikus templis ja kohtusime ühe mungaga, kellega jäime vist pea tunnikeseks juttu rääkima. Väga meeldiv ja positiivne jutuajamine oli! Pärast otsisime mingit söögikohta, mille kaardi pealt leidsime, aga reaalses elus seda seal ei olnud, niiet sõime kuskil tänavanurgal nuudleid.
Kiire nett, et mulle järgmiseks ööks mingit elukohta leida. Ostsime pisikese koogi ja „tähistasime“ Tuuliga oma reisi viimast päeva koos. Jutustasime läbi vetsuakende ja morset appi võttes kõrvaltoas elavate Belgia poistega ja keerasime ära magama.

18. jaanuar

Minul oli 6st äratus, sest 7.15 pidin juba bussi peal olema, et Mui Ne-sse sõita. See on rand ookeani ääres, mu pisike paradiis. Tuuli hakkas see hommik tagasi koju rändama. Bussisõit võttis nii umbes 4 midagi tundi ja magada sel ajal võimalik ei olnud, sest tee oli nii auklik, et meie minibuss hüppas üles alla pluss siis oli see veel mägitee, ehk siis väga käänuline ja kitsas. Kohale jõudes tervitas mind ligi 30 kradine kuumus, oii kuidas ma olin seda igatsenud. Asusin siis omale elukohta otsima, olin ühe lemmiku välja valinud ja otsustasin kõigepealt sealt küsida, kas neil vabu tube on. Õnneks anti bussist kaasa enamike hotellide kaart ja seal oli ainult 1 pikkk tänav, niiet suurt eksimisvõimalust polnud. Pärast 45 minutit lonkimist olin viimaks kohal ja minu õnneks oli neil just 1 tuba vabanenud, oli veel alles koristamatagi. Kuna mu toas konditsioneeri polnud, siis oli veidi odavam ka, see-eest oli aga puhur, mis töötas ka suurepäraselt. Need olid bungalow tüüpi majad ja minu tuba asus reaalselt 30 meetrit ookeanist. Iga öö jäid lainete laksumise taustal magama ja hommikul ärkasid selle peale..mm. Minu uksest 5 meetrit oli kohe ka restoran, kus sai head ja üsna odavat toitu, arvestades, kui palju turiste seal rannas liikus. Kuna ma ei olnud plaaninud randa minna, siis käisin kiirelt poes ja ostsin lühikesed püksid ja plätud, päfkad olin ilma midagi mõtlemata õnneks kaasa võtnud. Läksin oma randa tagasi ja selle sama ööbimiskoha/restorani juures oli ka kitesurfi kool. Häästi palju ägedaid inimesi. Sealne Kariibidelt pärit kooli omanik vms hakkas kohe rääkima ja üritas kõike teha, et sealsetel inimestel tore oleks. Läksimegi siis ühe Kanada tšikiga kajakiga sõitma ja siis käisin bodyboardimas ja ujumas. Siis käisin jooksmas ja võtsin natuke päikest. Hiljem jalutasin veel rannas ja vaatasin kohalikku tänavat. Pidin õhtul surfi kooli inimestega grillima minema, aga see kellega minem apidin oli kaua tööl, niiet sõin oma restos headhead toitu mm. Pärast veel korra netis ja voodisse telkut vaatama. Täielik puhkus!! Olin juba enne otsustanud, et ei kavatse seal olles midagi vaadata ja teha vaid lihtsalt päikest, randa ja ookeani nautida.

19. jaanuar

Äratus, jooksma, päikest võtma, ujuma. Hiljem passisin bungalow ees varju all beanbagil ja lihtsalt lebotasin ja keeldusin midagi tarka tegemast. Pärast jalutasin mööda tänavat tunnikese teisele poole, veendusin, et tean kohta, kust buss tagasi Dalati läheb ja tegin pilte. Pärast hüppasin poest läbi ja nägin eestlasi jälle, rääkisime natuke juttu ja läksin tagasi „koju“ et seal õhtust süüa ja nägin ühte seal elavat Kanada tšikki (elas 7 aastat Guatemalas ja nüüd reisib ringi) ja läksin tema ja ta tütre Estriga koos mujale sööma ja maitses jälle jube hästi. Aasia köök on ikka lemmik lemmik. Pärast käisime veel elava muusikaga baaris veidi aega veetmas ja Ester, kes oli peaaegu 5 aastane, käis ja tegi kõigist baaris olevates inimestest pilte, nii armas. Pärast vahtisin kodus American Idolit veidi ja nutsin veel veidi oma ipodi üle, mille ma kartsin, et olin jooksmas käies tapnud, kui ta paar piiska vahepeal vett sai. Järgmisel päeval hakkas aga jälle tööle, õnn jälle suur suur.

20. jaanuar

Äratus, jooksma, päikest võtma, ujuma ehk siis nagu mu kõik hommikud. Pärast käisin pilte tegemas, sest ilma oli jälle pääikseline ja ookeanis rallis ringi jälle pea miljon kitesurfarit, täielik paradiis oli seal neile ikka, sest seal pidi aasta ringi kogu aeg tuult olema …ja soe…oeh peaks ka kolima. Pärast jalutasin linnas, käisin netis ja poes ja ostsin veidi kohalikke jubinaid. Käisin kodu juures söömas ja kuna olin enne näinud vesipiibukohvikut, siis otsustasin selle üle vaadata. Alguses uhasin hoolega mööda ja kõndisin jälle pika tee tänava lõppu ja alles tagasi tulles leidsin. Seal mängis jälle elav muusika ja rahvast oli palju, võtsin vesipiibu ja mojito vahel istet, kuulasin muusikat, nautisin soojust ja vaatasin tähti. Endiselt ei saanud elu üle kurta. Tagasi minnes olin ulmeliselt väsinud ja üsnagi roomasin koju, langesin voodile ja vahtisin telekat. Alles pooleteise tunni pärast suutsin ennast voodist välja ajada ja veidi pakkimisega tegeleda. Ei saa ikka mainimata jätta, kui väga ma seda ookeani oma akna taga armastasin..jumalik.

21. jaanuar
Ärkasin 8st ja käisin ujumas ja pesus ja pakkisin asjad kokku ja läksin veel viimast korda ookeani äärde istuma. Rääkisin sealsete inimestega veel juttu ja kohtasin ka ameeriklast Steve-i, kes Guangzhou-s inglise keelt õpetab.
Varsti oligi juba aeg lahkuda ja jälle oli kuidagi jubekurb seda paika ja inimesi maha jätta. DDA lubas mulle Nanningu külla tulla, eks me näe.
Lonkisin veidi kurvalt 45 minutit bussi poole ja jõudsin veidi vara ja otsustasin veel kiirelt hommikust süüa, küsisin kui palju selle tegemine aega võtab, sest bussi väljumiseni oli 40 minutit. Vastati, et 10 minutit ja seega otsustasin jääda. Jõin kookosepiima ja aeg muudkui lendas ja kui lõpuks peale mitut küsimist ja 35 minutit ma endiselt ootasin oma vägagi lihtsat hommikusööki, siis läksin neile kott käes ja raha näpus poolde kooki seisma. Siis sai lõpuks toit valmis ka ja palusin selle endale kaasa panna, nad tundsid ennast vist veidi halvasti ka ja andsid veel pudeli teravat kastet ka kaasa. Buss muidugi ei väljunud õigel ajal aga no maha jääda siiski ei tahtnud. Bussis rääkisin pikalt juttu ühe Tsingdao-s elava naisega juttu. Järgnes jällegi üks 5 tunnine ilus bussisõit. Teel nägin kõike, kõige ägedam oli Mui Ne-s see, et ühel pool sõiduteed on ookean ja teisel pool on reaalne kõrb, kui lahe. Edasi sõites nägin veel jõgesid, järvi, mägesid, riisipõlde, kohalikke külakesi ja mida kõike veel. Umbes 6st jõudsin tagasi Dalati ja läksin vanasse hotelli tagasi, kus olin enne äraminekut juba toa kinni pannud ja isegi ära maksnud. Jätsin asjad hotelli ja läksin kohalikku kohvi ja mõningaid jubinaid ostma. Ei suutnud jälle maasikatele vastu panna ja ostsin neid ka. Hiljem veetsin veidi aega netis surfates ja siis otsisin kohta, kus süüa. Sain megatoreda ja nunnu teenindaja omale ja sõin vahelduseks suppi ja kooki, maitses heaa. Siis jälle tagasi koju, natuke telekat ja pakkimist ja tuttu ära.

22. jaanuar

7st äratus, lasin ennast hotelli in imestel ka igaks juhuks üles ajada, et mitte sisse magada. Kui juba on sisse magamise tõttu kunagi lennukist maha jäädud, siis elu muudab veidi ettevaatlikumaks☺.
Olime Tuuliga juba kunagi välja uurinud, kust bussid lähevad ja lonkisin kohale ja kuna inimesi oli vähe, siis lõpuks telliti meile ikka takso, mis meid lennujaama ära viis. Enne lendu oli väike buffee ja sai veidi toitu kõhtu topitud. Enam väga ei üllatunud, et ma olin oma lennukis ja terves lennujaamas ainuke välismaalane.
Väikse vahemärkusena, et ma olin oma ajaarvamisega toredalt pange pannud, mõeldes, et Hiina uusaasta on 23ndal ja et ma selleks ajaks lähen koju tagasi. Selle peale ma muidugi ei mõelnud, et tähistatakse seda ju 22. No mis siis ikka aga jah kõik soovisid jube ette head uut aastat ja reisisid lillekestega ja põõsastega. 1h 45 min hiljem olin rõõmsalt tagasi Hanois. Keeldusin taksoga linna sõitmast ja teadsin lugusid liinibussist, mis maksid 5000 kohalikku, kui takso oleks maksnud u 350000. Seiklesin hoolega ümber lennujaama ja nii kilomeetrike eemal keset tühjust, lõpuks sõitis buss, mille peale tahtsin minna mulle vastu ja tee ääres suvalises kohas kätega vehkides võttis bussijuht mu ka peale, enne rääkis muidugi jutte vietnami keeles, aga ma ei saanud ju aru☺. Lennujaama juures keeras buss otsa ringi ja jäi seisma, no selge, olin valele poole sõitnud. Kiire jutuajamine käte, jalgade ja bussijuhi iphone’i tõlkeprogrammiga (mitte väga arusaadav tõlge, aga midagigi) ja pandi mind uue bussi peale, mis seekord mind tõesti linna viis. Korralik külabuss, nägin teel ära kõik kohalikud tädid-onud, hütid ja lehmad. Bussijaama juurest võtsin takso, et sõita külla ühele Vietnami tüdrukule Thuy’le, kes õpib Nanningus minuga samas koolis ja kuigi me siin tegelikult väga suhelnud polnud, siis olime kokku leppinud, et lähen talle külla☺. Tutvusin seal ta vanaisa, õe, venna, tädi, naabrinaise ja naabrilastega. Sõin ta perega lõunat, maitsev maitsev, sai vähemalt vana aasta viimast päeva kellegi perega koos veeta. Toit oli supermaitsev ja rääkisime juttu. Tema ja ta pere on nii toredad. Hiljem rallisime Thuy’ga rolleriga mööda linna ringi, sõime veel mingit Vietnami toitu, rallisime veel ringi ja kui külm hakkas, siis istusime maha ja jõime kohvi ja sõime kooki. Lubasin, et ma ei söö enam 100 aastat, 24 tundi hiljem ma selle lubaduse küll murdsin, aga no natuke aega pidasin vastu☺. Hiljem sõidutas Thuy mu kuskile nukale ja pani mu takso peale, ta ei lasknud mul see päev midagi maksta, isegi takso maksis poolsalaja ette ära, kavalpea selline. Ootan teda nüüd endale Eestisse külla hihi.
Pärast passisin paar tundi imepisikeses rongijaamas, esialgu küll vales kohas, aga lõpetasin siiski õiges ruumis rongi oodates. Varsti saabusid sinna ja 3 Fiji tüüpi, kelle seltsis möödusid tunnid rongijaamas nagu lennates.
Peale 9t mingi aeg lasti juba rongi ja kuna oli uusaasta õhtu, siis rong oli praktiliselt tühi. Minu ruumis oli peale minu ainult 1 mees. Temaga ja veel paari hiinlasega sai pikad jutud maha peetud, naljakas mees oli, Sise-Mongooliast pärit aga elab rohkem Nanningus ja Vietnamis. Peale 10t kustutati juba tuled ära ja oli aeg tuttu minna. 2 paiku öösel aeti meid üles ja lükati Vietnami piiri juures uksest välja passe näitama. 10 minuti pärast olime tagasi rongis ja jätkus sõit Hiina piirini. Varsti korjati meilt passid ära ja lükati jälle rongist välja oma pagasit ette näitama. Jätkus kõige pikem ja mõttetum passimine rongis. Ei hakanud magama minema, sest eeldasin, et saame varsti passid tagasi. Nii umbes poolteist- 2 tunnikest hiljem oli mul siiber ja jutt ka enam suust välja ei tulnud, niiet viskasin pikali ära ja siis muidugi tõttas onu passidega kohale. Kelle 5 paiku sai tagasi magama minna.

23. jaanuar

Hommikul kohaliku aja järgi umbes kell 10 olin tagasi Nanningus. Nii hea kodune tunne oli, tuttavad kohad, tuttav keel, ainult rahvast ei liikunud tänavatel üldse. Eelmisel aastal alanud uuest aastast andsid aimu kõikjal lebavad punased liblekesed, mida lasti veel ka siis ja etteütlevalt võin öelda, et seda tehti veel ka nädalake hiljem…
Väike jalutuskäik ja poolelt teelt haarasin takso ja koju jõudes ei saanud oma tühja aku tõttu oma sõbrannat kätte, kelle käes mu toa võti oli. Küsisin valvurilt kiirelt võtit laenuks ja sain sisse. Kodu kallis kodu…Selja taha jäi aga nii mõnus reis ja mis pea kõige ägedam kohtasin teel niii palju erinevaid ja häid häid inimesi pea tervest maailmast. Õnneampullid selleks korraks jälle võetud☺.

Peaaegu oleksin unustanud, SUPERtegusat ja seiklusrikast ja mõnusat draakoni aastat kõigile. Ma kohe tunnen, et tuleb hea aasta☺!!

Siinkohal pean ma aga lõpetama, sest ma tahan magada. Hetkel pere ka juba siin, et eks kunagi annan siis ka edasistest tegemistest teada. Senika aga, olge ikka mõnusad;)!!!

21. detsember- 11. Jaanuar

Seekord olin tubli ja kirjutasin enam vähem alati üles, mis ma tegin, et nüüd vaja ainult märksõnu vaadata ja kõik üles kirjutada. See blogi on üks tüütu tegevus tegelikult, minust kirjanikku ei saa J. Ma muidugi ei kurda, omalgi kunagi hea lugeda, mis ma oma Hiina aasta jooksul korda saatsin..

Teen blogi sissekande nüüd kaheks, sest muidu tuleb üks liiga pikk. Üks on siis jõulud ja uusaasta ja eksamid ja aeg enne kui ma Vietnamisse läksin ja teine Vietnami trip ja üks nädalake pärast seda.

21. detsember oli teisipäev nagu ma kalendrist vaatan.. Siis oli meil ikka endiselt kool, ei midagi põnevat. Õhtul jäin kahe sõbraga üksi dongmeni ja mul ei olnud üldse tahtmist koju minna ja kuna 1l nendest tuli järgmisel päeval tüdruk külla ja nad pidid reisima minema, siis ma seebitasin nad ära, et võiks välja minna. Otsustasime Deep Blue-sse tiksuma minna, vedasin nendega kihla, et lähen hommikul kooli ka. 2ks tunniks sain tuttu ja kange nagu ma olen ja kaotada ei tahtnud, siis pidin ikka kooli minema. Pärast seda nagu ikka jooksuga trenni, ei olnud kõige meeldivam. Siis lõunale ja kaotasime oma gängist 2 saksa poissi, 1 läks koju paariks päevaks. Mina tegelesin jõulueelse suurpuhastusega.

22. detsember käisin Josega laime ostmas jõuludeks. Tequila olin juba kunagi varem ostnud, millegipärast oli selline tunne, et kui juba teistsugused jõulud, siis miks mitte sõpradega tequilat juuaJ. Poolel teel nägime alguses madusid ja kui läksime lähemalt uudistama, siis nägime tervet pikka tänavat…tahaks seda kutsuda kui illegal animal street, sest no sealt sai ikka kõike osta. Alustada võib siis kõiksuguste väga mürgiste madude, öökullide, koerte, kasside, igas kujus ja suuruses kilpkonnadega (no tõesti ma polnud vähemalt pooli neist isegi pildi peal kunagi näinud, rääkimata näiteks loomaaiast) ja lõpetades paljude loomadega, millele ma ausalt ei osanud isegi nime panna, aga arvasime ja kõige tipp oli muidugi leopardid. Nägime kolme elusat beebi leopardi ja ühte kellel oli juba sõna otseses mõttes nahu üle kõrvade tõmmatud.. See oli ka nii kondine, et me ei saanud isegi aru, mida sealt süüa saab, aga küsisime ja naine ütles, et söögiks ikka ja see maksis nii umbes 500-600 krooni. Ehk siis Hiinast saab vist tõesti kõike. Enne kui ma unustan, siis Vietnamis olles räägiti meile ikka päris tõsimeeli, kuidas kuskil Hiinas pidi saama mingi väga suure sunna eest osta beebisuppi…inimbeebi siis, ma nii tahaks loota, et see pole võimalik, aga nad olid üsna kindlad. Vanad rikkad mehed pidid seda sööma lootuses, et see pikandab nende eluiga….mida pole näinud, seda minu aju ei võta ja palun palun, teeme nii, et minu silmad seda kunagi nägema ei pea!!

Tahtsin omale mitu kuud musti kindaid ja müsta mütsi osta, aga Hiinas on see täiesti võimatu, sest kõikidel asjadel on küljes, kas pandad, jänesed mõmmid, pallikesed või midagi sätendavat. See ei ole isegi naljakas kui palju vastikult nunnusid asju siin müüakse haha, me nimetame seda Hello Kittyks. Kõik need nunnud asjad käivad sinna ühte patta. Mingid kindad isegi leidsin, natuke pidin harutama ja lõikuma, aga peaaegu. Mütsi otsimise jätsin katki ja ootan nüüd hoolega, et ilmad jälle soojaks läheksid.

23. detsember

Oli enidelt loomulikult koolipäev ja trenn ja niisama passimine. Õhtul oli meil jõulu eelpidu. Keegi teadis, kuskil uues kohas mingit ägedat baari ja kobisime peale õhtusööki sinna, koha nimi Day Day Up. Olime kõik igavusse suremas ja lubasime, et sinna me enam oma jalga ei tõsta. Otsisime tee pealt veel kohti kuhu minna, saatsime pooled inimesed koju ja lõpetasime nagu ikka Deep Blue-s.

24. detsember tegime Tuuliga natuke jõuluoste, söögipoolist siis, käisime trennis ja lõunal tegime Tuuliga ise hõõgveini ja sõime Eestist saadetud piparkooke ja kohalikke peaaegu mandariine ja tuli nii 15% jõulutunnet küll jubaJ.. Pärast käisime õhtusöögil ja mängisime mitte väga jõululikke joomismänge haha. Seekord ajasime isegi 12ks koju ennast. Siis sai veel skype-itud natuke kodustega ja nii need jõulud läksid.

25.detsember tahtsime õhtul veel mingile vägevale hiinlaste korraldatud jõulupeole minna. Oli lubatud, et maksad mingi raha ja siis piiramatus koguses saacd grillida, oleksime pidanud teadma, et hiinlastel on ikka mingi konks. Kuna välismaalasi tahatekse alati peole, siis õnnestus ennast tasuta sisse saada, aga kuna seal oli nii igav ja grillida sai ainult kanajalgu, kanatiibu ja hot doge ja neid ka piiratud koguses. Laua peal oli seal puuvilju ja pähkleid ja mingid karaoke stiilis esinejad olid ka, aga üle 15 minuti me seal ikka vastu ei pidanud. Lõpetasime 6htu hoopis ühes oma lemmikus grillikas.

26-29 detsember

Midagi väga tarka ei toimunud, trennid nagu ikka ja koolis jäid ka poolsalaja mõned tunnid ära, sest õpikud olid enamasti läbi ja midagi väga tarka seal enam teha ei olnud.

Ükspäev käisin kooli kingijagamise jaoks kinki otsimas, see oli paras katsumus, sest kink pidi maksma umbes 100 krooni ja Hiinas võib selle raha eest niii mõndagi saada, aga kuna olid loosipakid, siis ei teadnud ette, kas see läheb tüdrukule või poisile, ma ostsin lõpuks mingi keerulise hiina lauamängu ja mõtlesin, et las kingisaaja pusib siis veidi. Tundus huvitav mäng olevat vähemalt, kes teab.

30. detsember oli koolis siis kiire kordamine enne eksamit ja kingivahetus ja tehti ikka väga suures koguses pilte, väga aasialik lähenemine asjale.

30. detsember läks päev nagu ikka ja õhtul oli plaan ikka koju minna, aga kuidagi ootamatult sai kell 12 läbi ja siis tuli juba Suusi juurde ööseks jääda. Ega me siis kaua toas ei püsinud ja otsustasime, et tuleb ikka hoopis peole minna, läksime allkorrusele poisse ka kaasa moosima ja lõpuks jäime pooleks ööks sinna hoopis ja peole ei jõudnudki.

31. detsember..laupäev…oli veel koolipäev, no tõesti vägev, Ma juba kiusu pärast ei läinud, nad tegid, vist mingid teisipäevast tundi ette, aga koolis ei olnud juba tükk aega midagi väga tarka toimunud niiet uni oli sel hetkel ikka kõvasti magusam. Pärast käisime trennis ja ma värvisin pead ja kiired ettevalmistused ja läksime õhtust sööma. Kell 9 oli juba restorani ees nii mõniigi laip, alguses arvasime, et mingi avarii on olnud, et miks nad keset teed lamavad, aga varsti saime aru, et nad olid juba vägagi üle joonud ennast. Neid ikka tassiti hoolega sealt restost välja… Pärast saime dongmenis reisilt tulnud inimestega kokku ja osad sõitsid juba klubisse ära, me passisime veel natuke teiste ühikas ja lõpuks suutsimegi natuke hilja peale jääda ja tuli uusaasta seekord taksos vastu võtta, aga meil oli väga lõbus ja kluppi jõudes endiselt kõik alles kallistasid ja kargasid ja loopisid õhupalle ja igasugu kraami, niiet tunne oli endiselt nagu oleks uus aasta sekund tagasi alanud.

1. detsember

Kõik nõustusid, et see päev saab olema trennivaba haha. Terve päev ma eeldan läks üsna passimise ja mitte midagi tegemise tähe all. Õhtul käisime jälle restoranis, sest kellegil oli inimesi külas ja siis tahaks ju ikka head toitu neile pakkuda. Peale seda läksime paari inimesega dongmeni, et kiirelt 1 õlu teha ja lõpuks jäime sinna vist pea 2ni. Nii naljakas oli näha dongmeni öösel, kui kõik on kinni, kuigi paar grillikat olid endiselt avatud. Veider, sest keegi seal enam igaljuhul ei söönud. Muidu oli tore õhtu, võin täiesti kindlalt öelda, et ma pole elus nii palju naernud, kui sel õhtul dongmenis. Jututeemad läksid ikka väga käest ja me olime kõik reaalsetes pisarates ja ma arvasin korduvalt, et suren õhupuudusesse. Naeruteraapia sai sel õhtul kindlasti läbitud. Ööseks jälle Suusi juurde.

2. detsember

Trenn, väike õppimine ja sain Pireti saadetud paki kätte…nüüd olen juba kindel, et postkontoris üks muti vihkab mind, järgmine kord lähen valge lipuga ja üritan rau sõlmida vist… Õhtul oli plaan teha väga kiire õhtusöök ja minna koju eksamiteks õppima, aga üsna sunniviisiliselt veeti Deep Blue-sse. Peaaegu läksime Ladyboy showd vaatama, üks baar pidi olema, kus seda vaadata saab, aga pooled poisid olid vastu, totud. Tegelikult oli kell liiga palju ka vist juba, aga küll me millalgi sinna ka jõuame. Selleks hetkeks ma enam väga ei mäletanud, milline minu voodi välja nägi. Teised ka juba naersid, et kas ma veel mäletan, millal viimati kodus magasin…ega ikka ei mäletanud küll. Nii juhtub kui enda ühikas nii vastikult vara suletakse.

3. detsember

ÕPPPIMINE, paanikas loomulikult, sest mul oli nüüdseks 1 päev aega, et õppida 4ks eksamiks. 2 eksamit kolmapäeval ja 2 neljapäeval. Kallas vihma iga päev ja vastikult külmaks kiskus ilm. Ilmateade andis märku, et ilm on „unseasonably cold“, no aitäh. 5 kraadi ja sadas ja siin ju kütet pole, niiet toas on enam-vähem sama külm. Õudus ruudus.

4-5 detsember olid eksamid ja veel paanikas viimane õppine, kolmapäeva õhtul oli mingi väike torm vist ja elekter läks ka ära, lemmik aeg selle jaoks. Õnneks läpakast sai mingeid kuulamisharjutusi veel ikka teha. Neljapäeval pidin kahe eksami vahel veel õppima, aga poisid otsustasid trenni teha ja ma ju ikka ei suutnud vastu panna. Lõpuks me passisime kõik 3si Jose toas, et kurtsime külma ja vihma üle ja lõpuks trenni ei teinudki.

6. detsember

Suurematsorti passimise päev jälle, eksamid said tehtud ja enam polnud vaja millegi pärast põdeda (tahaks väga loota, et said ikka hästi tehtud, aga siiani veel ei tea).

Õhtul jäime jälle liiga kauaks dongmeni ja jäin Suusi juurde jälle ja passisime seal veel poole ööni üleval.

7. detsember

Olin igavusse suremas ja otsustasin turule taidlema minna ja vedasin teisi ka kaasa, näitasin neile ka seda loomatänavat ja kõik lõppes sellega, et nemad shoppasid ja mina ikka midagi ei ostnud. Õhtul Keiu keeldus koju minemast ja sundis inimesi endaga peole tulema, lõpuks ühe vapra leidsin ja sai SOHOs käidud jälle.

8. detsember oli jälle suuresti vist passimise päev, kui ilm on nii külm ja sajab siis pole väga tuju oma nina välja pista. Vahtisin The Big Bang Theory-t, mida mul olid mitmed sõbrad (eriti Pixi) üsna tungivalt soovitanud vaadata. Meeldis meeldis.

Õhtul olime toredustega kus mujal, kui ikka dongmenisJ.

9. detsember

Olime Tuuliga vahepeal otsustanud, et põgeneme mõneks ajaks Vietnami, lootuses, et seal on soe ja tore. Läksimegi siis esmaspäeval viisat tegema, saatkond oli juba kaugel ja kulutasime vist ainult sinna mineku peale pea 2 tundi. Viisa tegemine oli aga jube kiire ja vaevatu. Jooksuga tagasi ja trenni.

10. detsember

Käisime hommikul bussipileteid ostmas ja käisime trennis ja aitasime Patrickul oma uude korterisse kolida. Lõuna ja ilm oli isegi täitsa kobe üle hulga aja. Pesin pesu ja mässasin couchsurfinguga, lootuses, et keegi tahab meid äkki Vietnamis majutada. Tegin natuke Vietnami plaane, millest midagi väga välja ei tulnud. Õhtul oli Patricku uues korteris meie South Park sandwitch night, ehk siis vaatame SP-i ja teeme võileivagrilliga „Euroopa toitu“. Pärast plaanisime jälle välja minna, aga ei jõudnud jälle lõpuks nii kaugele ja olime niisama muhedad jälle poole ööni.

11. detsember

Deck of Cards trenn, see olin mina, kes seda oli nõudnud. Mõtlesin, et no peab ikka korra jälle tegema enne kui kõik inimesed jälle laiali lähevad. See on vist meie kõige karmim workout, kuigi seekord enam nii sur ei tundunud, kui eelmine kord ja ajad olid ka ikka juba hoolega paremaks läinud. EI võtnudki enam 45 minutit aega. Kiire lõuna ja läksime Tuuliga viisadele järgi ja muiudgi oli üsna tipptunni aeg ja minna oli ju vaja linna teise otsa. Lõpuks koju jõudes oli paaniline edasi tagasi jooksmine. Mul oli 45 minuti jooksul vaja saata couchsurfingu meile ja pakkida ja tuba ära koristada ja peole minekuks valmis saada ja ma tõesti ei mäleta, mida kõike veel. Lõpuks jäin natuke õhtusöögile hiljaks, või no teised läksid ka hiljem aga 75 minutiga sain kõik valmis. Elu kõige produktiivsemad 75 minutit ma usun. Viisin asjad Suusi juurde ära, sest hommikul kell 8 läks buss ja ma eeldasin, et kuna lähen peolt otse, siis pole aega kodust läbi minna. Suundusime Sichuani sööma, oli külalisi jälle ja talle oli vaja nagu ikka head toitu ja kohalikku ööelu näidata. Nagu ikka SOHO. Tagasi jõudsime nii umbes 5st. Kohtusime klubis ühe tüdrukuga, kes oli täiesti maani täis ja kelle nimi oli Apple ja siis ta kukkus Suusile helistama öösel. Tema ja Patricku omavahelised jutud telefonis…me olime Suusiga põrandal selili ja naersime. Vahetasin kiirelt riideid ja avastasime, et ei saa majast välja, sest valvur magas ja me olime teda juba liiga palju üles ajanud. Otsisime võimalusi majast väljumiseks ja päris palju nalja sai sellega seoses. Lõpuks tundud parim lahendus ukselt lukk eest ära keerata, olime juba poole peal kui keegi tahtsis veel majast välja saada ja kui juba inimesi kogunema hakkas, siis ajas valvur ennast üles ja lasi meid välja. Otsisime kohta, kus hommikust süüa ja pärast sain Tuuliga kokku ja suundusime bussi peale, et Vietnami sõita. Nii hea õhtu jälle, kuigi viimasel ajal on neid päris tihedalt olnud, mulle meeldib, mu kullakallis Hiina perekond!!