13-17 september

Ma enam väga ei mäleta, mis me teinud oleme seega teen kiire kokkuvõtte asjadest, mis sellest nädalast meenuvad. Koolis oleme käinud siis hoolega, mõned tunnid endiselt okeid mõned rasked, aga siiani oleme hakkama saanud.
Kolmapäeval plaanisime siis lõpuks oma elamisloa ära taodelda. Me mõtlesime, et meil on kõik paberid olemas, aga selgus, et siiski linna teisest otsast on veel mõningaid pabereid vaja ja kuna seal läks ulmeliselt kaua aega (kõigepealt peavad nad siin ju kõik 12/1-3 oma pausi ja midagi väga avatud ei ole) ja pidime veel teistega politseist mingid paberid võtma ja koopiaid tegema ja lõppes asi sellega, et see päev me seda tehtud ei saanudki. Järgmine päev oli uus katse ja läks õnneks kõik, andsime oma triljon paberit ära ja järgmine neljapäev elame siin loodetavasti juba elamisloaga. Vajusime koju ära ja plaanisime magamise ja taoliste toredate asjadega tegeleda. Mingi hetk helistas aga Meng ja kutsus meid kontorisse midagi tegema. Ta läheb siit nelja õpilasega Eestisse vist oktoobris millalgi ja neil oli paberite täitmisel veidi abi vaja. Saime hunniku hiina tuttavaid ja plaanisime kuskilt väiksest poest läbi hüpata ja tagasi koju minna, kui lõppes meie plaan mitme tunnise linna avastamisega. Leidsime loomaaia ka üles, tundus suur ja nägime seal ka mingeid lõbuks atraktsioone, niiet ma kavatsen ennast vast varsti sinna kohale ajada ja koha üle vaadata.
Reedel olime peale kooli nii väsinud, et vajusime koju magama mõneks ajaks. Üks sõber pakkus meile, et kas me oleks huvitatud tema ühele kursaõele inglise keele õpetamisest, kui tema hiina keelt vastu õpetab. Ikka olime ja saime õhtul tema ja ühe ta sõbrannaga kokku ja läksime õhtust sööma. Toredad tüdrukud olid, niiet nendega me hakkame kindlasti edasi suhtlema. Maksta meil loomulikult ei lubatud, said peaagu kurjaks kui me nagu ikka pakkusime. Õhtul hilja kui me plaanisime juba magama minna tuli Euan külla ja jõime teed ja muliseime poole ööni.
Laupäeval oli plaan kaua magada, aga teised tahtsin kell 10 siinseid klubisid minna üle vaatama. Me eelmine päev ei käinud, sest mõtleime, et ei saaks oma halva hiina keele tõttu veel niikuinii ühineda, aga otsustasime siiski üle vaadata. Siin paari päeva jooksul olid kõik selle ülikooli nn klubid ennast ühele tänavale ritta seadnud ja üritasid omale liikmeid värvata. Klubisid on siin küll mustmiljon ja teha saab absoluudselt kõike, alustades laulmisest, fotograafiast, kalligraafiast lõpetades rattasõidu ja modellindusega. Meid üritati jälle igale poole saada isegi kui me ütlesime, et me väga aru seal midagi ei saaks. Mina siis ei suutnud filmiklubile ei öelda, Susanne liitus ka, ma usun, et seal hakkab nalja saama, aga mis seal siis ikka inimesed tundusid toredad ja kaotada midagi ei ole. Lõpuks liitusin veel tantsimisega ka, ei suutnud ikka oma tantsimisi pooleli jätta, järgmisest nädalast hakkavad, yay. Muudele asjadele suutsin siiani veel ära öelda, aga hiljem peaks tegelikult ka veel saama liituda. Tuuli siin mõtleb veel mingite võitluskunstide vms peale ja iseenesest tahaks minna, aga liiga palju asju pole vist ka mõtet krabada. Vahepeal oli seal mingi etendus, kus erinevad klubid esinesid. Käidi meist jälle pilti tegemas ja mu lemmik oli see kui keegi veidi eemalt filmis meid, ma tõesti endiselt ei mõista seda, aga olgu:D. Saime jälle hunniku hiinlastega tuttavaks, seekord umbes 4ja tudengiga, kes siin inglise keelt õpivad. Hiljem läksime Tuuliga jälle ratastega linna, et jooksutosse ja trenniriideid osta (sest ma ju jätsin kõik koju, tark mõte) ja ei leidnud pikkka aega rattale parkimiskohta!! Lõpuks siiski õnnestus ja lubasime endale, et nädalavahetusel me enam kesklinna ei trügi.
Nüüd siis midagi, mis teid paneb arvatavasti arvama, et oleme soojaga lolliks läinud. Nimelt jalutasime me seal linnas ja näeme, et appi keegi müüb kilpkonni. Neid oli seal niii palju, suuri ja väikseid. Elasid seal võrkude sees ja meil oli neist nii kahju, sest me mõtlesime, et neid müüakse supi tegemiseks☹. Vahtisime neid seal ja siis hiinlased räägivad meile ümberringi, et ostke kaa 1. Tuuli tegi siis omaarust nalja, et ühel oleks üksi igav ju, et siis peaks ikka 2 võtma. Müüja muidugi juba kuulis ja järsku olid need juba pakitud ja toidukott oli ka juba välja ulatatud. No mis siis ikka, haarasime 2 vesikilpkonna, 2 paar toitu, andsime neile ca. 30 krooni ja asi tehtud. Ega me seda ilmselgelt liialt läbi ei möelnud, aga nad elavad meil nüüd pesukausis ja suutsime sealt vähemalt 2 pisikest päästa.

轲悠