20. november- 20. detsember

Vahepeal on nüüd täitsa palju vahele jäänud ja ma isegi ei ürita meenutada, mis selle aja jooksul juhtunud on, aga proovin siis vähemalt viimase nädala peale natuke pingsamalt mõelda.
Üldiselt lähevad nädalad nagu ikka, ulmeliselt kiiresti ja üldiselt üsna samas rütmis. Õhtud mööduvad järjest rohkem ja kauem meie inimestega dongmenis istudes, kuni on aeg koju magama minna. Kuidagi üldse ei oska enam varem koju minna. Me nimetame ennast juba vahepeal dongmeni gang’iks, sest me sööme seal pea iga õhtu, istume alati samas lauas, kasvatame ümbritsevate söögikohtade lapsi ja kui kellegi söök saab valmis siis karjutakse meid nimepidi. Kellegil oli ükspäev geniaalne plaan, et me peaks omale kõik dongmeni märkidega tatokad tegema (东门). Nali naljaks aga me veedame seal tõesti palju aega ja need inimesed saavad iga päevaga kallimateks ja üldse ei tahaks mõningaid inimesi siit minema lasta, kes peale seda semestrit koju lähevad.

Vahepeal teeme õhtuti South Parki õhtuid ja sööme võileibu, et saaks vahepeal natuke nn lääne toitu ka. Ühel Belgia poisil on siin võileivagrill ja mööda linna asju taga ajades saab lõpuks võileivaks vajalikud komponendid kokku ka. Ma pole muidugi kunagi varem vist ühegi võileiva eest nii palju maksnud, aga see on seda väärt:P. Vahel käime ikka dongmenist väljas korralikumates ja kallimates kohtades ka söömas ja peab ikka veel mainima, et hiina toidust hakkan ma ikka väga puudust tundma, kui seda enam käepärast ei ole.
Mingi aeg käisime Korea toitu söömas ja grillisime ise omale toitu, pärast käisin ühe austraalia õpsi ja tema sõpradega ära lõpuks Deep Blue baaris, millest siinsed inglise keele õpetajad kõik räägivad, sest nad veedavad seal palju aega. Tuleb tunnistada, et täitsa kena oli vahelduseks üks koks teha, päris alkoholiga haha.

Siis on jälle tükk tühja maad mälu koha pealt.

Oma tantsutrennid olen ma nüüdseks vist üsna lõplikult pooleli jätnud, sest need ikka ei pakkunud mulle nii väga midagi ja mu lemmik treener pole seal ka juba ammu tunde andnud mingil põhjusel. Seega olen ma nüüd täiskohaga 6x nädalas poiste trenni liige. Vahel on küll paar tüdrukut seal ka käinud peale minu ja Tuuli aga millegipärast keegi pole püsima jäänud. Nendega on trennid alati lõbusad ja kohe ootad aega, et saaks jälle trenni minna. Kuna trennid on enamasti alati erinevad, korduvad ainult vahel, et teada saada kui palju me eelmisest korrast paremad oleme, seega ei muutu need kunagi igavaks ja üksluiseks. Igavust ei saa nendes trennides muidugi niikuinii tunda aga jah, mulle meeldib..mõnus mõnus. Pluss nagu me alati räägime, siis lihasevalu on hea valu. Polnudki juba üsna tükk aega suuremat lihasevalu tundunud, aga eilne trenn oli jälle päris õel, niiet ma sain täna ikka hoolega naerda, kuidas kõik soojenduse ajal oigasid, kui valusad neil jalad on, hihi (mis nüüd tagantjärgi lisades oli nii peaaegu terve nädala:P).

Eelmisel neljapäeval käisin kahe sõbraga linnas shoppamas ja nad näitasid mulle, kust saab päris alkoholi (mitte Hiina samakat) osta. Siin ikka on paar pisikest poodi, mis müüd lääne kaupa. Eks need poed ole üsna kallid aga oma sünnipäevapeoks oli vaja ju inimestele midagi paremat pakkuda. Hiljem te oleksite pidanud mind ja Jose’d nägema kui me pärast veel turult kuskilt leti alt väga juhuslikult laime leidsime, sest siin neid ei müüda ja meil oli enne olnud pikk jutt sellest, kuidas nii väga tahaks laime ja et kõik maitseb koos laimiga paremini.

Otsustasin oma sünnipäeva pidada reedel ja läksime selle puhul ühte meie lemmik restorani sööma. Üks sõber oli meile päeval laua ka kinni pannud, et saaks eraldi tuppa ja kõik ikka ära mahuks. Kohale jõudes oli neil seal miski arusaamatus ja neil polnud toole ja siis nad järgmised nii umbes 20 minutit tegeesid nende kokku kraapimisega , laud oli ka meie kõigi jaoks veidi liiga väike, aga saigi rohkem nalja. Sõime ja jõime ja ajasime juttu. Kris pidas natuke toosti/kõnet ja see jääb mulle elu lõpuni meelde, sest see oli äge ja saime sealt kõnest ühe nüüdseks väga kasutatava nalja, mis andis nii mõnelegi sõnale uue tähenduse. Ma tean, et te ei saa aru, niiet ma siinkohal lõpetan hihi.
Poole 12 ajal läksime sõprade ühikasse ja kell 12 üllatati mind suure tordi, laulmise ja kinkidega. Tort oli isegi väga hea, arvestades, et nad ei oska Hiinas torti teha. Muidu aga väga väga armas, tegime tonni pilte ja tegelesime teineteise lõbutamisega. Ühtäkki oli kell 2 ja meil oli tegelikult kella 12ks juba klubis laud kinni pandud. Taksodel oli natuke probleeme meie klubi asukoha teadmisega, aga lõpuks jõudsime kõik õnnelikult GAGA-sse kohale. Pidu ise ei olnud teab mis vägev, aga meie hullude inimestega on iga pidu hea, niiet ei saa kurta;). Kui välja arvata see, et meid vahepeal kõiki klubist välja aeti, sest seal oli väidetavalt gaasileke vms. Ei tea, aga nii 10 minutit hiljem sai pidu jätkuda. Kuna peale pidu veel kell 7 ei olnud ja koju minna ei saanud, siis läksime tagasi sõprade juurde ühikasse ja taidlesime seal ja lõpuks tukkusime veel veidi ja läksime koju. Õigel päeval suurt midagi ei toimunud, sest kõik ärkasid alles 4-5. Rääkisin natuke perega skypes juttu ja õhtul hiljem veel Liisiga ka. Vahepeal aga nagu ikka dongmeni õhtu.

Pühapäeval oli jälle trenn ja pesin pesu ja olin natuke asjalik. Õhtul käisime hotpoti kohas söömas ja solgutasime omale ise toidu valmis, jube hää. Aa mida ma unustasin veel oma sünnipäeva õhtusöögist rääkida on see, et ma sõin siis seda ainsat asja, mida ma lubasin kunagi mitte süüa. Jah ma sõin koera ja tuleb tunnistada, et väga hea oli, kõik võivad mu juttu kinnitada.

Kuna 1 hispaania poiss Gon oli ainult 6 nädalat siin ja pidi kohe kohe ära minema, siis me käisime veel korra enne ta äraminekut loomaaias. Nii mõnigi meist oli seal juba käinud, aga kui mina ja Tuuli eelmine kord käisime, siis oli nii palju rahvast, et lõbustuspargi ossa minemine oli täiesti mõttetu, aga seekord tahtsime seal kindlasti rohkem aega veeta.
Õnneks hooaeg oli läbi ja isegi pilet odavam, seega rahvast väga ei olnud ja ei pidanud lõbuka osas järjekordades seisma. Ainuke miinus oli see, et 1-2 asja, mida me eriti proovida tahtsime olid siis just kinni, sest neid testiti. Tegime selle asemel muid lollusi ja kuna meid oli päris palju, siis sai nalja kui palju. Päreast tegime kiire ringi loomade vahel ka, kuigi palju seekord selle peale aega ei saanud raisata, sest kell oli juba palju ja loomaaed lähenes sulgemisele. Teisipäeval õhtul oli Goni ärasaatmis õhtusöök. Rahvas aeti jälle kokku ja restorani head toitu sööma. Pärast seda pidi olema väike pidusem istumine Gon’I toas ja koridoris ja kuna me juba oma 12-se kojuminekuaja olime maha maganud siis jäime kõik sinna. Vahepeal vahetasime ainult korrust, sest inimesed tulid veidi lärmi üle kurtma, mis teisel korrusel ei saa probleemiks olla, sest Vietnami poisid pidutsevad üsnagi 24/7. Jagasime ennast tubade vahel ära ja kui mõnel oli plaan veel hommikul kooli jõuda, siis need plaanid haihtusid kella vaadates ja aru saades, et kooli peaks juba minema nii tunni pärast. Meie seltskonnast seega keegi järgmine päev kooli ei jõudnud ja meie nunnu õpetaja nagu ikka saatis kõigile sõnumeid, et kus te olete. Järgmisel päeval kui me siis jälle ta tundi läksime, siis ta sundis meid 5te tegema klassi ees jutukese mis me tegime, mis me jõime ja miks me kooli ei jõudnud. Mis siis ikka, kõik said naerda vähemalt haha.

Paar päeva läksid rahulikus tempos ja reedel sunniti jälle välja minema, mis möödarääkivuste tõttu lõpuks ei juhtunud, aga läksime lõpuks paari sõbraga Deep Blue-sse ja istusime üks 5ni seal ja mängisime lauajalgpalli. Nagu ikka koju ei saanud minna ja suundusime jälle sõprade juurde ühikasse. Me elame vist nii umbes poole kohaga seal juba. Järgmine hommik nagu ikka trenni, keegi ei saanud aru, miks me endale nii teeme aga ei olnudki kõiige hullem.
Õhtupoole läksime oma klassiga sööma. Ise grillid vaikselt oma toidu valmis, aga sööd palju jaksad ja võib öelda, et seda me tegime tõesti. Pärast enamus klassist läks karaoket laulma veidikeseks, mina paari sõbraga ei olnud väga vaimustatud ja lõpetasime õhtu kiirelt jälle Deep Blue-s Hiina täringu/joomismänge mängides. Need mängud ma toon kõik Eestisse kaasa, sest uskuge mind, need on toredad:D!

Ma ei tea, kas ma juba eespool mainisin või ei, aga meil hakkas trennis lambist käima üks Hiina poiss ja ta on nüüdseks juba ühe nädala vastu pidanud ja me naerame, et ta on nüüd juba tugevam kui kõik sõjaväevalsed, keda me siin trenni tegemas näeme. Ainuke inimene, kes nii kaua vastu pidanud väljaspoolt meie inimesi seega au ja kiitus. Igaljuhul kutsus ta meid pühapäeval enda ühikasse hotpoti sööma. Jälle üks meeldiv õhtu. Õhikas oli meie ülikoolialast veidi väljas ja kui hiinlaste enda ühikaid vaadata, siis ei saa vit keegi teine küll millegi üle kurta, sest niipalju kui mina nägin, siis ei olnud neil toas isegi riidekappi. Okei selle jaoks poleks vist ruumi ka olnud aga siiski. Seal toas elas neid 3, kuigi voodeid oli tegelikult 4 aga muidu on hiinlaste ühikate puhul vägagi normaalne, et koos elab 8 inimest. Seda juba enam väga ette ei tahaks kujutada.

Ilmast niipalju, et kui vahepeal oli ikka juba päris külm, siis praegu on jälle vägagi meeldiv. Hetkel sirab akna taga päike ja termomeeter näitab 19 kraadi…no mina veel jõulunädalast tahta hihi. Kuigi see ei ole enam päris see suvine soojus ja enamik inimesi käivad talvejopetega ja vaatavad mind suurte silmadega, kui ma neile lühikeste pükstega vastu jalutan. Kõige rohkem küsitaksegi mult viimasel ajal küsimust, et kas mul külm ei ole, Ma vastan alati, et ei ma olen Eestist.
Ma just avastasin, et mu nädala peale kirjutatud blogi sissekanne on kuidagi pikk saanud, et kes selle nüüd lõpetasid, siis soovin õnne, olete väga tublid☺!

Sstonian Keiu

9-19 november

Lühidalt siis eelmisel nädalavehtusel toimunud spordivõistlustest. Kui me neljapäeval oma võistlusnumbrile ja tossudele (mis tuli välja olid siiski laenatud ja tuleb tagasi viia, mida ma veel teinud ei ole, sest poisid soovitasid seda enne mitte teha kui keegi helistab ja neid tagasi nõuab:P) järgi läksime, siis tuli välja, et Tuuli ei saagi võistlustest osa võtta, sest 3000m võistlus oli ainult meestele, naiste pikim distants oli 1500 ja keegi ei olnud seda kuidagi varem märganud(??!). Muutmiseks oli ka väidetavalt juba liiga hilja.

Reede hommikul kogunesime 6.30, et võistluse avamise marsile vms minna. Saime kõik väga koledad kollased T-särgid ja erinevate riikide postrid, isegi Eesti oma oli valmis nikerdatud. Me ei vaimustunud väga sellest, et Eesti postril ilutses meie kaunis Vene kirik, aga mis siis ikka, vähemalt Eesti☺. Meie lemmik möödapanek oli Itaalia kirja ja lipuga Eiffeli torn, kui õpetajad sellest aru said, siis see kisti kohe käest ära, sest noh sellist viga ikka ei teeks ja hiinlastele ei meeldi tunnistada, et nad on midagi valesti teinud. Koguneti ja pandi meid ritta ja kõige „Euroopalikuma“ väljanägemisega inimesed tõsteti kõige äärde ja Aasia välisüliõpilased meie taha. Nalja kui palju, sest meid reaalselt korjati ükshaaval grupist välja ja panndi sinna seisma. Siis tegime staadionil ringi ja vaatasime lipu heiskamist ja ma sain vist peaagu aru, mis tunne oleks olla olümpiamängude avamisel, sest rahvast ja võistlejaid oli umbes nii palju ja kui meie arvasime, et see on mingi pisike võistlus ja võib ju osa võtta, et õpetaja enam sellega närvidele ei käiks siis hiljem saime aru, et need ikkagi olidki suhteliselt ülümpiamängud või eelolümpia või midagi sarnast. Hiinlaste puhul kehtib vist reegel, et nad kas ei tee üldse trenni või siis teevad väga palju. Seal olid kohal siis üsna tippsportlased…ilma naljata, keegi sealt läheb kindlasti olümpiale järgmine aasta:D.

Ma nii põdesin ja ei tahtnud sprinteritega jooksma minna ja ega ma väga ei teadnudki millal minna, oli mulle ainult öeldud kell 9 aga seal oli meil 1 Vietnami poiss, kes kõigile meile välisõpilastele teada andis, millal kuhu minna ja kuna leidsin veel ühe tüdruku, keda veidi teadsin ja kes peaaegu samal jooksul pidi osalema, siis enam väga ei põdenud. Kui ta siis meid lõpuks kaasa võttis ja jooksma viis, siis oli aga juba liiga hilja, sest meie jooks oli just läbi saanud. Jooksime seal natuke edasi ja tagasi, aga teha polnud enam midagi. Õnneks!! oli mind ilma minult midagi küsimata pandud ka 4x100 teatejooksu jooksma. Sain isegi pool tundi varem tuttavaks tüdrukutega, kellega ma jooksin ja saime järjekorda ja asju paar korda läbi teha. Sinna me vähemalt hiljaks ei jäänud ja kuna mina jooksin teisena, siis ma tegelikult ei teagi, kuidas meil läks, aga mitte hästi kindlasti:P. Me olime siiski uhked, et me hiina välejalgade vastu vähemalt proovisime vastu hakata.
Usa poisi võistlused jäid ka poolikuks, sest lõuatõmbamise võistlus, millele ta arvas, et oli ennast kirja pannud oli juba varem ära ja ta pani ennast kirja hoopis 10se grupi samale võistlusele ja sedagi polnud varem teada antud ega kuskil kirjas. Nad kraapisid viimasel hetkel 10 inimest kokku, aga kuna mõned olid ikka väga suvalised siis nad väga üle ühe ei teinud ja kokkuvõttes kogusumma suur ei tulnud. Järgmine päev pidi olema ka kõhulihaste võistlus, samuti 10le inimesele, kellest kohale jõudis vist ainult 1.
Paljudel oli see tingitud eelmisel õhtul pikaleveninud peost. Oli ju siiski 11.11.11 ja peaaegu kedagi ei jäetud koju. Klubid olid kõik rahvast nii täis, et liikuda ei olnud võimalik aga muidu oli tore tore nagu ikka. Nemad kutsusid siin seda vallaliste päevaks.

Laupäeval vaatasime veel natuke võistlusi ja ülikoolilinnaku kesk/lääneosas oli suur turg, niiet tegellesime veidi ostlemisega.
Õhtul võtsin osa issi sünnipäevast. Nii tore oli kõiki koos jälle näha ja juttu rääkida, söögilauas „istuda“ ja terviseks karjuda. Siinkohal 3 kõige suuremat hurraad issile, kes sellisel toredal päeval nagu 11.11.11 sai jälle aasta vanemaks☺. Sellistel hetkedel murrab ikka igatsus ka veidi rohkem läbi.
Sünnipäevapilt:).
Pühapäeva hommikul oli poistega senisest vist kõige raskem trenn, ikka kõik tahtsid seal veidi surra:D. Seletamine läheks liiga pikale, aga põhimõtteliselt on igal inimesel vaja kaardipakki ja ta peab iga kaardiga midagi tegema, kaardil oleva arvu asju ja trenn lõppeb kui kaardipakk on otsas. Trenn ise on ka aja peale, et muneda pole kuskil aega. Meil võttis seekord aega umbes 45 minutit, eks järgmine kord kiiremini:P.

See nädal polegi midagi väga vägevat jälle toimunud, nagu ikka õppetöö ja trennid ja senisest võib-olla isegi rohkem aega õhtusöökidel aega veetes.
Ma nüüd lõpetan, sest selle blogi kirjutamine on tegelikult paras tüütus, lükkan seda alati võimalikult kaua edasi☺.

Muide tahaks teada, kuidas teil ka läheb, niiet kirjutage ja joonistage mulle, palun!!
Suured kiitused näiteks Minile, kellelt sain Hiinas oldud aja jooksul kõige pikema kirja, nii nunnu oli lugeda, pai sulleja kõigile, kes veel mulle kirjutanud on!!

Pean veel ka ära mainima, et kuidagi uskumatu on mõelda, et teil seal on külm ja lumi kohe tulemas, kui meil on siin hetkel endiselt nii 30 kraadi ja vahel endiselt liigagi palav.
Aga teie nautige aga sügist/talve edasi;).

Joujou

22 oktoober- 8 november

Laupäeva alustasime siis varakult poistega trenni minnes. Kui sinna lonkides veel uni silmas oli ja jalad all väga ei liikunud, siis trennis uimerdamiseks aega ei olnud, sest kuigi poistega sammu pidada ei jõua, siis liialt maha ei taha ka jääda. Seekordne trenn sisaldas nagu ikka soendust ja siis 200 meetrit jooksu, 10 kätekõverdust, 20 mingit asja, mille nime ma ei mäleta 200 meetrit jooksu 5 lõuatõstet ja 20 kõhulihast. Ja siis uuesti, ehk 20 minuti jooksul nii palju kui jõuad, me saime 4, poisid vist 5. Trenn kiire ja väga tõhus, kõige hullemad on lõuatõsted, ja kuigi meie teeme titekamaid versioone on mul 3ndat päeva käed nii valusad, et ise ka ei usu. Nendega trennis käies on tore see, et enamasti on midagi uut, kolmapäeval kui käisime siis tegime vist ka 20 minutit 1.5 minutit hüppenööriga hüppamist, sama kaua mingit asja, mille nime ma ei tea, siis 400 m jooksu, siis 1,5 minutit kätekõverdusi ja 1,5 min kõhulihaseid ja siis jälle 400 meetrit jooksu ja siis kõike veel 1 kord. Iga asja järgi paned kirja palju midagi tegid. Esimese ringi lõpuks on juba kops parajalt koos, et teist enam sel hetkel väga ei tahaks, aga pooleli ka ei saa jätta:P.
Pärast trenni väike lõunauinak ja siis hiline lõuna, kus poisid pakkusid välja, et võiks minna mingile toidufestivalile. Kargasime taksodesse ja sõit võis alata. Palju igasugu letikesi, kus müüdi igasugu toite Hiinast ja mujalt. Proovisime näiteks krokodilli, mis maitses jällegi umbes nagu kana. Siiamaani kõik mitte väga tavalised asjad meenutavad kana, seega ei midagi veidrat, täitsa head. Mingeid pisikesi linnukesi sõime ka, mis nägid välja nagu väiksed dinosaurused. Süüakse neid koos kõigi jalgade ja peadega, väga veider aga konte või midagi küll ei tähendanud. Veetsime seal istudes ja lobisedes/süües/juues nii palju aega, et kiirustasime tüdrukutega 8 ajal tagasi, sest olime plaaninud Susanne’i ja Tuuliga ka siis esimest korda Hiina klubid üle vaadata.
12 ajal ajasime ennast taksosse ja sõit võis alata. Teadlikumad inimesed lugesid meile ette 3 klubi, mis on kõige paremad ja üksteisele lähedal, plaanisime kõik üle vaadata aga jõudsime lõpuks ainult ühte (olgu ühes, mis on väidetavalt kõige parem käisime sees, aga kauaks ei jäänud, niiet järgmine kord). Muidu on kõik suured ja päris ägedad ainult, et tantsupõrandat neil ei ole, mis meie jaoks on väga veider. Lihtsalt hästi palju laudu, kus inimesed joovad ja juttu räägivad ja seal ümber tantsivad. Kes ikka tantsida tahab see saab, see probleem ei olnud. Vihtusime tantsu nii laudade vahel kui pisikeste lavakeste peal ja saime klubist välja vist alles poole 6 ajal. Sisse minnes ei olnud vaja kaua oodata, kui juba 1 tüdruk meid enda lauda vedas ja nii me seal liikusime kõik igas suunas lauast lauda. Hiina tüdrukud klubis on täitsa hullud, tagasihoidlik nende kohta seal kindlasti ei käi. Aga kokkuvõttes oli väga äge ja avastasime, et võib täitsa tihemini käia. Koju jõudsime peale 8t ja ega palju varem ei saakski, sest avatakse ühikas alles vist umbes kell 7 hommikul. Pühapäev mööduski suuresti magamise tähe all, plaanisime küll aafriklaste jalgpalli mängu vaatama minna ja olime juba söömas käinud ja riides kui otsustasime, et magamine oleks siiski meeldivam tegevus.

Esmaspäeval kutsus üks Hiina tüdruk, kellega klubis tuttavaks saime meid sööma. Tuuli ei saanud tulla ja nii läksimegi Susanne’iga kahekesi. Saime Coco’ga linnas kokku, istusime taksosse ja läksime sööma, kus pidi veel olema mõned ta sõbrad. Jõudsime siis mingisse üsna kallisse restorani, kus oli ees 3 veidi vanemat meesterahvast, pärast liitus veel 1, vahepeal oli natuke ebamugav, sest aru ju väga ei saanud, aga muidu nalja kui palju. Hiljem tuli Coco vend oma kauni autoga meile järgi ja liikusime mingisse teise kohta, kus oli juba rohkem rahvast ja palju toredam. Kuna oli koolipäev ja ühikas nagu ikka sulgub kell 12, siis pidime nagu ikka vara kodus olema. Coco vend tõi meid linna teisest otsast koju ja tundus, et kohtusime Hiina esimese (liiga!!) korraliku autojuhiga, samas oli täitsa meeldiv näga, et keegi siin ikka sõita ka oskab.

Enam ei mäleta aga ma eeldan, et nädal läks nagu nad kõik…koolis, süües, trennis, õppides. Reedel pidime Cocoga karaokebaari minema, aga kuna meil siin igasugu õnnetusi olnud, siis otsustati reede õhtul kell 8! välisüliõpilastele mingi koosolek korraldada. Kõik nagu ikka ainult hiina keeles ja loeti sõnad peale, et me ikka valgusfoore vaataks ja hoolsad ja ühtlasi keelati ära ühikas joomine (mida jah keegi just ei järgi).
Siin on jah teadagi see liiklus üsna hull, niiet algasid selle aasta õnnetused sellega, kui 1 Tai tüdruk oma rolleriga ühe hiinlase surnuks sõitis. Peale seda oli veel paar õnnetust, kui õnneks siiski kõik ellu jäid, aga jah 1 prantslane on vist siiani haiglas. Lisaks oli uuemas ühikas ühel õhtul suurematsorti kaklus, kui mõningatel inimestel üle viskas, et mingid inimesed vahetpidamata pidutsevad ühikas. Sellest kujunes ka välja 1 suurmatsorti jama.

Laupäeval käisime hunniku inimestega jälle väljas ja pühapäev läks jälle veidi tudumise nahka…
Eelmisel nädalal (tegelikult küll meilegi üllatusena, juba üleeelmise nädala lõpus) olid meil vaheeksamid, igas aines 1 ehk siis kokku 4 tükki. Seega eelmisel nädalal pidi veidi rohkem õppimisega tegelema. Nüüdseks on kõik läbi ja läksid enam-vähem normaalselt, et lastakse vist edasi õppida Hiinas hihi.
Reedel tuli jälle kellegil hea mõte välja minna, seekord ühines minu ja Tuuliga veel ka 1 uus Hispaania poiss, kes alles tuli ja jääb siia 6ks nädalaks, et siis lühiajaline keeleprogramm. Tiirlesime klubis ja võtsime seal osa nii mõnestki sünnipäevast, välismaalased on seal endiselt hinnas. Kui meie ülikooli ümbruses väga aru ei saa, et siin rikkaid inimesi elab siis klubi ümbruses võib seda täitsa näha. Eelkõige peal silmas autosid, mis klubi ees ennast pargivad, alla poole miljoni kroonist autot sealt vist küll ei leia. Hispaania poiss pidi kreepsu saama seal kui ta mingit ülikallist Ferrarit nägi, mida ta kunagi varem näinud polnud. Tuleb tunnistada, et sellisest autost vist ära ei ütleks tõesti.
Laupäeval proovisime veel oma esmaspäevaseks eksamiks õppida, aga väga ei õnnestunud, sest nagu ikka kutsusid sõbrad mingile ühikaistumisele ja kes siis õppida tahab, kui saab seda mitte teha. Pühapäeval ei olnud aga enam õppimist kuskile lükata ja nii siis tuli lõpuks siiski ka õppimisega tegeleda.

Esmaspäeval viisime Tuuliga oma rattad parandusse, sest 2 kuud vihmas ja tuules vedelemist ja kahjud olid märgatavad. Minu oma nõudis vaid veidi siit ja sealt kopsimist, mille eest vanapapi isegi raha ei tahtnud. Tuuli ratas, aga pidi päevaks sinna jääma, sest temal oli kõpitsemist rohkem. Pärast sõitsime linna ja tegelesime veidi poodlemisega.
Aga ma nüüd lõpetan oma romaani jälle selleks korraks, sest pean trenni minekuks ennast valmis panema. Täna ühineme jälle poistega, viimasel ajal ongi tantsutrenne veidi vähemaks jäänud ja need on asendunud poiste trennidega. Trenninarkomaanid oleme Tuuliga vaikselt mõlemad juba, meile meeldib. Panime sel nädalavahetusel toimuvatele võistlustele ka ennast kirja, sest me mõtlesime, et ikka paljud võtavad osa, aga tuleb välja, et võisteleme meie klassist ainult mina, Tuuli ja 1 USA poiss. Võistlus tuleb muiugi kokkuvõttes väga aus, sest välisüliõpilased võistlevad terve Guangxi Ülikooli vastu, kus õpib nii umbes 50 000 õpilast☺!! Väga hiinalik korraldus, aga mis siis ikka, varsti näeb, mis saab.

Kauil (mu 1 hüüdnimedest, mis tekkis nii, et 1 Aafrika poiss kuulis mu nime üsna!! valesti )

14-20 oktoober
Guilin ja Yangshou

Nädalavahetus trippides möödus üsna meeldivalt. Reede hommikul asusime teele ja sõitsime kokku ehk u 6 tundi, käisime lõunal ja saime oma hotelli kätte. Nimeks oli „Roheline Hotell“, mis seda ka vist oli. Uusi rätikuid/linu ei osteta seal vist mitte enne, kui ainult paar ribakest rätikust ja linadest järgi on. Ütleme nii, et me saime veidi naerda. Bussis „vaatasime“ erinevaid Hiina filme, 1 õudsam kui teine, niiet enamus aega ma lihtsalt imestasin, et kuidas selliseid filme tehakse. Meie reisil olime mina, Tuuli, Susanne, Sandani, Euan, 1 korea mees ja siis suuremates kogustes inimesi mm Vietnamist, Laosest, Kambodžast (pean praegu häbis tunnistama, et ma ei tea, kuidas seda eesti keeles õigesti kirjutatakse), Taist ja kõigist taolistest riikidest.
Peale hotelli jõudmist oli meil vaba aega, et ringi kolada ja me jalutasime veidi linnas ja jõe ääres ja varsti oligi juba aeg kõik koos jälle õhtusöögile minna. Kuna meil oli kõik juba kinni makstud siis ei tahtnud ju mitte minna ka (stipendiumi õpilased said valida 1e reisi paari reisi vahelt ja veidi ise ka juurde maksma, aga see oli õnneks üsna vähe, isegi meil, kelle reis oli tegelikult kõige kallim.). Pärast oli jälle vaba aeg, aga pidime tagasi olema kell 12 nagu ikka, sest neile meeldib ju isegi hotelle kell 12 lukustada. Guilinis avastasime, et me pole üldse erilised, sest nii nii palju oli tänavatel turiste näha, kuidagi harjumatu, sest meil siin ei näe tavaliselt kesklinnas käies kedagi ja ülikooli alal kui näeb, siis üldiselt juba inimesi, keda me teame.
Õhtul otsustasime, et tahaks miskit head juua ja kui me leidsime mingi välismaa nimega pubi, siis otsustasime, et seal me oma esimesed hiina kokteilid joome. Maksis umbes sama palju või veidi rohkem kui Eestis, aga no ühe võis☺.
Laupäeva hommikul seadsime siis sammud bussi ja varsti olimegi Li jõe ääres, et oma laevakesele astuda ja võtta ette sõit jõel. Vaated olid tõesti ikka nii nii maalilised, ehk siis ma panen varsti pilte ka, aga just need mäed on siin väga kuulsad ja leidsime üles isegi koha, mida kujutatakse Hiina 20sel rahatähel. Sõitsime vist umbes 4,5 tundi, alumisel korrusel olid lauad ja vahepeal sai süüa. Muul ajal aga lihtsalt jooksime edasi tagasi ja vaatlesime ja tegime pilte. Jõudsime mööda jõge siis Yangshousse, seal saime juba täitsa uhket sorti hotelli, kus ei pidanud isegi 12 kodus olema!! Sellel reisil saime jälle üle pika aja tunda, mis tunne on läänelikku vetsu kasutada, uhke värk. Taidlused linnas jällegi ja õhtusöök, siis tegelesime veidi shoppamisega, seal 1 tänav oli selleks paradiis ja see oli muidugi inimestest üle ujutatud, jällegi ka palju välismaalasi.
Õhtul jõudsime rahvaga ka hiina pubi/klubi taolisesse asja, keegi laulis ja inimesed olid rõõmsad, väga rohkem uurida midagi ei jõudnud, sest teised olid juba varem seal ja otsustasid edasi liikuda. Nii me siis liikusimegi siin ja seal ja lõpetasime õhtu hoopis oma hotellis teistega pläkutades.
Hommikul nagu ikka 7 paiku äratus ja Hiinas võetakse inimeste äratamist tõsiselt. Mõlemas hotellis aeti meid üles umbes 5 korda, esimeses helistati korduvalt ja teises käidi uksele prõmmimas. Tagasisidet keegi loomulikult ei oodanud ja nii nad siis tegidki seda umbes 5 korda. Pühapäeval astusime veel läbi väiksest rahvuspargist, kus peamine vaatamisväärsus oli 1 suur puu. Tegime grupipildi ja varsti hakkasimegi juba tagasi koju kimama. Koju saime vist juba umbes 5 paiku. Muud mälestused pühapäevast on lahkunud.
See nädal on läinud üsna rutiinselt…kooli, lõunale, midagi vahele, trenni ja siis õhtusöögile ja vahel väike kodutöö ja siis magama ja uus ring jälle. Ei oskagi nagu midagi tarka rääkida. Aa üks päev käisime omale külmkappi ostmas. Ostsime kasutatud ja üsna kõige odavama, mis me leidsime, küll veidi suurem kui plaanisime osta, aga pole hullu, saabki rohkem kraami sisse toppida. Toodi kohe koju ära ka, ehk siis saime ise ka sama auto peale ja veel tasuta kojugi. Nad natuke nutsid, et sinna autosse ei mahu 4 inimest, aga me kobisime sisse ja ruumi just üle ei jäänud aga jah. Nüüd siis saab osta toidu asju nii, et ei pea neid päeva jooksul ära sööma, kartes, et need pahaks lähevad.
Aga olgu, ma nüüd magama, sest mingil toredal põhjusel lubasin ma homme (jah laupäeva) hommikul kell 8.30 poistega trenni minna..juhhei.

5-13 oktoober!!!

Kolmapäeval käisime Tuuliga juuksuris kaasas, saime diivanil passida nii 1 tund ja 45 minutit, mil Tuulil juukseid lõigati. Kiirusega just ei hiilatud aga passisime diivanil ja jõime vett, mida pakuti ainult meile ja mitte ühelegi hiinlasele. Isegi suht kena salong oli ja juuksureid tööl miljon. Tuuli juuksed lõigatud ja täitsa kenasti kukkus välja, et julgen ehk isegi minna nüüd järgmine kord.

Hiljem üritasin vanaisa sünnipäeva skype-I abil sisse tungida, mis lõppes üsna haledalt, sest internet otsustas mind taaskord alt vedada. Sain vähemalt palju õnne ära soovida aga siiski. PALJU ÕNNE VANAISAJ!!!

Järgmine päev sadas, tänu nendele lollidele taifuunidele, endiselt vihma ja kui teised linna läksid siis mina streikisin kodus ja keeldusin välja minemast. Õhtul küll läksin lõpuks Chrisi ja Jacobiga sööma, aga see ei loe ja ma tahaks siiski arvata, et mu streik oli edukas. Õhtul oli meie toas jällegi kogunemine, töötab endiselt reegel, et kui 1 inimene tuleb külla siis tuleb varsti veel üks ja siis veel üks.

Reedel käisime linnas veidi shoppamas ja leidsime ka inglise keelseid raamatuid ja läksime ostmisega võib-olla veidi liiale, aga need kindlasti kuluvad ära(A).

Ostsime jälle igasugu tehniliselt vajalikku kraami, kaasa arvatud, mu suured ahvidega sussid, mida kõik naeravad, aga ei saa salata, et need on jubehead soojad (taifuunide ajal kulusid vägagi ära). Kuna vihma sadas, siis ma mõtlesin, et hea küll käime siis vahelduseks bussiga linnas….elusees ei tahaks enam seda viga teha. Edasi tagasi sõidu peale läks miskit üle kahe ja poole tunni vist. Pluss veel 45 minutit, mis me tagasi tulles bussi ootasime ja mis kohale jõudes sai nii täis, et pooled inimesed jäid niikuinii maha.

Laupäeval oli siis nüüd jällegi tore koolipäiv. EI saanud ju kõiki pühade ajal ära jäänud tunde raisku lasta. Pärast nagu ikka sööma ja õhtul saime jälle oma kunagise õpetaja Mengiga ja Eestisse minevate hiinlastega kokku. Neil oli enne minekut veel küsimusi ja me siis rõõmuga vastasime. Nad on praegu Eestis, tahaks juba niiväga muljeid kuulda. Nad läksid Eestisse mingi kultuurivahetusega, seega ise ei pidanud maksma.

Õhtul ajasime ennast jooksma ja Susanne oli oma reisilt tagasi tulnud, niiet käisime temaga õhtust söömas.

Pühapäeval oli isegi ILUS ilm, keegi ei suutnud oma silmi uskuda ja kuna nüüd oli ka päikest ja sooja, siis oli vist reaalselt terve ülikoolil pesupäev, tegime sama. Puhas pesu tundus tore, eriti kui leidsime koha, kus neid pesta lasta. Maksime alla 50 eurosendi ära ja tunni aja pärast olid pesud hiina moodi puhtad. Tegelikult olid ka puhtad a lihtsalt siin pestakse külma veega ja pesule ei jää seda head puhta pesu lõhna.

Ja siiis hiljem koputati mu uksele ja paluti alla minna. MU PAKK jõudis lõpuks kohale, küll hilinemisega aga no olgu, parem hilja kui mitte kunagi. EESTI asjad, nii nii tore, õnne kui palju. AITÄH EMMEJ!!

Aadressile peaks tegelikult lisama telefoninumbri ka, juhuks kui mind parasjagu kodus ei ole seega kirjutan igaks juhuks uuesti aadressi ja ka oma hiina numbri. (Kirjutan aadressi pärast uues postituses kui blogspot laseb, sest niiani ei lasknud.) Kui ei siis kuskil varem on aadress olemas ja mu telefoni number on 13077771157.

Esmaspäeval ikka ja jälle kool ja tegelesime veidi veel pesu pesemisega ja õhtul oli mul jälle trenn ja rohkem nagu ei mäletagi midagi tarka. Aa õhtul käisime oma suurema seltskonnaga söömas. Kuna Jose jagab keelt paremini, siis tema saab alati restoranidel vms tellida. Nii me lõpetasimegi näiteks konni süües. Jubehead kusjuures, maitseb nagu kana või paremini.

Teisipäevast ka ei meenu väga midagi, käisin trennis ja otsustasin, et peaks ikka veel midagi tegema, seega jooksin trennist staadionile, kus poisid oma killereid trenne harrastavad ja õhinesin nendega. Pärast läksime kana sööma ja mekkisime Hiina kohalikke vägijooke veidi.

Kolmapäeval väga rõõmsalt jälle kooli ja õhtul oli ühe tšiki väga õudne trenn, niiet nüüdseks ma olen õppinud, et sellest trennist hoian ma kolmapäeviti eemale. Õhtul istusime jälle oma armsas dongmen’is (ülikooli idavärav, kus on palju palju söögikohti, kus me enamus aega käime.) Saime tigusid süüa ja, neid veidraid asju on viimasel ajal ikka maitsta saanud, aga täitsa head on olnud. Koera juures on siiski piir ja oma esimese ei ma sain sellele juba ära öelda.

Täna oli siis selle nädala viimane koolipäev, siis sööma ja siis koju. Ajasin ennast üle pika aja skype-i, et emaga juttu rääkida. Sorry kõik, kes on küsinud, kuhu ma kadunud olen, pole jah viimasel ajal väga kodus olnud, eks ma ürita (rõhk sõnal üritan), seda ikka vahel parandada.

Õhtul nagu ikka trenni ja pärast saime kahe hiina tüdrukuga kokku ja pläkutasime niisama veidi juttu rääkida.

Nüüd käisin sõbral külas ja kell on küll palju, aga otsustasin veel blogi ka kirjutada, sest ma homme 3ks päevaks Guilini ja sellest reisist on pärast ehk juba miskit põnevamat ka rääkida. Sõidame sinna vist pea 5-6 h, et magamiseks peaks aega jaguma küll.

Järgmise nädalani!!

RaiN RAIN GO AWAY!!!

25 september- 4 november

Tundub, et see tihedamini kirjutamine ei õnnestu enam väga edukalt, ostsin omale märkmiku, et hakkan siis igapäevaselt ehk märkmeid tegema.

Pühapäeval oli mul ja Susanne-l filmiklubi esimene kohtumine. Sadades seekord õnneks rahvast ei olnud, umbes 60-70 võib-olla. Saime enne ühe hiina neiuga kokku, kes õpib ülikoolis inglise keelt. Ega ta keeleoskus liialt super pole, aga ikka oluliselt parem kui enamustel, seal oli 1 sama eriala poiss ka veel ja siis nad natuke üritasid meile tõlkida, mis räägiti. Siis tuli aeg kui kõik käisid ennast klassi ees tutvustamas, saime šoki Susanne-ga, eriti kui meid veel eraldi tutvustati, et meil on 2 välismaalast ka. Jäime ellu, kaunis. Pärast üritati meid veel mingisse lisa filmiklubisse värvata, kus me saaks laulda ja näidelda ja filme ja asju teha, noh lubasime mõelda ja teada anda, mis meil on vist siiani meelest läinud, sest saame oma päevad ilma selleta sisustatud. Teisipäeval oli vist filmiklubis jälle mingi kohtumine, aga kuna mul oli samal ajal trenn, siis ma ei saanud minna.

Esmaspäevast hakkasid siis trennid ka pihta, esmaspäevast reedeni on nüüd õhtupoolikud sisustatud. Reedel kallas nagu oavarrest ja mul polnud veel vihmavarju, et see trenn jäi nüüd küll vahele, aga muidu on 3 erinevat treenerit olnud, kõik on ägedad. Trennid ise toimuvad mingis suures saalis?, kus on kõrvuti 2 erinevat trenni, nurgas harjutab kätt kalligraafia klubi, tantsijate ümber istutakse väikeste laudade taga ja tehaks midagi, millele ma pole veel pihta saanud ja kohe ühe pisikese seinakese taga harjutakse vist trummide peksmist vms, sest tavaliselt kostub sealt põrgulärmi.

Teisipäeval saime oma stipi kätte ja otsustasime selle siis kohe laiaks lüüa. Sõitsime ratastega jälle linna ja otsustasin siis oma kunagi välja valitud fotoka ära osta, poodi jõudes aga suutsin ikka ümber mõelda ja ostsin midagi uut. Me veetsime seal poes nii kaua aega, et lõpuks ostis Tuuli ka omale pisikese digika. Istusime seal siispisikese laua taga ja kuulasime, kuidas midagi teha ja mida milleks kasutada. Aega ja viitsimist neil on, et kõigile klientidele kõik üksipulgi ära rääkida. Otsisime veel ka raamatupoodi, mis jällegi leidmata jäi.

Kolmapäeval käisime siis lõpuks oma elamislubadel ka järel, võime ametlikult Hiinas elada ja Hiinast lahkuda ja jälle tagasi tulla kuni 31. augustini. Kui ma varem ei naase, siis 1. septembril pean ma tagasi olema, tahan ma seda või mitte.

Siis on tükk tühja maad, ehk mitte liiga palju mäletusi ja reedel sai meil Tuuliga siin olnud nii umbes täpselt kuu aega. Leidsime oma „koeratänavalt“ veel mõned klassivennad ja tegelesime siis ülejäänud õhtu õlle joomisega. Väljas sadas juba terve päeva järjest vihma, et midagi teha niikuinii ei saanud. 12 pidime jälle ühikas olema ja 55 avastasime, et oi nüüd on küll aeg minema hakata, jõudsime ühikasse 12.03-04 ja loomulikult oli uks juba lukus ja valvurit mitte kuskil. Saadeti keegi seestpoolt teda otsima ja nii umbes pool tundi hiljem leiti ta kuksilt neljandalt korruselt kellegi juures joomast. Järgmine päev kuulsin ma kedagi juba 11.57 uksega kolistamas, seega nad sulgevad vahel ka paar minutit varem selle ukse, nii tore.

Laupäeval meil oli vihmast ja kodus passimisest nii siiber, et läksime siia ja sinna poodidesse. Meil on muide nüüd vaheaeg, sest 1. oktoobril on neil rahvuspüha, tähistatakse Hiina Rahvavabariigi asutamist 1949. aastal. Meil siin küll väga aru ei saanud, et oleks mingi püha olnud, poodides olid õhupallid ja mõnedel tänavatel lehvisid lipud aga suurt muud justkui ei tähendanud. Me käisime siis oma aafrika sõprade juures Hiina suurt rahvuspüha tähistamas.

Pühapäeval sadas endiselt vihma, need taifuunid võiksid juba järele jätta. Me pole siin ise peale vihmasaju jälle midagi aru saanud, aga üks sõber rääkis, et kuskil pidi asi ikka täitsa hull olema ja inimesi oli isegi kuskilt Nanningist evakueeritud, no tõesti ei tea kui tõsi see jutt oli. Tänavad aga uputasid küll hoolega, sest kui juba 3 päeva järjest sajab vahetpidamata padukat, siis kuidagi peab see ju välja paistma. Õhtul rääkisin natuke skype-is ja käisin sõbra juures filmi vaatamas.

Esmaspäevaks ei lubanud isegi vihma ja me otsustasime siis siinse loomaaia üle vaadata. Sellele me muidugi ei mõelnud, et on vaheaeg ja seal on palju rahvast. Loomaaed ise oli tore, kui välja jätta see, et me oleks ka võinud puuri hüpata ja lasta inimestel ennast vahtida, pilti teha, näpuga näidata, kommenteerida jne, sest seda tehti niikuinii hoolega. Hakkame sellest juba veidi väsima, aga pole hulluJ. Loomaaias on lõbustuspargi taoline osa ka ja pisike veepark. Lõbukasse tahame isegi minna, siis kui seal nii palju rahvast ei ole, sest need järjekorrad seal olid ikka vägagi ulmelised. Muidu loomaaed nagu loomaaed ikka, loomade tingimused pole kiita, aga muidu on tore. Mingeid väga erilisi loomi seal polnud, aga saime vähemalt koduseid hunti ja karu näha jälle. Käisime veel hüljeste ja delfiinide showd vaatamas. Teises kohas oli ka elevantide show, aga selle me magasime maha ja nägime ainult tiigreid ja inimesi taidlemas. Eks siis järgmine kord vaatame selle ka üle.

Õhtul kiire söök ja pärast jäime Tuuliga veini taha juttu rääkima, kuni kell sai ühtäkki veerand 5. Väga joodavat veini pole siit endiselt leinud.

Täna läksime hommikust/lõunat sööma ja jäime ringi jalutama ja ma tahtsin veel veidi jalutada ja lõpuks jõudsin koju alles 6 paiku. Nüüd sajab jälle vihma, aga jookseme nüüd sööma.

Olge paiid

ja saatke mulle kirju, ehk siis rääkige, millega teie ka tegelete.

Ja kui ma facebookis kirjadele ei vasta pikka aega, siis varuge kannatust, mu nett jamab ja kunagi saan vastatud ka.

Margotil musirullil oli ka vahepeal sünnipäev, niiet 3 hurraad sinna suunda kaJ!

18-25 september

Pean vist tõesti tihedamini kirjutama, sest mälestused eelmisest nädalast on juba üsna hägused.

Pühapäeval vist üritasime natuke õppida ja siis alustasime toreda plaaniga käia jooksmas. Õhtul peale 7t kui pimedaks läheb on see isegi üllatavalt võimalik, meil siin lähedal suur staadion ka. Ma küll ei fänna staadionil jooksmist aga vahel võib.

Esmaspäeval otsisin ujula ka üles ja hiljem otsustasin siis läbi hüpata. Ujumiseks ette nähtud ajad on 5-6.45 ja 7.15-8.45 vms. Muudel aegadel on ujula kinni ja arvata võib, mis seal nendel kellaaegadel toimub. Mina läksin varasemal ajal, kus pidi olema vähem rahvast. Ujulast ise pean teile kunagi ikka pilte ka tegema, sest kirjeldus ei annaks vist kõike edasi, mida ma öelda tahaks. Bassein on muidu suur ja tore, ma arvan, et äkki 50x25 meetrit, aga radu sees ei ole ja kõik teevad, mida ja mid pidi tahavad, et kui sinna päriselt ujuma minna, siis peab enne närvidele veidi trenni tegema, aga kui 25 m otsa ujuvad, nagu nemad seda enamasti harrastavad, siis saab ikka veidi ujuda ka.

Ülejäänud nädal oli seekord üsna igav, sest ma suutsin haigeks jääda ja vaevlesin palavikus, nohus, köhas, kurguvalus jne. Sain kõik toredad külmetusnähud ja nii ma siis väga midagi head teha ei saanudki. Tegin isegi koolis peaagu terve päeva poppi, ehk siis peale esimest tundi tundsin, et enam ei suuda, aga kuna me pole aru saanud, kuidas siin koolist puudumisega on, et selleks vist arstitõendit vaja vms, siis ühe päevaga mu popipanek ka piirdus. Kui mul olemine juba veidi paremaks läks siis sai Tuuli midagi toidumürgituse taolist ja siis oli tema ka rajalt maas ja nii me siis igavlesimegi siin enamuse nädalast.

Eile (laupäeval) otsustasime, et me ei suuda enam kodus passida ja läksime linna (jah me lubasime eelmine nädal, et nädalavaehtusel me enam linna ei lähe, oih). Tegelesime veidi shoppamisega ja ma valisin omale fotoka ka välja, järgmine nädal kui stipp tuleb siis ostan ära. Tahtsime tegelikult ühte suurde raamatupoodi minna, kus loodetavasti oleks ka inglise keelset kirjandust, aga unustasime kaardi maha ja siiski ei mäletanud hästi, kus see koht olla võiks, niiet sinna me veel ei jõudnud.

Reede õhtul oli meil tantsu/lauluklubi mingi kokkusaamine, mis oli veidi teistsugune, kui me endale ette olime kujutanud. Niiet sai esimesel ettenähtud ajal kokku nii umbes 400? laulu ja tantsurahvast, kes istusid suurde auditoorimumisse maha ja kuulasid pea 2 tundi hiinakeelseid ettekandeid, ma eeldan et sellest klubist ja nende tegemistest. Sellest ajast umbes 10 minutit anti ka esinejatele ja see oli isegi tore aga ülejäänud aeg oli täitsa igav peaks mainima. Targemaks ka väge ei saanud, aga vist?! homsest siis peaksid trennid hakkama. Mul isiklikult pole küll õrna aimugi, kuidas need trennid triljonite hiinlaste seas toimuma hakkavad, aga eks ma varsti saan teada.

Ausaltöeldes mul polegi selle nädala kohta mingeid suuremaid uudiseid.

Kats, vanaproua, sai vahepeal jälle vanemaks, niiet suured õnnesoovid tema suunas;)!!

Musid, kallid

13-17 september

Ma enam väga ei mäleta, mis me teinud oleme seega teen kiire kokkuvõtte asjadest, mis sellest nädalast meenuvad. Koolis oleme käinud siis hoolega, mõned tunnid endiselt okeid mõned rasked, aga siiani oleme hakkama saanud.
Kolmapäeval plaanisime siis lõpuks oma elamisloa ära taodelda. Me mõtlesime, et meil on kõik paberid olemas, aga selgus, et siiski linna teisest otsast on veel mõningaid pabereid vaja ja kuna seal läks ulmeliselt kaua aega (kõigepealt peavad nad siin ju kõik 12/1-3 oma pausi ja midagi väga avatud ei ole) ja pidime veel teistega politseist mingid paberid võtma ja koopiaid tegema ja lõppes asi sellega, et see päev me seda tehtud ei saanudki. Järgmine päev oli uus katse ja läks õnneks kõik, andsime oma triljon paberit ära ja järgmine neljapäev elame siin loodetavasti juba elamisloaga. Vajusime koju ära ja plaanisime magamise ja taoliste toredate asjadega tegeleda. Mingi hetk helistas aga Meng ja kutsus meid kontorisse midagi tegema. Ta läheb siit nelja õpilasega Eestisse vist oktoobris millalgi ja neil oli paberite täitmisel veidi abi vaja. Saime hunniku hiina tuttavaid ja plaanisime kuskilt väiksest poest läbi hüpata ja tagasi koju minna, kui lõppes meie plaan mitme tunnise linna avastamisega. Leidsime loomaaia ka üles, tundus suur ja nägime seal ka mingeid lõbuks atraktsioone, niiet ma kavatsen ennast vast varsti sinna kohale ajada ja koha üle vaadata.
Reedel olime peale kooli nii väsinud, et vajusime koju magama mõneks ajaks. Üks sõber pakkus meile, et kas me oleks huvitatud tema ühele kursaõele inglise keele õpetamisest, kui tema hiina keelt vastu õpetab. Ikka olime ja saime õhtul tema ja ühe ta sõbrannaga kokku ja läksime õhtust sööma. Toredad tüdrukud olid, niiet nendega me hakkame kindlasti edasi suhtlema. Maksta meil loomulikult ei lubatud, said peaagu kurjaks kui me nagu ikka pakkusime. Õhtul hilja kui me plaanisime juba magama minna tuli Euan külla ja jõime teed ja muliseime poole ööni.
Laupäeval oli plaan kaua magada, aga teised tahtsin kell 10 siinseid klubisid minna üle vaatama. Me eelmine päev ei käinud, sest mõtleime, et ei saaks oma halva hiina keele tõttu veel niikuinii ühineda, aga otsustasime siiski üle vaadata. Siin paari päeva jooksul olid kõik selle ülikooli nn klubid ennast ühele tänavale ritta seadnud ja üritasid omale liikmeid värvata. Klubisid on siin küll mustmiljon ja teha saab absoluudselt kõike, alustades laulmisest, fotograafiast, kalligraafiast lõpetades rattasõidu ja modellindusega. Meid üritati jälle igale poole saada isegi kui me ütlesime, et me väga aru seal midagi ei saaks. Mina siis ei suutnud filmiklubile ei öelda, Susanne liitus ka, ma usun, et seal hakkab nalja saama, aga mis seal siis ikka inimesed tundusid toredad ja kaotada midagi ei ole. Lõpuks liitusin veel tantsimisega ka, ei suutnud ikka oma tantsimisi pooleli jätta, järgmisest nädalast hakkavad, yay. Muudele asjadele suutsin siiani veel ära öelda, aga hiljem peaks tegelikult ka veel saama liituda. Tuuli siin mõtleb veel mingite võitluskunstide vms peale ja iseenesest tahaks minna, aga liiga palju asju pole vist ka mõtet krabada. Vahepeal oli seal mingi etendus, kus erinevad klubid esinesid. Käidi meist jälle pilti tegemas ja mu lemmik oli see kui keegi veidi eemalt filmis meid, ma tõesti endiselt ei mõista seda, aga olgu:D. Saime jälle hunniku hiinlastega tuttavaks, seekord umbes 4ja tudengiga, kes siin inglise keelt õpivad. Hiljem läksime Tuuliga jälle ratastega linna, et jooksutosse ja trenniriideid osta (sest ma ju jätsin kõik koju, tark mõte) ja ei leidnud pikkka aega rattale parkimiskohta!! Lõpuks siiski õnnestus ja lubasime endale, et nädalavahetusel me enam kesklinna ei trügi.
Nüüd siis midagi, mis teid paneb arvatavasti arvama, et oleme soojaga lolliks läinud. Nimelt jalutasime me seal linnas ja näeme, et appi keegi müüb kilpkonni. Neid oli seal niii palju, suuri ja väikseid. Elasid seal võrkude sees ja meil oli neist nii kahju, sest me mõtlesime, et neid müüakse supi tegemiseks☹. Vahtisime neid seal ja siis hiinlased räägivad meile ümberringi, et ostke kaa 1. Tuuli tegi siis omaarust nalja, et ühel oleks üksi igav ju, et siis peaks ikka 2 võtma. Müüja muidugi juba kuulis ja järsku olid need juba pakitud ja toidukott oli ka juba välja ulatatud. No mis siis ikka, haarasime 2 vesikilpkonna, 2 paar toitu, andsime neile ca. 30 krooni ja asi tehtud. Ega me seda ilmselgelt liialt läbi ei möelnud, aga nad elavad meil nüüd pesukausis ja suutsime sealt vähemalt 2 pisikest päästa.

轲悠

Kõik vanad postitused koos...

你好大家！
Lõpuks siis ka esimene sissekanne. Saime täna siis lõpuks ka mingisuguse neti ja ma siis üritan meenutada, mis viimase nädala jooksul toimunud on (tunne on küll rohkem nagu oleks möödunud juba vähemalt kolm).
Kõigepealt siis aitäh kõigile toredustele, kes ennast siiski lennujaama mind saatma tulid, tore olid teid veel korra näha☺.
Lennud läksid kõik tagasi vaadates kiirelt ja sujuvalt (va kiire sõit Helsingisse pisikese lennukiga äiksetormis, aga vähemalt mul oli täitsa lõbus). Hong Kongi lennujaamas oli meil umbes 6 tundi aega ja mõtlesime korra välja jalutama minna, aga see 35 kraadi ei tundunud sel hetkel väga vapustav, niiet keerasime otsa ringi ja veetsime selle aja siiski lennujaamas pingil. Lennujaamast saab juba aru, kui kallis Hong Kong on, sest me ei raatsinud sealt kumbki midagi süüa osta. Poed olid seal ka ainult midagi kõrgmoe kanti. Lennul Hong Kongist Nanningi olime vist küll juba ainsad välismaalased. Nanningi lennujaam oli Hong Kongist juba veidi erinev, sest sealt me enam ühtegi poodi ega midagi ei leidnud ja pagasi kättesaamiseks oli seal vist ka tervelt üks lint.
Lennujaamast väljudes ootasid meid 2 hiina meesterahvast sildikesega, millel olid meie nimed. Läksime nendega taksosse ja sõitsime umbes pool tundi ülikoolini. Ei läinud ööpäevagi kui olime juba sihtpunktis kohal.
Saime kuidagi oma toa kätte koos kultuurišokiga. Saime kahese toa asemel kolmese toa, seal elas juba üks Laose tüdruk, kelleme me paraku korra üles ajasime ja teada saime, et ta inglise keelt ei räägi, no olgu. Järgmiseks avastasime, et patju, tekke ja linu meil toas ei ole ja meie toakaaslane nautis koostöös konditsioneeriga rõõmsalt 15 kraadist soojust(?).
Tuba ise oli esimesel korrusel ning järgmisena leidsime me eest dušši eesruumi, milleni jõudmiseks pidi ust krägina saatel jalaga lahti lööma. Sein sellel puudus, ehk siis asus pühimõtteliselt õues, ees olid ainult trellid, aga veidi veider tundub juba hambaidki pesta kui kõik sealt rõõmsalt mööda jalutavad, pluus siis riiete vahetamiseks oleks pidanud pöörduma kindlasti dušširuumi/WC-sse. Viimase uks ka muidugi kinni ei seisnud, et seda pidi ka omakorda käega kinni hoidma. See, et ainult auk põrandas on ei tundunud enam midagi veidrat, sest noh Hiina ju. Pusad selga ja mitte väga rõõmsa tujuga magama, et hommikul proovida uus tuba saada.

1.september
Hommikul läksime registreerima ja saime omale uued hiina nimed (minu nimi: Aishalu. 爱莎露) ja kuna tahtsime omale uut tuba siis jäi registreerimine pooleli ja läksime Wei laoshiga (laoshi- 老师- õpetaja) meile uut tuba jahtima. Alguses tundus, et me vist ei saa aga lõpuks siiski läks õnneks. Saime seal kohe ka ühe šoti tüübi Euaniga tuttavaks, kellega suundusime politseisse, et võtta mingi tõend, mida hiljem on vaja elamisloa taotlemiseks. Hiljem vaatasime üle ühe ülikooli söökla ja kolisime oma asjad ümber, nüüd on meil kahene tuba, uksed töötavad ja vannitoal on isegi uks, mida muud elult tahta. Hiljem uurisime veidi internetti ja käisime veidi eemal kesklinnas parti söömas. Õhtul avastasime paanikas, et registreerimiseks oli viimane päev ja igal pool oli hoiatatud, et hiljem registreerida enam ei saa. Saime seda, aga siiski teha veel ka järgmine päev, küll keerulisemalt, aga kellel seda lihtsat elu ikka vaja. Saime selleks korraks ikkagi Hiinasse jääda.

Järgneb… ma teen teile nüüd natuke järjejuttu, sest mul on uni ja hommikul kell 8.40 on tund, et ma homme ausõna proovin jälle edasi kirjutada.

爱莎露 ☺

2.september

Hommikul pidime kohe keeletesti tegema minema, me ei olnud väga õnnelikud, et meil seda kohe teha kästi, sest me siiski lootsime suvega meelest läinud hiina keele natuke rohkhem meelde tuletada. Räägiti meiega paar lauset juttu ja saadeti algajatesse, ju me siis ei hiilanud liialt. Tegime testi ära ja hiljem saime teada, et grupp, kus me õppima hakkame on siiski kesktase. Kirjutan samal teemal siis kui jõuan 7. septembrini (ehk tänase päevani).
Pärast käisime siin ja seal ja olime asjalikud ja kuna meil polnud häid mõtteid, kuhu sööma minna, siis istusime Tuuli ja Euaniga suvalisele bussile ja sõitsime suvalisse kohta, kust leidsimegi varsti sobiva koha söömiseks.
Euan ostis see päev rolleri taolise asja ka ja sundis meid sõitma, alguses oli hirmus aga pärast oli päris lõbus juba, ei tundunud liiklus ka enam miskit hullu. Mälu on juba üsna hägune nende päevade kohta, sest nii palju on juhtunud ja meenutamine tundub juba raske. Aa käisime Tuuliga omale kõiksugu tarvilikke asju ostmas see päev , alustades harjadest ja moppidest lõpetades toidu ja (pesu)kaussidega. Tegime lõpuks oma toas korraliku suurpuhastuse, tolmu ja igast jama saime ikka kilodega ma usun.



3.september

Lõpuks ometi laupäev ja saime natuke kauem magada. Varsti oli Euan ukse taga ja kutsus meid ühe oma hiina sõbraga välja. Käisime söömas ja saime esimest korda väga head hiina toitu, hind oli ka kohe palju kallim, aga kui ise maksma ei pea, siis ei ole ju vahet hihi. Tao läks ees kuskile ära ja meie otsustasime, et meil on ka ikka aeg rattad osta, et kaua me teiste rollerite tagaistmel ikka sõidame. Mõeldud tehtud, Tuuli väljavalituks osutus üks sinine ratas ja mul oranž (kuigi olin omale varem juba ühe kollase välja valinud, aga mõtlesin ümber). Tuunisime kellade ja korvidega oma ratta ära (mulle sai kahjuks ainult riidest korvi panna, mis väga raskusi ei kannata, et pean midagi geniaalsemat välja mõtlema. Ostsime mõlemad 2 korralikku lukku ka, kuigi väidetavalt see väga vargaid eemale siiski ei pruugi hoida, niiet me lukustame need nüüd tavaliselt kui saame kuskile posti külge, siis omavahel kokku ja siis kumbki veel üks ratas. Mulle meeldib mu ratas, niiet loodetavasti jääb see mul selle aasta jooksul ka viimaseks. Hiljem käisime Taol külas ja kohvikus, kus sai osta isegi näiteks Finlandia viina (küll u 35 euro eest pudel). Õppisime hiina pokkerit (mis ei sarnane tavalise pokkeriga mitte kuidagi) ja läksime koju tuttu ära.

4. september

Hommikul saime korra jälle Taoga kokku ja käisime Tuulile sõnastikku ostmas. Tegin raamatupoele ringi peale ja nagu arvatud, ühtegi inglise keelset raamatut seal ei olnud.
Sõitsime ratastega ringi ja sattusime ühes kaugemas poes taaskord hoogu ja päris lõbus oli kõiki neid asju ratastega koju vedada. Saime omale näiteks veekeetja, saab teed ja nuudleidki teha, sest kööke nad siin ei tunne. Suutsin ennast samal ühtul üsna kenasti ära kõrvetada vastu teekannu, aga õnneks emme oli mulle mingit põletusgeeli kaasa pannud, et sain kohe jaolle (aitääh☺).
Aa ostsime see päev duriani ka ( eesti keelses nimes pole kindel). Olin kuulnud, et haiseb rõvedalt aga maitseb hästi. Haises ta tõesti no ikka väggga rõvedalt, ja see hais ei läinud enam välja ka, aga see et see hästi maitseb oli küll puhas laim. See oli 1 kallimaid toiduasju, mis me siin ostnud oleme ja mina üle ühe ampsu seda süüa ei suutnud.
Ahjaa ja kuna siin on (hiina keeles!) kõikide asjade tegemine ju nii lihtne, siis ma otsustasin, et oleks parim mõte oma, mõned päevad tagasi saadud, kohalik pangakaart lasta masinal ära süüa, mõeldud tehtud jällegi. Ehk siis kuna interneti jaoks oli kindlasti vaja kohalikku pangakaarti ja meil seal peal raha ei olnud, siis otsustasime kuskil proovida raha sisse panna, aga see automaat oli ainult hiinakeelne ja nii me siis tõlkisime sõnastikega neid lauseid ja kuna pangaautomaat vaatas, et ma olen kaardi automaati unustanud siis ta sõi selle ära!

5. september

Hommikul kell 9 oli rahvusvaheliste õpilaste, keda on siin vbla umbes 150-200? Ja kellest enamus on ikkagi aasialased, aktus. Aktuse jooksul öeldi vist isegi 2 lauset inglise keeles (me loodame, et te saate hiina keelest aru….vähemalt niipalju, et õiges kohas plaksutada, nojah siis).
Siis jagati ainult keelt õppivad õpilased gruppidesse. Me saime siis Tuuliga kesktasemesse, kartseime kartsime, sest paljud keda teadsime ja meie arust täitsa ilusti juba rääkisid läksid algajatesse ja meil oli inimesi, kes juba ikka üsnagi hästi räägivad.
Igaljuhul läksime me siis panka, et neile kuidagi selgeks teha, et pangaautomaat sõi mu kaardi ära ja ma tahaks seda tagasi ja siis, et neti jaoks arvele raha ka panna. Pangas nägime Oramat ja Eddiet (2 aafrika tüübi, kes siin magistrit teevad). Rakendasime nende hiina keele teadmisi kohe enda kasuks ja nagu selgus, siis ei olnud nendestki kasu. Ma ju täpselt ei teadnud, kus see oli, kus ma selle ära kaotasin, niiet me läksime seda otsima ja siis uuesti kuskile panka, kes meid siiski suunasid tagasi sinna esimesse. Saime vähemalt Tuuli arvele raha, et neti eest maksta. Tagasi esimesse panka, kust meile öeldi, et pean nii umbes 5 päeva pärast pöörduma kuskile kolmandasse panka, et see kätte saada. Pole õrna aimugi, kus see olla võiks aga elame näeme.
Avastasime ratastega veel Nanningi ja jäime paduka kätte ja kuna me ei jõudnud ära oodata, millal see üle jääb, sis sõitsime vihmas, mõnus kosutav. Õhtul mängisime (loe: Tuuli ja Euan mängisid, mina ei saanud halligi aru) hiina malet. Kell oli vist liiga palju ka sellise mängu jaoks aga siiski.

6. september

Hommikul kell 7.20 oli ühe kaugema ühika juures rivistus, et minna tervisekontrolli (jah kõik rahvusvahelised korraga). Sõitsime bussiga umbes pool tundi ja kohal me olimegi. Alguseprotseduuridest (registreerimine, maksmine) kuni lõpuni võttis aega nii 3,5 h ja no testiti KÕIKE. See, et me Eestis olime enamus asjad juba ära teinud ja et meil selle kohta isegi tõendid olid ei huvitanud kedagi. Andisme koridoris verd, natuke eemal pissiproovi ja siis no mida iganes alates rõntgenitest ja EKG-dest lõpetades silmakontollide, ultraheli ja ma tõesti ei tea millega veel. Kui nemad mind terveks tunnistavad, siis nii asi ka on.
Eile üritasime siis vol 17 omale netti saada, see on siin keeruline ruudus ja küll on u 100+ inimest enne sind ja mida kõike veel. Lõpuks saime, ja arvasime, et me saame seda jagada aga tundus, et siiski mitte, läksime siis tagasi, et mulle ka teha kui selgus et nad siiski võtavad kohe raha terve aasta eest ja meil polnud enam piisavalt raha Tuuli arvel. Õnneks pakkus mees siis, et võta 5ks kuuks, niiet kui mul jaanuari lõpus jälle blogi sissekandeid pole siis ma unustasin juurde maksta.
Lõpuks läks siiski õnneks ja saime Orama käest programmi , millega sisse logida netti ja eelmine päev olime turult juba netijuhtmed ka ostnud ja nii me neti siamegi. Ulmeaeglane oli eile õhtul aga saame hakkama. Põnevamaid lehti pole veel suutnud lahti muukida, aga eks me veel üritame.
Tänast päeva ma veel ei kirjuta, lähme Tuulile arvutit ostama ja niisama poodi, et lisa koos ehk mõnede piltidega tuleb veel hiljem.

7. september

Hommikul kell 8.40 olis siis esimesed tunnid. Ärevuses kobisime tundi (tunnid on meil õnneks kõrvalmajas..vedamine!!) ja esimene tund oli isegi suuremal või vähemal määral okei, et teised ehk jah räägivad paremini aga no enam-vähem oli siiski arusaadav, millest jutt käib. Tutvusime üksteisega ja võtsime kiirelt esimese peatüki, poolteist tundi läks kui lennates, peaaegu. Mina, Tuuli ja siis üks Usa’kas (pärit Puerto Ricost) oleme ainsad mitte aasialased. Ülejäänud siis (tänase seisuga 12) on Taist, Laosest, Sri Lankalt ja Vietnamist. Homme on meil esimese 4ja lehekülje sõnade peale töö ja ma ilmselgelt tegelen kõige muu kui õppimisega.
Teine tund oli meil aga kuulamine ja seal ma ei teadnud enam, kas nutta või naerda, eks ikka nutta pigem. Ma pole kunagi kuulamiülesandeid armastanud ja veel vähem poolteist tundi järjest. Võib ausalt öelda, et selles tunnis ei saanud ma enam midagi aru, vastikult rasked kuulamisharjutused!! Aga õnneks ma polnud ainukene, kelle arust need väga rasked olid. Isegi targemad tõdesid, et on ikka raske küll. Mõtlesin siis juba korra, et äkki ikka peaks lihtsamasse gruppi minema, aga kuulsin pärast nendelt, kes algajates olid, et neil oli jällegi ulmeliselt lihtne. Nad õppisid seal vist põhimõtteliselt algusest peale, niiet nüüd nutan ja pean hakkama saama, sest taandarengut ma ei soovi.
Me ei käinud täna isegi kordagi väljas söömas, mis on veider, aga meil oli tahtmine tervislikke asju süüa, niiet sõime täna puuvilju ja ostsime poest salatimaterjali. Väljas söömine on muidugi odavam suhteliselt.
Käisime nüüd nagu juba öeldud Tuulile uut arvutit ostmas ja ostsime poest jälle igasugu soga kokku. Iseenesest on meil seda kõike vaja aga siiski, kuna siin on nii odav, siis me tuleme iga päev poest suurte hunnikutega.
Uurisime nüüd Oramalt programmi, millega saaks ka Hiina arust sisukamaid lehti avada ja ta pidi meile mingi programmi andma, fingers crossed sest siiani pole mul miski töödanud.



8. september

Minul see programm siiski ei töödanud ja vaikselt hakkavad mõtted otsa saama, kuidas saada ligipääsu maailmale, aga ei tunne liialt tegelikult puudust ka…veel.
Päev algas siis jälle kooliga, üks tund oli sama, mis meil juba olnud oli, kus on kõik üsna kokku segatud ja see on vist kõige parem tund ka, sest ta räägib nii, et me ikka saame aru ka. Teine oli aga suuline, me polnud keegi väga vaimustuses, sest midagi suulist me seal väga palju ei teinud ja õpetaja rääkis kiiremini kui keegi eales varem, niiet arusaamisega oli jällegi väga suuri probleeme. Pluss ta pole veel õpetamises vist vilunud, sest ta näeb välja noorem kui mina, mida ta ehk siiski ei ole aga siiski. Anname aega, ehk harjub ja muutub vabamaks. Pärast käisime Susanne (saksa tüdruk, suhteliselt ainuke blond meil siin), Tuuli, Samurdhi ja Sandaniga (2 jubetoredat Sri Lanka tüdrukut) lõunal. Seekord saime oma kõrvalmaja sööklast isegi väga head toitu. Hiinas on muidugi igasugu vägevad süsteemid, näiteks ei saa sööklas süüa niisama raha eest, vaid sa pead omale tegema mingi söögikaardi ja sellele raha laadima, et sööklates süüa. Vähemalt see kehtib vist kõikides sööklates campuses.
Rääkisin korra ema, Heiko ja Hannaga skype’is ja läksime meile seda kaarti tegema. Aga kuna seal oli jällegi liiga pikk saba siis lükkasime jälle edasi. Läksime hoopis poodi, et veel veidi tarvilikke asju osta. Tahaks loota, et varsti on kõik asjad olemas ka, mida elusks vaja. Ma tegin isegi oma kätest pilti pärast poes tulekut, aga pilt ei anna väga edasi, millised nad välja näevad, ütleme lihtsalt, et nägin välja nagu poleks kuu aega käsi pesnud (vähemalt). Kuigi see on üsna suur pood, siis seal vist ei käida väga palju.
Hiljem plaanisime õhtu kodus veeta, aga asi lõppes siiski Tuuli, Sandani ja Til’iga õhtust süües. Koju ära ja varsti jälle magama, nii need päevad siin lähevad.
Vahemärkuseks, et Heiko just päeval küsis, et kas me pesus käies auku ei astu, siis seda pole veel juhtunud, aga tuulil kukkus eile mingi kraan sinna sisse ja noh, eks meil oli seda ikka vaja ju. Tuuli, nagu üks vapper Eesti naine kunagi võttis ette kraani, mitte väga meeldiva, päästeoperatsiooni. Süüa pärast veidi aega ei tahtnud, aga lõppes kõik õnnelikult.

9. september

Täna oli meil kuulamine ja lugemine. Tänane kuulamine oli juba veidiii parem, aga ega suurt midagi ei mõista endiselt. Lugemine oli aga täitsa lahe, seal ka just veel nupukusega silma ei paista, aga õpetaja on siuke mõnus Hiina vanapapi. Räägib ägedalt ja reaalselt tundub, et me hakkame seal tunnis targemaks saama.
Peale dundi saime siis lõpuks omale need söögikaardid ka tehtud ja liikusime kohe kuskile sööklasse.
Kuna eile oli Samurdhi sünnipäev, siis ta ostis meile täna kooki ja kuna me polnud veel Til’i elamist ka näinud , siis vaatasime sellegi üle. Päris kaunis oli, tal on isegi bassein üsna tema maja juures. Seda lõbu ma plaanin veel kasutada (küll kahjuks raha eest aga bassein sellises kliimas on jumalik).
Pidime täna oma tervisekontrolli tulemused ka kätte saama ja käisime neil järgi (meie Tuuliga aga ei saanud midagi, sest Euan oli meie omad juba enda kätte võtnud, eks me näe hiljem siis ki terved me oleme).
Käisin Aafrika ja mõnede tüübidega istumas ja siis Sri Lanka plikadega söömas, hiljem õpetasime Sandanile rattasõitu. Nii naljakas, pole kunagi kedagi rattaga sitma õpetanud, aga ta oli väga tänulik, ta veel päris selgeks ei saanud aga oli väga lähedal, niiet homme jälle!!
Hetkel aga korra veel Tuuli, Orama ja Eddiga istuma kuskile.

Olge paid.
Kallid!


Eile õhtul kargas Tuuli tuppa, et tule Sandani tuppa muusikat kuulama korra, olgu läksin. Esimene oli väga ilus ja võimas hiina keelne lugu. Siis Sandani küsib, et mis sa arvad, mis selle laulja juures ebatavaline on, ma muidugi vastasin, et vabandust aga ma ei tea Hiina lauljatest midagi. Ta siis, et see olen mina. Ma oleks tahtnud ka oma nägu näha, sest teised nautisid väga, pluss ma siis veel umbes 4x pidin üle küsima, kas ta teeb nalja, sest ma ei uskunud. Nagu MIDA, ma pole mitte kunagi kuulnud, et nii hästi on võimalik laulda peaagu, pluss ma ei saanud isegi aru, et see hiina keeles pole. Pluss ta räägib jaapani keelt ka ja ühe jaapani keelse lauluga oli sama. Ei usuks siiamaani, et ta nalja ei teinud kui ta laulnud poleks natuke. ET ta lubas mulle anda need lood, siis saan ehk üles panna ja teil ka kuulata lasta. Mul on nüüd igaljuhul sõbranna, kellest saab kunagi superstaar hihi.

Igaljuhul läksime siis õhtul korra teistega kokku saama ja mõtlesime, et lähme ilget otseteed, loomulikult eksisime korralikult ära (me pole siin veel kordagi muide ära eksinud, aga eks kunagi on ikka esimene kord) ja kui me lõpuks kohale jõudsime, saime seal olla oma 15 minutit, et 12ks tagasi olla. Ma ikka NII väga fännan seda, et suht kell 12 ühika uksed kinni pannakse, jees stipiõpilased. Nende ühikas, kes ise maksavad on tegelikult sama, aga nendel pidi asi paidlikum olema. No igaljuhul koju jõudes tegin Mariiga kiire pooleteist tunnise skype-i chati ja mingil põhjusel otsustasid kõik sel ajal kas meie toas või ukse taga koguneda ja külas käia.

10. september

Saime jälle magadaa, nii meeldiv tegevus, et korra nädalas lubame seda endale korralikumas koguses. Hommikul läksime korra poodi ja turule, et midagi söödavat saada ja õpetasime Sandanit rattaga sõitma vol 2. Seekord sai asja juba varsti käppa, me olime Tuuliga nii uhked, kargasime keset teed üles-all :).
Ma sain mingi aeg oma pildid ka lõpuks seinale, et te olete nüüd kogu aeg minuga, pääris palju sai neid ikka kokku, tore tore.
Kiire lõuna ja istusime niisama ja varsti oligi aeg ennast juba valmis panna, et kell 6 teistega kokku saada ja minna mingile etendusele. Keegi ei teadnud, kuhu minek, aga koolist küsiti, kas tahame minna ja et see tasuta, et olime siis ikka ennast kirja pannud. Neil on see nädalavahetus mingi Kesk sügise festival (Mid-autumn festival või siis Moon festival). See aasta on see tegelikult 12. septembril, sellepärast on meil ka esmaspäev vaba, meile sobib. See on neil umbes 3000 aastat vana, ülistavad kuud. Täitsa täiskuu oli tõesti, söövad oma kuukoogikesi sel ajal. Need on siuksed ümmargused koogid, nii soolased kui magusad, mille mina jätan nüüdseks pikaks ajaks vahele, pole minu teetass.
Igaljuhul sõidutati meid bussiga kuskile ja kokkuvõttes oli jubeäge üritus. Lauldi, tantsiti, räägiti juttu, lauldi ja tantsiti veel ja mängiti pille ja igasugu sellist kraami. Esines nii väikseid kui suuri ja hiinlasi ja ka palju välismaalasi. Üks õhtujuhtidest oli ka näites austraalia neiu, kes rääkis vägagi puhast hiina keelt. On mille poole püüelda. Nägime, et Nanning on tegelikult ikka väga ilus, meie see campus ja ümbrus ei ole vist lihtsalt kõige kõigem. Aga seal kus me olime oli ikka väga ilus ja suuured suured majad ja nagu suurlinna tunne tekkis isegi.
Nägime tagasi tulles veel igasugu tuttvaid ja rääkisime juttu ja nagu ikka 12ks koju tagasi, seekord jõudsime isegi 3 minutit varem, mitte 00.00 nagu eile.
Oii nägime täna täitsa juhuslikult seal ka oma ühte õpetajat Mengi, kes meid kunagi Eestis õpetas. Me juba tegelikult teadsime, et ta ka siin elab ja olime kokku leppinud, et millalgi peaks kokku saama, aga nii juhuslikult ei oodanud küll näha. Ta läheb Tai õpilastega (vist, ma täpselt ei tea) esmaspäeval Vietnami piiri äärde mingeid koski vaatama ja kutsus meid kaasa, et me plaanime minna ja kuna ma pole veel jõudnud keelt korrata ja tema ees ei tahaks täielik tumba olla, siis tahaks homme lõpuks natuke korrata. Pole siiani õnnestunud, miks nüüd peaks, aga lootus sureb teadagi viimasena :).

Head ööd, noored!!


11. september

Sai jälle magatud ja läksime hilisele hommikusöögile, mis Sandanile oli küll lõuna aga meile meeldib magada!! Sõime ja tegime ilusaid plaane õpinguteks kui saabusid poisid jutuga, et nad sõidavad linnast välja Wumingi, Lingshui järve äärde, looduslik külma vee allika veega vms. Mõtlesime veidi ja ega ei saanud ju lasta käest võimalust mitte õppida, jooksime koju asjade järgi ja edasi liikusime bussijaama. Umbes tunnike sõitu ja kohal me olimegi. Istusime ja rääkisime niisama juttu ja käisime ujumas, niiihea on siin ujuda, sest kogu aeg on ju palav palav. Ujusime mõnedega üle järve ja harrastasime kohalikega vettehüppeid, mingi maja katusele me siiski ei saanud, sest ei suutnud nii kirrelt ahvi oskusi omandada ja mööda seina üles ronida. Olime seal üsna õhtuni kuni tuli selline tuul, et kohalikud hoiatasid meid mingi suure puu juures istumast, hmm. Kui vihm meid sealt ära ei ajanud, siis see pani mõtlema. Otsisime tõkatõka taksot paduvihmas, et külasse? tagasi saada ja sööma minna. Mahtusime kuidagi kõik 8kesi ühte tõkatõkasse ja lõbus sõit sai alata. Suutsin nagu ikka restorani ukse taga lollitama hakata, et oo vaadake kui libee ja siis tegin ühe meeldiva õhulennu, peale mida kõik vist arvasd, et ma hüsteeriliselt nutan, kuigi tegelikult ma ei saanud enam naeru pidama. Omad vitsad peksavad. Sõime väga maitsvat toitu ja busijaama tagasi minnes selgus, et sel kellaajal ei sõida Nanningi tagasi enam otsebussid ja me ei viitsinud liialt tagasi loksuda, niiet saime taksoga tagasi. Nad olid meie vedamisest ise muidugi väga huvitatud ja kuna saime hinna lõpuks kaubeldud max 10 krooni kallimaks bussipileti hinnast, pluss saime otse ülikooli juurde ja ei pidanud ümber istuma siis oli otsus tehtud. Mahutasime ennast 6 kohalisse minibussi ja kukkusime sõitma. Teel nalja nabani, eriti kui taksojuht kiirteelt maha sõitis ja imelikke asju tegema hakkas, küsisime siis, et mis ta teeb ja ta seletas, et kui ta sealt ja sealt maha kkerab ja siis uuesti siseneb, siis peab kiirteemaksu maksma 5 yuani vähem kui otse sõites. Tundsime, et oleme Hiinasse jõudnud.
Õhtul ei olnud kellegil tahtmist koju minna, niiet istusime oma ühika juures järve ääres ja maitsesime kohalliku märjukesi, oli päris kole.

12. september

Kiired 4 h und ja umbes 10 Tai tüdruku ja poisiga ning meie kunagise Hiina keele õpetajaga härra Mengiga Vietnami piiri äärde teele, et vaadata sealset Detiani koske. Sõit sinna koos lõunaga kestis umbes 5h. Seal oli muidu väga väga äge, Hiina pool on ainult liiga turistikaks muudetud. Vietnami pool ei käi väga vist kedagi. Sõitsime seal Vietnami laevukeste/parvekestega kose ees ringi ja tegime pilte, pärast jalutasime seal niisama ringi. Panen kunagi pilte ka, aga ainult nii saan panna, et peate ise avama, kui suurena tahate vaadata. Üks päev üritasin suuri pilte panna, tegelesin sellega hoolega üle tunni ja lõpuks sain üles 2 pilti, kuigi tegelikult panin 3. Vabandust aga see nett on siin nii halb ja mu närvid pole vist piisavalt korras enam/veel.
Ma sain seal tehtud ka oma esimesed turistipildid, kui hello ja ni hao karjutakse ikka üsna palju, siis pilti poldud tahetud enne teha. Õnnelikeks osutusid 2 poissi, Tuuli sai enda pildid tehtud paar päeva varem. Vahepeal saab ennast siin ikka superstaarina ka tunda, sest ega siin välismaalasi ikka kuskil väga ei kohta küll.
Kõikide Tai omadega on meil vist ka umbes 7 pilti, päev poseerimiseks ilmselgelt. Kõige rõõmsamad inimesed maailmas vist, vanemad on ikka rääkinud Taist tulles, nüüd usun ise ka.
Vaatasime veel kiirelt Vietnami poole ja lubasime, et lähme sinna ikka tagasi (mitte, et me päris Vietnamis oleksime olnud aga no peaaegu!!).
Ja siis hakkas see meeldiv sõit tagasi, konditsioneer oli jääkülma peal ja lõdisesime terve tee suht. Korralik äike ja vihm, autod seisid kõik tee ääres ja ootasid vihma möödumist, bussijuhil loomulikult polnud aega raisata. Õhtul koju tagasi ja kiirelt kodutöid tegema, milleks oli ju aega oma 3,5 päeva aga kellel on siis varem kui viimasel minutil selliseteks asjadeks mahti.

13. september

Kool kool, üldse ei ärganud rõõmsalt pärast neid vabu päevi. 1 tund oli tore ja teine oli ka paremaks muutunud, edusammud- meile meeldis. Saime veel 1 Aafrika tüüpi ka juurde omale gruppi, vahepeal tuli 2 saksa poissi ka, et nüüd seltskond veel kirjum, tore tore.
Kiire lõuna plikadega ja asusime seda panka otsime, kust ma pidin oma pangakaardi tagasi saama. Mõtlesime, et oleme tublid ja lähme rattaga, veidi rohkem kui 2 tundi hiljem ja väga .. erinevatelt inimestelt juhiseid küsinud/juttu rääkinud, jõudsime kohale. Kuna see ma kahtlustan on selle panga Nanningi kõige suurem kontor, siis õnnestus meil õnneks!!! leida ka inglise keelt kõnelev inimene ja ma olen nüüd taas pangakaardi omanik. Esimest korda sattusime siis ikkagi sinna kõige õigemasse kesklinna, avastada veel väga ei jõudnud, aga seal juba ka välismaa poode ja söögikohti.
Läksime USA poeketti Walmart, sest kõik peale meie olid seal vist juba käinud ja ostsime koormates puu ja juurvilju. Sealt on võimalik ka lääne asju veidi osta. Leidsin näiteks ühe fetajuustu, mida ma isegi Eestis olen söönud, rõõm lakkas muidugi siis, kui ma nägin, et see maksab u 125 krooni, võibolla sünnipäevaks või jõuludeks luban omale:D. Ekslesime jälle ja lõpuks koju jõudes keeldusime kuskile minemast ja tegime kodutöid ja siin ma nüüd olen. Jubedalt tahaks nüüd magama minna, ma loodan, et saan blogi kiiremini üles kui tavaliselt. Homme lähme loodetavasti ka elamisluba taotlema ja siis peaks lõpuks enam-vähem kõik paberimajandus korda hakkama saama. Jah, paberimajandus saab ka Hiinas kord otsa, kuigi eks seda tekib varsti kindlasti jälle.
Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, aga kui ma esimest korda omale siin pangakaarti tegin, siis ma allkirjastasin vist 15? paberit ja õnneks hoidsin need isegi alles, sest täna läks mõningaid neist pangas näiteks vaja.

Aa ja muideks, ma sain nüüd lõpuks vist oma aadressi ka teada, ma loodan, et selle aadressiga asjad ka kohale jõuavad. Ootan nüüd joonistusi ja kirjutusi!!
Ma ei tea kuidas, aga te peate kindlasti peale panema ka hiina keelse jutu, sest muidu on vist küll väga väike võimalus, et see kohale jõuab. ET printige see välja ja kleepige peale näiteks.


CHINA, Guangxi 53005, Nanning
中国， 广西 53005， 南宁
大学路 100 号
广西大学，东 11 栋 209
爱莎露 (Keiu Eesalu)