2. aprill-  1. mai

Oma kolme vaba päevaga me ei teinud vist mitte midagi tarka…trennid ja niisama toretsemised ja kuna meie HSK (Hiina keele tasemeeksam, mis peaks päriselt ka mingit taset näitama) lähenes suure kiirusega, siis oli vaja järjest rohkem õppida, kuigi ette ruttavalt võin öelda, et nagu ikka toimus minu õppimine suuresti viimase nädala jooksul.

Kuna aega ja jaksu oli, siis olid sel nädalal ainult õelad trennid, aga meie lemmikud…mõnna mõnna.

            Kuu alguses mingi päev kui meil igav oli otsustasime mina, Til, Jose ja Kris oma õllejoomismängu mängida, nagu ikka nalja sai:P.

Neljapäeval pidin ma linna minema, et Tuulile sünnipäevakinki osta ja kuna poistel oli vaja ka kõigil minna siis ühinesin nendega, sõime kana ja läksime igaüks omi asju ostma. Tegelesin see päev siis üle pika aja shoppamisega…halb halb.

Vahepeal käisime siis Tuuli sünnipäeva puhul ühes katuserestoranis, mõnna koht. Nagu ikka sõime, jõime ja ajasime juttu. Toredus õhtu, nagu nad ikka kipuvad olemaJ!!

Reedel koolis andis õpetaja meile teada, et Konfutsiuse stipendiumi õpilased on oodatud mingite inimestega laulma, no mitte ei saanud aru kes või mida tahab, aga otsustasime, et noh nemad ju meile raha jagavad, et käime siis korra ära. Nagu kohale jõudes välja tuli siis laulmisest polnud sel korral mingit juttu ja hakkasime hoopis õppima mingisugust tantsu. Hiljem saime teada, et see on ühe esinemise jaoks, millest me olime kiivalt eemale proovinud hoida. See ei olnud küll Tai uue aasta/veefestivali pidustuste jaoks, vaid hoopis Rahvusvahelise Kultuuri nädala raames vms.

Need trennid hakkasid sellest hetkest olema E-R otse koolist tulles, et isegi lõunat polnud aega süüa ja mina olin väga kuri, sest mul olid oma trennid samal ajal, aga lõppkokkuvõttes tõstsime asju ja mõned tantsu õppimise päevad jäid vahele ja oma trennidest puudusin lõpuks vist ainult 2 korda.

Taidel ja mõningates aasiakatel hakkas uusaasta  nädalavahetusel ja veefestival pidi olema pühapäeval, aga pihta hakkas see meie ühikas juba neljapäeval. Meie tuba on teisel korrusel täpselt trepi juures ja kõik päevad toimus kõige suurem veeloopimine just seal, et korralikult märjaks sain ikka mitmeid kordi. Reedel trennist tulles ikka kohe täiesti, üritasin sõbra selja taha pugeda, aga ei õnnestunud ja kuna minu tuba siis ju sealsamas, siis sel ajal kui ma ust lukust lahti keerasin sain veel ühe kausitäie. Koridorid olid kaetud suurema hulga veega ja iga kord kui ma uksest välja astusin, pidin vähemalt 4 korda kukkuma. Kuna laupäeval pidin HSK-d (hiina keele tasemeeksam) tegema, siis oli reedel veel soov õppida, aga nii 5st läks „uue aasta inimestel“ suurem pidu lahti, siis lõpetati õppimine vägivaldselt ja no kes siis viimasel päeval ikka enam õpib.

Laupäeval (14. aprill) siis varakult eksamile, mis kestis kõik kokku umbes 2 h ja sisaldas kuulamist, lugemist ja kirjutamist. Tunne väga halb ei olnud, et loodetavaxsti tuleb ikka läbi saamiseks vajalik hulk punkte kokku. Tulemused tulevad alles kuu aja pärast, seega veel ei tea. Osad tegid kõrgemat taset ja nende eksam hakkas pealelõunat. Meie hommikuse eksami inimestega tegime vahepeal trenni ja kui nende eksam läbi sai kimasime Jakobiga teise juurde, sest peale suuremat õppimist otsustasid kõik veidi tipsitada. Teel majast välja suutsin seekord isegi kuivaks jääda, sest sel hetkel kedagi koridoris polnud, aga kuna ma ei teadnud, et me sinna rattaga lähme, siis pidin tagasi tuppa minema rattavõtmeid tooma ja siis mind muidugi juba märgati, aga üks maailma kõige suurem kastrul oli just tühjaks saanud ja minu jalad majast välja olid kiiremad kui neil jalad vee järgi, kuigi jooksmine oli endiselt välistatud selles veeuputuses. Maja ees ratast lukust lahti keerates aga enam nii õnneks ei läinud ja toredused kolmanda korruse rõdult suutsid ikka kaks kausitäit vett minu poole saata…mhh. Kui see oli toimunud juba nii 2,5 päeva, siis pühapäeva hommikuks oli lõpuks esimesele korrusele pandud nii 2,5x1,5 meetrine tahvel, millega keelati majas sees vett loopida…võttis aega, aga kuna sel päeval oli see ametlik veefestival, siis oleks see päev vist kõik seda veel rohkem harrastanud. Aga siis neil oli kooli lähedal ühel platsil suur pidu niikuinii, et kõik olid suht seal.

 See päev siis tiksusime niisama ja jõime ja rääkisime juttu ja õhtul olin lubanud ühe sõbraga Soho’sse minna ja keegi teine lõpuks tulla ei viitsinud, siis käisime Kris’iga kahekesi. Sel õhtul dongmenis istudes ja oma ühte sõpra oodates, kes kuskil ära oli ja teistel oli mingi tuline vaidlus pooleli, millest ma osa võtta ei viitsinud, siis tsillisin tunnikese Sophia’ga köögis (see meie lemmik söögikoht, mida peab üks maailma ägedaim moslemi perekond) Ta mees ja tütar olid see õhtu juba koju läinud ja siis ma aitasingi tal koristada ja järgmisel päevaks ettevalmistusi teha ja lõpuks istusime niisama ja rääkisime juttu. Sain ta peaaegu isegi meiega välja tulema, aga ta oleks tahtnud juba varsti tagasi tulla ja seekord otsustas siis ikka mitte tulla. Leppisime kokku, et ta õpetab mind nende toite tegema ja vahel ma nüüd teengi oma toite ise lõuna ajal, nii äge hihi.

Klubiõhtu oli tsill, sai tantsida ja kui Soho kinni pandi ja me veel koju minna ei tahtnud, siis liikusime edasi Milky’sse, kus lasti üle triljoni aasta niii head muusikat, et ma keeldusin seal lahkumast…noh kuni kinnipanekuni:P.

Nädala algus ikka tavapärane ja kolmapäev oli vaba päev, sest meil oli see Kultuurifestivali üritus ja paljud esinesid ja kes ei esinenud, need pidid vaatama minema. Mu sõpradele ei meeldi igast tobedused tavaliselt, aga seal olid nad muidugi kõik kohal, sest oli vaja meie üle naerda ju ja pilte teha, totud:D!!

Hommikul oli selle jaoks veel mingi proov, kuhu ma muidugi hiljaks jäin, sest pidin enne veel oma trennis käima ja teel sinna, kui olin niigi juba hiljaks jäänud hakkas sadama maailmasuurimat padukat koos äiksetormiga ja kui ma alguses arvasin, et ootan kuni see üle jääb, aga lõpuks mõtlesin, et ei saa ikka, jooksin koju, haarasin ratta ja vihmavarju (millest polnud mingit kasu) ja asusin äiksetormis teele. Kohale jõudes olin täiesti läbimärg ja sai täitsa kurjaks kui me tunnikese seal lõpuks niisama passisime, aga noh vähemalt on meil siin ju palav, et sellessuhtes hullu polnud ja täitsa naljakas oli sõita tänavatel, kus voolasid veejõed ja kedagi teist polnud (Hiinas on see suur asi, eksole!!).

Hiljem siis taidlesime oma Zhuangi vähemuse tantsu ja lauluga lavalaudadel, seljas Zhuangi naiste/meeste rahvusriided. Kokkuvõttes kogu üritus väga hull ei olnudki, et polnud hulluJ!! Korduvatel ülevaatustel, kus kõik esineda soovijad oma kavasid näitasid ja õpetajad valisid, mis lõpuks esineda saavad, siis oli seal alguses ikka päris õudsaid asju, aga mis lõpuks esinema pääsesid olid täitsa toredad ja enam-vähem puhtaks tehtud. Minu lemmik oli Indoneeslaste tants, lihtne aga äge. Meie üks toredus sõbrants esines ka.

Pärast paljud ei viitsinud koju minna ja liikusime varakult dongmeni istuma.

11 paiku seadsime Jose’ga jälle sammud ratastega linna poole, sest eelmine kord meile hakkas see öösel sõitmine täitsa meeldima. Astusime klubist ka läbi, aga see oli seekord möga ja tulime ära ja kõik asjad kiskusid viltu minemat, et siis otsustasime veel korra Butterfly’st ka läbi astuda, kuigi lubasime eelmine kord, et sinna klubisse me enam ei lähe. Tõdesime, et see on endiselt sama veider, rikaste inimeste koht. Istusime niisama ja väntasime tagasi.

Laupäeval käisime Patricku juures õhtust söömas, tema ja ta tüdruk Cucu tegid meile Indoneesia toitu, nämm nämm. Vahepeal panime poisid rõdule luku taha ja panime toas tüdrukutega pisikese peo püsti ja siis tuli kellegil plaan Sohosse minna ja seda me lõpuks ka tegime. Seekord olime vist isegi 8kesi. Klubi oli nagu ikka ülerahvastatud, aga pressisime ennast sisse ja tantsisime kõikide pukkide otsas, kus vähed’gi tantsida andis, sest tantsupõrandat ju ei eksisteeri. Viimaste tugevatega vedasime vist jälle nii poole 6ni välja kui klubid kinni pandi. Ühes klubis suunasid DJ-sid õiges suunas, et nad paremat muusikat mängiksid ja lõpuks ronisin juba ise DJ puldi taha ja otsisin lugusid. Välja minnes otsustasime jalutada, sest me Tuuliga mõlemad Krisi juurde poleks mahtunud ja meie ühikas avatakse ju alles 7. Jalutasime ja haarasime teepealt hommikusöögiks baozi’sid kuni mina enam jalutada ei viitsinud ja otsustasime ikka takso võtta, koju sõita ja valvuri üles äratada nii poole 7 ajal, õnneks ta oli sel ajal isegi juba vist üleval, et seekord väga kuri ei paistnud. Paar tundi und ja trenni, mu sõbrad arvavad, et ma olen sooda, aga mulle meeldivad meie trennid ja ma ei kavatse mitte mingil võimalusel ühtegi trenni vahele jätta, isegi siis kui ma vahepeal veits haigeks jäin.

Eelmine nädal olid meil mõned mid-term eksamid, et siis pidi jälle nendeks ka natuke õppima, aga keegi liiale ei läinud just sellega mulle tundus.

             Kolmapäeva õhtul oli meile juba armsaks saanud õllejoomisvõistlus, millest võttis seekord osa jälle rohkem inimesi ja mida rohkem inimesi, sesda naljakam. Eriti kui kõik hakkavad vastasmeeskonda maha tegema ja kõik üritavad aina paremaid nalju välja mõelda, siis suurema osa ajast tuleb veeta naerukrampides. Viimasel ajal venivad need päris pikale ka, sest on vaja ikka lõplik võitja välja selgitada ja selleks kulab alati kuidagi väga palju mänge. Sel korral jõudsime õhtust sööma vist alles millalgi 10 läbi. Neljapäeval olid kõik laisad/ õppisid eksamiks ja meie inimestest jõudis kooli vist ainult 1 inimene. Reedel oli viimane eksam, aga kuna teisipäeval on püha, siis on ka esmaspäev vaba, aga esmaspäeva tunnid tuli ära teha laupäeval. Laupäevad ikka üldse ei ole koolis käimiseks…

Pühapäeval alustasime trennis minu ja Jakobi pealekäimisel kätelseisude tegemisi ja nüüd iga trenn ikka harrastame neid veidi ja kuna pole enne teinud, siis üle hulga aja on kõik lihased nii valusad, et tahaks vinguda hihi.

Ilmad on ka juba nii palavaks läinud, et otsustasime esmaspäeval jälle Wuming’i külmaveeallikasse ujuma minna (olime seal juba eelmise aasta novembris käinud, näeb välja nagu suur järv). Hommikul oli siis trenn 8st ja 10st kogunemine. Kõigepealt bussijaama ja siis sealt bussiga edasi Wumingi, mis peaks olema u tunni kaugusel, aga kuna olid ummikud ja teetööd ja igasugune jama ja pidime kuskilt külade vahelt ümber sõitma, siis võttis see hoopis 2 tundi, aga vähemalt jõudsime kohale ja sõit sinna oli täita lõbus (4 hiinlast, 2 sakslast, 2 eestlast, belglane?, ameeriklane, austraallane ja vietnami tsikk). Sõime linnas lõunat ja otsime juua ja snäkke kaasa ja kihutasime tõkatõkaga kohale.

Ujusime hooolega ja uputasime üksteist ja harrastasime veettehüppeid ja ujusime võidu ja sukeldusime ja leidsime „järve“ põhjast raha ja õpetasime inimesi ujuma ja keerasime hiinlaste paadikesi ümber ja sõime ja jõime ja näksisime ja pidasime päevituskreemi sõda ja jutustasime ja naersime ja ujusime veel ja veel ja veel. Vesi on seal aastaringi 24 kraadi, et hea jahutav, arvestades, et väljas on 40 kraadi ringi. Tagasi tulek õnnestus märksa paremini ja olime tagasi umbes 10 ajal ja niipea kui bussist maha astusime nähime tuletõrjeautosid ja veel ja veel ja kiirabid seal vahel ja kõik keerasid dongmenist sisse, ehk siis ülikoolialale, sel hetkel jättis küll korra süda löögi vahele, et appi, mis põleb, sest neid autosid muudkui tuli, aga sõitsid kaugemale ja me jäime dongmeni sööma, et siiani ei teagi, mis siis põles….mõni päev lähen sõidan rattaga ringi ülikoolis ja vaatan, et äkki leian..iiks.

Teisipäeval nagu ikka trenn ja enam ei ole võimalik trenne teha mitte palavas, sest juba kell 9 hommikul oli soojakraade 38, feels like 42. Arutasime võimalusi teha trenne enne kooli ehk siis 6, pool 7 hommikul, aga kõik ei armastanud seda mõtet ja kuna kell 3-7 on veel sama kui kell 12 ja siis on spordiväljaku tohtult inimesi, siis jäime ikka oma poole 1se aja juurde koolipäevadel ja nädalavahetustel kell 8. Ujula on ka nüüd jälle avatud, et vahel saame ehk teha ujumisega seotud trenne, et natuke ujud ja siis kaldal teed kätekõverdusi ja igasugu toredusi ja siis jälle ujud jne. Siiani oli ujula avatud ainult kell 17-18.30 ja selle tõttu on seal tohutult ravast ja kõik ujuvad endiselt sellises suunas, kus miski juhatab. Üks käev käisin ja proovisin aga korralikust ujumisest seal ikka liialt midagi välja ei tule, sest kokkupõrked hiinlastega on tihedad. Maist peaks üks hilisem aeg ka avatud olema, et siis ehk saab käia vahel.

 Pärastlõunal kui ma veidi päikest läksin võtma oli veel märksa soem, kui varem, et kaua ei suuda, aga natuke pruunimaks tahaks ju saada, mis on vist õnnestunud, sest paar tüdrukut täna poes üritasid arvata, kust ma pärit olen ja esimesena pakkus üks Aafrika…ja teine Ameerika. Aafrika peale sain ikka natuke naerda, sest ta tuli veel oma nahavärvi minu omaga võrdlema ja ma ei ole isegi mitte väga pruun, lihtsalt käed ikka saavad natuke rohkem päikest. Saab hästi aru, et hiinlaste jaoks olen ma nüüd kole välismaalane, sest neile meeldib kõigile ju valge valge nahk.

Saingi vist oma kokkuvõttega lõpuks tänasesse päeva, juhhei!!

Ja muide andke andeks, kui ma väga meilidele ei vasta, ma tõesti üritan, aga läheb alati kuidagi teisiti!! Mingil hetkel tuleb vastus kindlasti:). Mitte, et ma neid just palju saaks, aga jah. Väga nunnu on kirju saada muidu, sest Eesti elust väga midagi ei tea enam

10. märts- 1. aprill

Nädalake tagasi
Mul uusi pilte ei ole seega on kõik mingist vanast ajast:P. See oli oktoobris vist, meie päevane väljasõit kuskile järve äärde..
Võrkpallivõistlustel detsembris...

Meie spordiväljak, kus me trenni teeme:)!!

Reedel kool venis nagu ikka, aga varsti oli läbi ja sai jälle trenni minna. Pärast passisin vist Suusi juures ja dinner ja läksime Jose juurde mu Vana-Tallinnat jooma, mis vanemad mullle tõid. Enamustele inimestele paistis maitsevatJ! Pärast haarasime paar sõpra kaasa ja Sohosse. Tahtsime ühte uut klubi üle vaadata, Butterfly, kus pidi isegi tantsupõrand olema….pärast mõningast seiklemist ja otsimist leidsime kohe üsna Soho kõrvalt üles ja sisse astudes saime kreepsu ja pidasime seal vastu nii umbes 4 minutit võib-olla…Seal oli hunnik väga õudsaid esinejaid, me tõesti ei mõistnud, kuidas sellist koledat ja musta asja lavale lastakse aga no hea küll. Varsti nägime juba ka neidu liblikakostüümis lae alt trossiga alla hõljumas, pudel alkoholi ühes…eks see ole jah mugav kui baarikapp on lae all haha. Oli mis ta oli, aga meile väga ei meeldinud ja liikusime edasi ikka Sohosse, kus oli tore nagu alati.

Laupäeva hommikul nõudsid mitte väljas käinud inimesed trenni ja ega seal midagi, ikka tuleb nõustuda. Ainuke viga oli mu levi puudumine Suusi toas ja sain sõnumi kätte alles siis kui neil trenn läbi oli, mis siis ikka ajasime ennast üles, et otse lõunale minna. Pidin õhtul Patrickuga selle trenni järgi tegema, sest meile ei andnud rahu, et meil üks trenn vahele jäi, aga ta ei jõudnud enne õhtusööki linnast tagasi, niiet ka see plaan jäi poolikuks.

Ajasin ennast üle hulga aja koju, et natuke vanematega juttu rääkida ja varsti jälle õhtusöögile. Pärast istusime paari sõbraga poole ööni teiste ühikas ja ajasime asjalikke asju hihi.

Järgmiseks hommikuks oli mulle lubatud kurja trenni, mis ka tuli….liiiga palju jooksmist ja kätekõverdusi ja kõike oli liiga palju. Üle hulga aja esimene trenn, mida 7x arvasin, et ma ära ei lõpeta, aga läbi häda ikka jõudsin lõpuni…tunne oli aga seda parem.

Õhtul käisime moslemirestoranis ja kõik olid nädalavahetusest ja puhkamisest nii kurnatud, et minda üsna vara koju.

Nädala sees jälle kõik päevad vana rada….kooli, koolist hooga trenni, trennist lõunale, lõunalt koju õppima ja muid asju ajama ja siis 8 paiku jälle sööma.

Esmaspäeva õhtul sai natuke mittevajalikku draamat, mida ma siin kohe üldse taga ei igatse aga eks naise loomus ikka tahab vahel seda tekitada… Pärast korra korra Deep Blue-sse, aga kuna me teisipäeva hommikul ikka kooli kavatsesime minna siis oli see tõesti ainult korra. Teisipäeval sai draama ka ära lahendatud ja kõik sai jälle vana toreduse rada edasi minnaJ.

Terve selle nädala elasin veel üsnagi Suusi juures teises ühikas. Kuna ta aga pühapäeval pidi tagasi Saksamaale minema, siis reedel plaanisime tüdrukutega linna sööma minna. Lõpuks haarasime ikka kõik inimesed kaasa ja tõttasime taksodega kohale. Istusime õues ja mugisime head toitu, kõige nunnum selle juures oli see, et meil läks siin vahepeal soojaks, oeh kuidas me seda soojust olime igatsenud. Reaalselt kahe päevaga sai talvest suvi, ühel hetkel oli max 15 kraadi ja järgmisel 25+. See ikka kõigub veel natuke, et vahel on ikka jahedamaid päevi ka, aga enamasti on juba vägagi t-särgi ilm. Ainuke halb asi, mis sellega koos tuli oli peaagu igapäevane umbes 98% õhuniiskus. Pole vaja vist lisada, et sel ajal ei kuiva mitte midagi mitte kuskil ja nii me saime kõigele muule lisaks näiteks kasutada kõiki koridore uisuväljana, kaunis. Sel õhtul aga oli mõnus ja seal kohas oli siiani kõige hirmsam vets Hiinas. Dongmeni vets ei olnud selle kõrval midagi. Sinna jõudmiseks sai paar korda peaaegu ära eksida ja kööki jõuda ja kuskile mülkasse astuda ja kuigi mina rotte ei näinud, siis Suusi nägi teel sinna 5te!!! rotti.

Poisid avastasid, et olime ühe ladyboy klubi vmi lähedal, kuhu olime plaaninud kunagi minna, aga polnud veel jõudnud niiet otsustasimegi siis sinna sisse astuda. Ladyboyd esinesid ja laulsid ja tantsisid ja olid muhedad. Sai ikka kõvasti naerda kui üks neist meie ühte sõpra märkas ja ikka pikalt temal peatus haha. 12 ajal otsustasid pea kõik lahkuda, aga mina, Suusi ja Jose liikusime edasi Sohosse. Hiljem liitus meiega veel ka Kris. Õhtu kaunis nagu nad kõik.

Laupäeva hommikul oli vaja ennast jälle trenniks üles peksta ja ülejäänud päev läks üsna mitte midagi tehes ja enne õhtusööki avastas Suusi, et tal on lennukipiletiga mingi jama ja peab lennujaama helistama, kutsusime abi ja asi sai siiski lahendatud, kuigi lennujaamas ta äraminekul tõusis taas probleeme, aga etteruttavalt võin öelda, et ta jõudis siiski Saksamaale.

See õhtu käisime kõik koos veel Sichuani restoranis. Me Suusiga passisime pärast tema juures veel poole ööni. Järgmine päev 9.30 jälle trenni ja lõunale ja pessu ja siis käisime veel poes ja jõime ühika ees viimase „head teed“ õlle ja pärast seda ta juba pidigi minema. Haarasime Suusi toast veel asju, mida hoiustada ja endale võtta ja juba pidigi lahkuma. Kurb oli, sest see tuba oli viimased paar kuud juba rohkem nagu minu kodu ka olnud, mis siis ikka. Panime Suusi takso peale ja nii ta läks. Ta oli ainuke inimene meie Hiina perekonnast, kes enne suve ära pidi minema, aga tundub, et siit on võimatu lahkuda, et ta otsustas, et laenab vanematelt raha ja tuleb ikkagi tagasi. Ta saab oma bakatööd ju igal pool kirjutada:P. Seega mai alguses tuleb ta tagasi, juhheiJ.

Kuna ilmad olid kogu aeg nii ilusad, siis kodus olemine on muutunud lausa piinarikkaks ja ülejäänud nädala rutiinile- kool, trenn, lõuna, tsill ja õhtusöök- lisandus nüüd veel ka mööda Nanningu enne õhtusööki ringi uitamine ja see on muutunud mu vägagi lemmiktegevuses viimasel ajal. Pean ennast sundima koju jääma mingi kellani ja kui kell kukub, olen ma läinud.

Varasemalt olid meil neljapäevad vabad, aga sellest nädalast hakkas meie Hiina kultuuri aine ka pihta. Päris tore ja huvitav oli isegi ja õpetaja tore, aga 4 tundi järjest ühte ainet on veidi liiga palju. Kui see välja jätta, siis suutis see aine mind täitsa positiivselt üllatada…. vähemalt esimene kord.

Neljapäeva õhtul midagi väga erilist ei toimunud, aga mingil põhjusel reedel peaaegu keegi kooli ei jõudnud, va Tuuli ja mina üheks loenguks. Pärast jooksuga, nagu ikka, trenni ja reedene päev läks üsna tsillilt, olime kõik muhedad ja pesin äkki pesu ja värki, sest ilm on nii ilus, mõnna mõnna. Õhtul otsustasime Tuuliga enne õhtusööki minna parki istuma ja mu sünnipäeva veini jooma, mis oli mu sünnipäevast alates head aega oodanud ja kuna ilm oli liiga ilus, et kodus istuda ja õppida siis nii ta läks. Hiljem dongmeni ja ma vahtisin õhtul hiljem sõbraga veidi filme.

Laupäeva hommikul jälle trenni, nii laupäeval kui pühapäeval oli teemaks vist enesetapp, sest jah esmaspäevases trennis sai ainult vingumist kuulda, kuidas kõik lihased on nii haiged, aga nagu me ikka naerame, siis see on väga nauditav valu. Need igapäevased lõuatõmbed jms teevad lõpuks ikka oma töö.

Laupäeva jällegi üsna tsill päev, veidi õppimist ja veidi ringi jalutamist. Pühapäevaks olin ma plaaninud ainult õppimise ja kuna trenn oli juba 9.30 hommikul siis oli pea terve päev aega seda teha, aga nagu ikka suutsin ma vahepeal magama jääda ja siis tuli Kris külla ja tiris mu välja. Ta harrastab seda üsna tihti ja ta juba tead, et kui väljas on ilus ilm, siis ma ei suuda ära öelda. Olime õues veidi muhedad ja 4st plaanisin siis oma õpimaratoni jätkata ja veidi aega isegi õnnestus, kuni saabus Jakob jutuga, et lähme lähme, täna on see kunagi plaanitud võistlus. Me polnud midagi kuulnud, aga hiljem tuli välja, et tal oli õigus, aga see hakkas tegelikult tunnike hiljem. Kella 6 paiku kogunesime, et alustada võistlustega, kus on 2 võistkonda ja keskel on pudel, mida mõlemad võistkonnad kordamööda palliga u 5 meetri kauguselt pikali peavad viskama. Mõlemas võistkonnas oli 4 inimest ja igal ühel oli pudel õlut ja kui su võistkond pudeli pikali saab, siis saab nii kaua juua kui vastasmeeskond pudeli püsti paneb ja palli tagasi üle joone toob (meil palli ei olnud, aga kasutasime sibulat, mille le natuke teipi ümber tõmbasime, töötas kenasti:P). Olid mõned lisareeglid ja särgid-värgid aga laias laastus võidab see, kelle võistkonna kõik pudelid enne tühjaks saavad. Joosta sai, naerda sai, kõike sai. Mängisime esialgu vist 3 ringi, sest keegi pidi ju võitjaks ka tulema, viimane mäng oli juba üsna pimedas ja käsikobamisi, aga seda naljakam oli. Pärast seda dinner ja millegipärast otsustati, et on lahe mõte hakata küüslaauke õlle sisse panema, mis siis ikka, pärast taheti veek üks lisamäng teha ja see oli juba kottpimedas. Pudeli juures oli ainult väike lambike, et täitsa võssa ei sihiks. Pühapäevaks nalja kui palju, pole ammu nii palju naernud ja vastasvõistkonna peale karjunud hihi. Esmaspäeva hommikul isegi üllatavalt kõik jõudsid ilusti kooli, kuigi tunnid ise ei olnud just liialt põnevad see päev.

Pean veel korra lisama, et ilmad on endiselt nii mõnusad, ma enam ei kujuta ette, kuidas Eesti talves elada võiks olla, kui kuskil on soee ja mõnus!! Edu teile ja ehk saabub teile ka varsti soe soe kevadJ!!!

Millalgi nädala alguse poole saime teada, et järgmise nädala kolmapäeval on siin mingi püha ja kuna hiinlased tahavad alati, et oleks 3 vaba päeva koos, siis teatati meile, et ka nädalavahetusel on kool ja siis esmaspäev kuni kolmapäev vaba….oeh 7 päeva järjest kooli ei tundunud sel hetkel ahvatlev, aga mis siis ikka.

Mis siis veel põnevat vahepeal…hmm teisipäeval suutsin trennis hüppeliigesele midagi teha ja lonkasin 2 päeva…kolmapäeval mul keelati trenni minna, aga meid on siin trennisõltlasteks muudetud, et läksin siiski ja tegin oma trenni, milles ei olnud midagi jalgadele. Ise olin megakuri, sest see päev oli just üks õelamaid trenne teistel ja ma polnud seda veel teinud ka, aga mis siis ikka, järgmine kord. Neljapäeval oli nagu ikka trennivaba ja nii sai jalg 2 päeva puhkust ja reedel oli kõik jälle nagu vanasti ja sai korralikult kaasa tehaJ.

Neljapäeva pärastlõunal toimusid minu ühika ees esinemised. Aprillis on Tais mingi veefestival ja siis nad korraldavad seda siin ka ja selle tarvis paluti kõiki (kes tahavad siiski) mingi etteaste välja mõelda. Sel päeval vaadati need kavad üle, et mis sobib veefestivalile ja mis mitte. Iseenesest oli ju täitsa tore, aga enamuste aasiakate kavad olid üsna aeglased ja päris igavad, aga me Patrickuga suutsime selle kuidagi ikkagi üsna lõbusaks muuta. Minu lemmik oli vist ühe indoneesia sõbranna ja tema grupi mingi indoneesia tants, kui seda nii võib nimetada ja kuna see oli eelviimane nendest esinemistest, siis ma olin sunnitud kõik ära vaatama.

Reede õhtul istusime ja sõime ikka dongmenis ja peale kella kümmet läksime ühe sõbraga ratastega linna, kuna tal oli vaja midagi osta ja kuna sattusime klubitänavale siis oli ju vaja natuke klubist ka läbi astuda. Saime kõvasti naerda, sest klubi ette on alati pargitud ferrarid ja porsche-d ja kes teab, mis autod ja siis meie tahtsime oma jalgrattad ka kuskile nihverdada. Tagasi hakkasime tulema vist umbes 3e ajal ja sõitsime veel mõnest kohast läbi ja vaatasime näiteks mida teevad poole nelja ajal öösel kohalikud lõbutüdrukud. Kokkuvõttes oli öösel sõitmine megaäge, sest tänavad on täiesti tühjad ja keegi ei kossita liikluses ees ja ei aja sind oma suurepäraste sõituoskustega närvi…võit võit igal juhul. Arvatavasti harrastame seda nüüd tihemini. Ainuke mitte nii tore asi selle juures oli see, et varsti pidi ärkama, et kooli (laupäev yay) minna. Pühapäevaks olin ma sellest nädalast kuidagi väsinud ja otsustasin siis ennast üks kord välja magada. Järgneval 3l vabal päeval ei saa seda niikuinii teha, sest meil on trennid siis arvatavasti kell 9.30 hommikul. Nüüd ma siis siin istun ja kirjutan blogi ja ootan, et teised koolist tagasi jõuaksid, et saaks trenni minnaJ.

Teie aga nagu ikka olge mõnusad!!

Pai pai

Ai sha lu 爱莎露

Ai sha na 爱莎哪

Ai lu sha 爱露莎

( Mu hiina nimi, mida erinevad inimesed mingil põhjusel erinevalt kasutavad, aga nüüdseks on kõikide nimedega juba oma lugu ja nali kaasas, et enam ei häiri kui valesti kutsutakse hihi.)

24. jaanuar -9. märts

Seekord teen tõesti kiire ülevaate sellest, mis viimase kuu + jooksul juhtunud on.
24ndal tagasi koju jõudes läksin Suusi, Patricku ja Sandaniga (ainsad veel siin olevad inimesed) lõunale ja enam koju ei jõudnudki, sest polnud ju ammu näinud ja siis oli vaja viimast võtta. Õhtul Suusi ja Patrickuga veel Sohosse. Äärmiselt kodune on see koht juba peaks mainima.
Järgmisel päeval sain ka nendega veel ringi lenneldud ja kella 6 paiku panin nad peaaegu pisar silmanurgas takso peale, nad läksid nädalakeseks Hainani saarele soojust nautima. Ma olin ametlikult tervest meie Dongmeni gangist sel hetkel ainuke inimene Nanningus ja pea kõik poed ja söögikohad olid endiselt Hiina uue aasta tõttu suletud. Mõtlesin, et suren selle poole nädala jooksul igavusse, aga tegelikult oli teha küll ja rohkem ja lõpuks ikka väga kaugele ei jõudnud oma asjadega, sest järgmisel päeval tuli juba 1 sõber tagasi ja siis sai juba koos aega veedetud ja varsti oli ka Tuuli tagasi Nanningus. Päevad läksid nagu lennates ja laupäeval, 28nda jaanuari õhtul, oligi mu pere juba kohal☺!!

Kuna mina oma ajaarvamisega natuke pange panin, siis kui mina meie kokkusaamiskohta kohale jõudsin, ootasid nemad mind juba seal. Nii veider oli, nagu polekski 5 kuud neid mitte näinud. Majutasime nad üsna minu lähedale ühte hotelli ja käisime söömas (endiselt väga palju valikut polnud, sest enamus kohad endiselt kinni). Hotell oli neil tore, aga kuna siin on see aasta ebaharilikult külm ja soendust väga ei tunta, siis oli tuba külm, aga nad pidasid vapralt vastu.
Järgmisel päeval käisime loomaaias (kus mul Eesti telefon ära varastati ja sellega tekitati natuke peavalu, aga mis siis ikka…pätid) ja jalutasime niisama ringi. Esialgu olime Nanningus vist nii umbes 4 päeva. Muuhulgas näitasin neile linna ärihoonete piirkonda ja käisime seal Guangxi provintsi kõike kõrgemas hoones, vist midaig 50 korruse kanti. Üritasin neid ikka sellise õige Hiinaga ka veidi šokeerida ja viisin nad sinna keelatud loomade turule, millest ma kunagi varem kirjutasin ja üldse sellistesse hiinalikumatesse kohtadesse ja rajoonidesse. Nad liialt šokeeritud polnud, peale Hanna kõik ju enne Hiinas käinud ka. Shoppasime, sõime-(mu sõpradega ja ilma), käisime massosatsioonis või midaiganes Heiko selle kohta ütleb hehe ja ma ei teagi mida veel, ega siin Nanningus niiväga midagi vaadata ei olegi, et jalutasime niisama ringi ja olime muhedad. Vahepeal hankisime omale rongipiletid, et Guilini minna ja üks hommik varakult asusimegi teele. Jalutasime vihmases Guilinis niisama ringi ja tegime plaane, et järgmisel päeval minna Guilinist veidi eemal olevaid Longshengi riisiterrasse vaatama. Nii ka läks ja kuna jõudsime kohale üsna varakult ja õnneks polnud sel ajal seal veel eriti turiste. Väga väga super koht. Vaatasime kuidas riisi kasvatatakse mägedes ja jalutasime seal vahel ja vaatasime kohalikku küla. Mõnus mõnus. Õhtul oli mul mitte väga mõnus toidumürgitus, mida mul esineb ikka väga väga harva ja see oli raudselt elu kõige hullem. Super ajastus!!
Järgmieks päevaks olime ostnud ekskursiooni? Guilinist Yangshuosse. Kiire bussisõit Li jõe äärde ja 4,5 tunnine laevasõit võis alata. Ilm ei olnud just parim, aga vähemalt väga hall ikka ei olnud, et oli võimalik ikka mägesid ja asju ka näha. Mina olin sellel reisil juba käinud, niiet pool magasin kuskil allkorrusel, sest tervis ei olnud veel liialt kiita. Pärastlõunal jõudsime Yangshuosse ja jalutasime veidi ringi ja otsisime oma hotelli üles. Pidime algse plaani kohasel järgmisel päeval juba tagasi Nanningu tulema, ag mõtlesime siis, et ei viitsi tormata ja jäime 2ks ööks sinna. Esimesel õhtul läksid teised linna peale ja sööma ja mina koju magama ja kõiksugu rõvedat rohtu sööma..njom!
Järgmisel päeval vaatasime jällegi niisama ringi ja Heiko ja isa käisid vaatamas, kuidas kormoranid kala püüavad, me naistega vist shoppasime samal ajal. Järgmisel hommikul varakult bussile ja loksusime nii 6 tunnikest jälle Nanningu tagasi, otsisime rongipiletid, et minna Guangzhousse ja sealt edasi Hong Kongi, aga rongipiletid olid selle totu uusaasta pärast (endiselt) veel ka järgmiseks nädalaks kõik välja müüdud ja pidime siis jälle bussiga leppima.
Teised taidlesid sel päeval vist rohkem ise ringi ja mina pakkisin asju, mida Hong Kongi võtta ja mõningaid asju, mida teistega juba koju ära saata. Õhtul käisime mu lemmikrestoranis, mis oli nüüd lõpuks ometi avatud. Tuuli ja Suusi ühinesid ka meiega ja 11 ajal läksid vanemad koju ja mina, Suusi, Kris, Heiko ja Hanna tipsutasime veidi Suusi juures ja siis nagu ikka Sohosse…oli vaja ju kodustele ka Hiina ööelu näidata. Käisime tegelikult teistest klubidest ka läbi, et nad näeksid erinevaid kohti.

Järgmine päev jalutasime igast elukate turul ja vaatasime väikeste hütikeste rajooni, kus tapeti just kanu ja oleks saanud kanaverd juua☺. Seal kõrval on kontrastiks ka kallite majade rajoon, neid kahte osa eraldab vaid sõidutee. 5 aasta pärast tagasi tulles vist esmanimetatud osa alles poleks…
Veel kiire õhtusöök. Jätsin teised veel sööma ja pidin pangas käima kiirelt enne minekut, tirisin Suusi ka kaasa ja sai temaga ka veel natuke juttu puhutud. 8 paiku taksosse ja linna teises otsas oleva bussijaama poole teele.

Buss oli muidugi superluks, mõlemas ääres ainult 1 rida voodeid, tavalise 3 rea asemel siis kokku 2, et seal sai ennast isegi keerata ja ei pidanud naabrile suhu vaatama. Saime kõik isegi magada …… meeldiv üllatus. Bussiga kihutasime siis Guangzhousse ja sealt edasi rongiga Hong Kongi. Lõunast olime kohal ja suundusime oma hostelisse, kus pidime natuke käte ja jalgadega vehkima, sest nad ei leidnud meie reserveeringut aga lõpuks saime ikka om atoad kätte. Koht oli linna mõttes super ja hind HK kohta sama tuba piisavalt suur et seal ennast ringi keerata. See koht on HK-is suhteliselt kurikuulus, seda lugesin ma kuskilt raamatust ja isegi mu sõbrad siin kõik esimese asjana küsisid, kas ma ööbisin seal. Mitte, et mul oleks midagi India ja Aafrika meeste vastu, aga kui neid on seal väääga palju ringi hõljumas ja veidraid märkusi tegemas, siis hakkab natuke imelik küll. Lisaks on seal ka maailma kõige aeglasem lift, mainin seda lihtsalt fakti mõttes, sest sellest liftist räägivad ka alati kõik igasugu lugusid.

Esimestel päevadel jalutasime niisama ringi ja ööturgudel ja sõime ja jõime ja olime toredad. Ühel päeval läksime Lantau saarele ja käisime seal suurt Buddha vaatamas ja Tai O kalurikülakeses ringi jalutamas. Kahel järgmisel päeval ostsime mingi turistipaketi ja sõitsime ühel päeval Hong Kongi saarel ringi ja vaatasime seda ja teist ja teisel päeval tegime sama Kowlooni poolel sama tegemas. Sõitsime siin ja seal laevakestega ja minu lemmik sündmus oli Peak Tower, kuhu pidi sõitma ühe ägeda rongiga ja siis said kõõrgelt vaadata Hong Kongi skyline-i ja lemmik oli see siis sellepärast, et sel päeval oli ilm ikka päris kole ja ägeda vaate asemel nägime me ainult halli seina, nalja kui palju. Ühel õhtul käisime pilvelõhkuja 100ndal korrusel, ilm oli jällegi üsna kole, aga seekord ikka oli natuke vaadet ka. Jalutasime seal ringi ja jõime shampust (pileti hinnas…juhhei). Detailid enam väga ei meenu aga mõnus oli, ilmad oleksid võinud vähe paremad olla, aga some oli ikka kui Nanningus ja mujal, kus me olime olnud. Nanningust sinna minnes pidin hindade mõttes ja ära minestama, ma ei julge koju tulla enam, sest ma kavatsen siis kodus istuda, sest kõik on liiga kallis, et seda endale lubada haha. 12ndal veebruaril tuli mu üks sõbranna Nanningust ka Hong Kongi ja see oli ühtlasi ka mu pere viimane päev Hiinas. Jalutasime ringi ja sõime ja tegime veel viimaseid oste ja vist nii 6-7 paiku oligi, veidi niiske silmaga, aeg nummidustele head aega öelda. Ütleks siinkohal veelkord SUUR SUUR AITÄH teile, et te tulite, NIIII tore oli teid jälle näha, juttu puhuda ja ringi reisida☺!!!!
Mina ja Susanne jäime siis Hong Kongi ja see õhtu käisime söömas ja jalutasime linnas ja turul ja jõime siidrit…vist (nii meeldiv oli Hong Kongis leida asju nagu siider, mida Nanningus ei leiaks mingi valemiga). Järgmisel paaril päeval jõlkusime ringi, shoppasime ja olime muhedad ehk siis ei teinud ausalt öeldes mitte midagi.

Paar päeva hiljem oligi mul jälle aeg koju minna. Susanne saatis mu bussi peale ära ja järgnes üsna tüütu poolteist tundi, kui pidi Hong Kongist lahkuma ja jälle Hiinasse sisenema, korduvalt bussi vahetama, passi ja pagasikontrollist läbi minema. Hiljem siis ühe prantsuse tüdruku kaasabil jõudsin lõpuks oma tudubussini, et koju sõita. Vastupidiselt eelmisele korrale ei saanud seekord pea üldse magada ja kohale jõudes oli vaja veel linna äärest tagasi ülikoolini sõita, mis võttis veel aega nii umbes poolteist tundi, vahepeal sai mu mõõt täis ja sõitsin taksoga edasi.
Lõuna paiku sain Patrickuga kokku ja läksime trenni. Ma jõudsin juba nii igatseda neid meie trenne. Pärast läksime lõunatama ja meilegi üllatusena olid 2 sõpra, kes pidid alles u 3 päeva hiljem koju tulema olid ka juba seal, mis tähendas, et kogu meie gäng oli jälle koos (va Susanne, kes minust Hong Kongi maha jäi, sest ta sõber tuli Hiinasse ja nad pidid veidi aega seal olema ja siis edasi Taisse minema) aga no peaaegu☺.
Edasi oli veel 4-5 päeva enne kooli algust ja ma isegi ei mäleta enam, mis me tegeime, aga vast suurt midagi. Tegime trenni ja istusime dongmenis ja ootasime, et ilma soojaks läheks, mis pole siiani juhtunud. Mõned soojemad ilmad olid vahepeal, aga ei midagi erilist.
Üks reede käisin ühe aussi õpetaja sünnipäeval ja hiljem oma inimestega Sohos. Vahepeal oli Krisil sünnipäev ja siis tähistasime natuke seda ja Deep Blues oleme natuke käinud ja ma ei teagi mis veel.

Koolist niipalju, et me kolisime oma tundidega nüüd suurde ja uhkesse peamajja, niiet iga hommik on vaja nüüd 15 sekundi kõndimise asemel u 10 minutit rattaga sõita, et kooli jõuda. Võin öelda, et enam ma nii tihedalt õigeks ajaks kooli ei jõua. 2 ainet lõppesid ära ja nüüd on nende asemel 2 uut, üks on mingi multimeedia vmi klass, mille õpik põhineb ühel hiina seebikal, mida me ka vaatame tunnis ja siis arutleme. Teine uus tund on hiina kultuur, mis on neljapäeviti 4 h järjest, ma nii ei oota seda tundi. See pole veel õnneks hakanud, niiet siiani on neljapäevad vabad olnud ja mulle täitsa meeldib, et neljapäeval ei pea kooli minema☺. Eks näis kui edukalt see ümberharjumine läheb paari nädala pärast.

Eile käisin ennujaamas Susanne-il vastas, kes tagasi tuli. Panime ta asjad maha ja liikusime otse dongmeni istuma, kuhu jäime kauaaks. Hiljem otsustasime, et ei viitsi magama minna ja läksime seekord Soho asemel Milkysse ja tääitsa tore oli jälle. Kui Susanne ära oli, siis ma elasin tema toas ja täna on vist üle 2e nädala esimene päev, kui ma kodus ööbin, nii veider aga ma kahtlustan, et edaspidi jõuan ma jällegi rohkem sinna kui koju…ta voodi on mugavam, nad ei pea kell 12 kodus olema, seal saab hommikul maja eest hommikusööki ja muidu ka tore.
Aga ma vist liigun nüüd tuttu, sest homme hommikul veel vaja viimase ponnistusena enne nädalavahetust 4 tundi koolis vaja vastu pidada.

Olge mõnusad:)!!

12. jaanuar- 23. jaanuar

12. jaanuar

Seiklesime bussi peale ja 8 tunnine sõit Vietnami poole võis alata. Kuna ma läksin peolt otse bussi peale, siis magasin rahulikult terve bussisõidu, ainult piiriületuseks pidi ennast üles ajama. Passi vaadati erinevates kohtades, kas 4 või 5 korda, mul läks juba lugemine sassi. Teisel pool saime jälle bussi peale ja vahepeal oli kiire lõuna ka organiseeritud tee peal. 4 paiku maandusime Hanois. Kuna see Vietnami plaan oli meil tulnud äkki, siis polnud väga plaane teinud. Otsisime kuskilt mingi ööbimiskoha ja läksime linna peale kaarti otsima, sest meil polnud ju õrna aimugi, kus me oleme. Esimene õhtu läkski niisama jalutamise ja passimise peale. Käisime mingis kohas koksitamas kiirelt ja pole elus sellist asja näinud, aga minu long islandi eest küsiti raha coca eest eraldi, ma vaatasin suu lahti arvet, aga no mis siis ikka:D. Nagu hiljem teada saime, siis elasime me tegelikult üsna kaugel keskusest. Pidime muidu couchsurfiga ühe USA tüdruku juurde saama, aga tal tulid selleks õhtuks mingid möödapääsmatud plaanid ette.
Jõudsime sinna nii enam-vähem tipptunni ajal ja Nanningu liiklus ei tundunud selle kõrval midagi, mida siis nägime. KÕIK kohad olid rollereid ja motikaid täis, kõnniteel isegi ei saanud väga käia, sest nad sõitsid seal ka. Neil jäi ülbust ülegi kui nad meile kõnniteel signaali lasid, no suured tänud.
Lisamärkusena veel, et ma ei ole ennast kunagi nii rikkana tundnud. Kohale jõudes võtsin nimelt pangaautomaadist välja 3,5 miljonit, mis teeb eurodes nii umbes 200 raha.

13. jaanuar

Saime lõunast couchsurfi Kristeni ja ta eestlasest sõbranna Marikaga kokku ja läksime lõunale. Sõime Hanois üsna levinud Vietnami toitu Bun Cha, maitses häästi. Nii Kristen kui ka Marika on mõlemad Vietnamis elanud juba 4-6 aastat ja koju naasta ei plaani neist kumbki.
Hiljem läks Kristen korra tagasi tööle ja andis meile oma korteri aadressi ja oma ainsad võtmed, ning pidime hiljem tema juures taas kohtuma. Ma ikka veel ei suuda uskuda kui usaldavad inimesed on, et anda inimestele, keda sa oled tundnud 45 minutit oma korteri ainsad võtmed.. Istusime Marikaga veel veidi kohvikus ja sundisime teda eesti keelt rääkima, alguses tal ikka oli veidi probleeme, aga lõpuks tuli juba küll☺.
Pärast kihutasime Kristeni juurde ja varsti tuli Kristen ja ta omaani/inglise korterikaaslane ka koju. Mõlemad tohutult toredad tüdrukud. Rääkisime juttu ja tegime edasisi reisiplaane, nad andsid meile nõu. Enne tulekut oli mul väike plaan olla põhja- ja kesk Vietnamis, aga tüdrukud rääkisid, et seal hetkel külm ja kuna meil Nanningu niiskest ja vastikust ilmast oli kopp ees, siis otsustasime lennukiga lõunasse kihutada. Kuna aega väga ei olnud, siis 30 tunnist rongisõitu ette võtta polnud aega, pluss minnes saime lennukipileti isegi odavamalt. Tegelesime siis veel (mõningate probleemidega) lennukipiletite ostmisega ja varsti tõttasime Kristeni, Mariami ja hunniku nende sõpradega õhtust sööma. Hiljem jõudsime veel hunniku baare läbi käia, millest viimane meenutas veidi meie oma Hoovi, oli see kuskil kiirtee kõrval, silla all mingi pool mahajäetud koht, väga äge. Peale 5t saime koju tagasi.

14. jaanuar

Pidime hommikul vara minema Ho Chi Minhi mausoleumi, aga see on avatud ainult 8-11 ja kuna saime hilja koju, siis vara ärkamine ei olnud väga lemmik tegevus, seega 12 ajal käisime alles hommikust söömas. Seejärel sõitsime linna vanglamuuseumisse, mis oli väga lahe, aga kohati oleks tahtnud veel rohkem ehedust. Kuigi jah, vangla oli nagu 1 vangla olema peab, mõndades ruumides oli ainult 4 seina, mõndades veel mingi jupp, kus magada ka. Tavaliselt oli veel üks jalg kinni ka aheldatud. Kokkuvõttes oli põnev. Pärast käisime rongijaamas koju tagasi minekuks rongipiletid. Siis jalutasime linnas ringi, vaatasime väljast üle Ho Chi Minhi mausoleumi, kohtasime toredaid austraali poisse ja jäime nendega jutustama, siis käisime paaris templis ja vaatasime pagoodi, West Lake’i, Jalutasime Old District’is ehk siis nende ala vanalinn, kus kohtasime juba vastikult palju turiste.
Sealt otse jooksime jälle Kristeni ja gängiga õhtust sööma, õnneks nad viisid meid alati Vietnami toitu sööma, et me saaks ikka kohalikke hõrgutisi maitsta. Sel päeval oli hoopis teistsugune toit, kui ma siiani olen kuskil saanud, aga maitses tõeesti hästi. Edasi käisime kohas nimega South Gate ja istusime seal veidi ja teised läksid pärast edasi, aga me Tuuliga liikusime „koju“ ära, sest hommikul oli vaja 5st ärgata ja hakata lennuki peale minema, et siis lõunasse plehku pista.

15. jaanuar


5st oli siis äratusja Kristen oli meile õhtul juba takso ära tellinud, niiet hüppasime maja eest taksosse ja kimasime lennujaama. Lendasime Air Mekongiga ja kõik sujus kenasti ja õigeaegselt. Kohale jõudes kimasime taksoga jälle linna ja otsisime üles ühe Lonely Planeti soovitatud hosteli. Tuba oli keldris ja veidi hallitas, aga muidu oli hinna ja kvaliteedi suhe väga paigas pluss töötajad olid seal väga toredad.
Jalutasime sel päeval linnas ja järve ääres suure ringi, sõitsime luikedega (luikede kujulised vesirattad) ja käisime mingi lillenäitusel, kus oli igas liigis ja kujus lilli, väänatud igas suunas ja kujus. Terve päev tibas veidi vihma, aga muidu oli mõnusalt soe. Siis ostsime mulle ära bussipiletid Mui Ne-sse ja tagasi Dalati ja järgmiseks päevaks ühe ekskurssiooni. Hiljem läksime nagu ikka jälle kuskile kaugele jalutama ja suutsime üsna korralikult ära eksida. Hiljem tuli tahtmine üle pika aja süüa lääne toitu ja kuna seal turiste leidus üsna palju, siis neid kohti seal oli, kuigi koht mille me välja valisime ei hiilanud just geniaalsusega, aga kõlbas kah☺.
Õhtul istusime oma toas, jõime veidi kohalikku veini ja vaatasime telekat.
Vietnam paistis olevat odavam kui Hiina, isegi Nanningust kohati odavam, ehk siis Hiina suurlinnade tasemega võrreldes kindlastii odvam.

16. jaanuar, esmaspäev

Jälle üsna varajane 7.30 äratus ja kell 8 korjati meid meie hosteli eest kell 8 pelae. Lõpuks sattusime vale bussi peale, aga õnneks seda märgati ja lõpetasime siiski oma bussis.
Meie minibussis oli 11 reisiselli igast maailam nurgast. Algatuseks läksime lilleistandusse ja seejärel jalutasime kohviistanduses ja järasime kohvi, helerohelised ja mõttetu maitsega, tundub, et töötluseta on ta üsna mõttetu. Liikusime edasi Happy Buddha juurde, mis oli siis hiiglaslik narva Buddha kuju. Seal kohe kõrval oli ka Elephant Waterfall, mis on oma nime saanud selle järgi, et selle kose all olevad suured kivimürakad meenutavad vett joovaid elevante. Tatsasime kose ümber siin ja seal ja täitsa võimas oli taaskord teine. Ilm oli muideks see päev juba jube hea ja soe..mmmõnus.
Edasi liikusime siiditehasesse ja vaatasime, kuidas kohalikud naised siidiga mässasid ja kuidas siidi tehti alates kookoseussidest. Hüppasime läbi ka kriketifarmist ja vaatsime kuidas need elukad kasvavad, pärast kiiret ringi mekkisime, kuidas sitikas ka maitseb. Polenud väga hullugi, igapäevasel just 3 korda neid ei sööks aga mõned vahel süüa ei ole probleem. Sõitsime tagasi linna ja sõime lõunat ja seekord saime oma lääne toidu ka kätte, veider, et nad kohe eeldavad, et keegi välismaalastest kohalikku toitu süüa ei soovi, aga maitses hästi vähemalt üle hulga aja☺. Peale lõunat seadsime sammud Lat vähemusrahva külla ja vaatasime, kuidas nad hästi elavad ja millist käsitööd nad teevad. Küla nagu küla ikka, külapoisid rallisid teerulliga ja koerad jooksid ringi.
Järgmiseks oli kavas Langbiangi mägi, kimasime Jeepidega 1950 m peale ja vaatasime seal üleval ringi. Ilm oli veidi udune, et vaade ei olnud just maailma vägevam, aga ilus oli ikka. Viimaseks peatuseks sel päeval oli Dalat’i vana rongijaam ja see ei olnud enam midagi erilist, lihtsalt 1 vana rong ja vagun.
Mõned meiega reisil olijatest otsustasid peale seda minna Crazy House-i ning me otsustasime nendega ühineda. See kujutas endast ühe naise kätetööd ehk erinevaid maju ja aedu, mis näevad nagu nimest aru võib saada päris pöörased välja. Seal saab ka tube üürida..ma arvan, et mõningate tubade leidmiseks peab seal ikka hoolega vaeva nägema, sest läbida kõiksugu pea laburinte. Meenutavad need majad veidi Antoni Gaudi maju Barcelonas.
Hiljem ostsime tutult maasikaid ja olime nii väsinud, et läksime koju veidi pikutama. Ärkasime, käisime netipunktis ja otsisime söögikohta. Tahtsime Bun Cha-d, aga ei leidnud kuskilt. Sõime lõpuks kuskil nuudleid ja läksime koju multikaid vaatama.

17. jaanuar

Magasime natuke kauem vahelduseks. Otsisime lennujaamabussi, et Tuuli ei peaks järgmine päev taksoga minema. Nad olid vahepeal uude kohta kolinud, aga leidsime siiski üles. Seejärel asusime mägee poole teele, et cable cariga (need, mis suusakuurortides inimesi üles viivad) ümbrust uurida. Jõudsime peaaegu juba kohale, kui ühed vastutulevad välismaalased ütlesid, et see on täna hooldustööde tõttu kinni…no tore tore. Otsustasime siiski sinna ära jalutada ja niisama ringi vaadata. Jäime nii pooleks tunniks päikest võtma ja suutsime juba peaaegu ära põleda.
Tagasiteel linna jalutasime kallite villade rajoonis ja ostsime jälle maasikaid, vaatasime üle koha, kust mul järgmisel hommikul buss pidi minema ja jalutasime kuskile kaugele poodi ja tegelesime veidi poodlemisega. Teel käisime budistlikus templis ja kohtusime ühe mungaga, kellega jäime vist pea tunnikeseks juttu rääkima. Väga meeldiv ja positiivne jutuajamine oli! Pärast otsisime mingit söögikohta, mille kaardi pealt leidsime, aga reaalses elus seda seal ei olnud, niiet sõime kuskil tänavanurgal nuudleid.
Kiire nett, et mulle järgmiseks ööks mingit elukohta leida. Ostsime pisikese koogi ja „tähistasime“ Tuuliga oma reisi viimast päeva koos. Jutustasime läbi vetsuakende ja morset appi võttes kõrvaltoas elavate Belgia poistega ja keerasime ära magama.

18. jaanuar

Minul oli 6st äratus, sest 7.15 pidin juba bussi peal olema, et Mui Ne-sse sõita. See on rand ookeani ääres, mu pisike paradiis. Tuuli hakkas see hommik tagasi koju rändama. Bussisõit võttis nii umbes 4 midagi tundi ja magada sel ajal võimalik ei olnud, sest tee oli nii auklik, et meie minibuss hüppas üles alla pluss siis oli see veel mägitee, ehk siis väga käänuline ja kitsas. Kohale jõudes tervitas mind ligi 30 kradine kuumus, oii kuidas ma olin seda igatsenud. Asusin siis omale elukohta otsima, olin ühe lemmiku välja valinud ja otsustasin kõigepealt sealt küsida, kas neil vabu tube on. Õnneks anti bussist kaasa enamike hotellide kaart ja seal oli ainult 1 pikkk tänav, niiet suurt eksimisvõimalust polnud. Pärast 45 minutit lonkimist olin viimaks kohal ja minu õnneks oli neil just 1 tuba vabanenud, oli veel alles koristamatagi. Kuna mu toas konditsioneeri polnud, siis oli veidi odavam ka, see-eest oli aga puhur, mis töötas ka suurepäraselt. Need olid bungalow tüüpi majad ja minu tuba asus reaalselt 30 meetrit ookeanist. Iga öö jäid lainete laksumise taustal magama ja hommikul ärkasid selle peale..mm. Minu uksest 5 meetrit oli kohe ka restoran, kus sai head ja üsna odavat toitu, arvestades, kui palju turiste seal rannas liikus. Kuna ma ei olnud plaaninud randa minna, siis käisin kiirelt poes ja ostsin lühikesed püksid ja plätud, päfkad olin ilma midagi mõtlemata õnneks kaasa võtnud. Läksin oma randa tagasi ja selle sama ööbimiskoha/restorani juures oli ka kitesurfi kool. Häästi palju ägedaid inimesi. Sealne Kariibidelt pärit kooli omanik vms hakkas kohe rääkima ja üritas kõike teha, et sealsetel inimestel tore oleks. Läksimegi siis ühe Kanada tšikiga kajakiga sõitma ja siis käisin bodyboardimas ja ujumas. Siis käisin jooksmas ja võtsin natuke päikest. Hiljem jalutasin veel rannas ja vaatasin kohalikku tänavat. Pidin õhtul surfi kooli inimestega grillima minema, aga see kellega minem apidin oli kaua tööl, niiet sõin oma restos headhead toitu mm. Pärast veel korra netis ja voodisse telkut vaatama. Täielik puhkus!! Olin juba enne otsustanud, et ei kavatse seal olles midagi vaadata ja teha vaid lihtsalt päikest, randa ja ookeani nautida.

19. jaanuar

Äratus, jooksma, päikest võtma, ujuma. Hiljem passisin bungalow ees varju all beanbagil ja lihtsalt lebotasin ja keeldusin midagi tarka tegemast. Pärast jalutasin mööda tänavat tunnikese teisele poole, veendusin, et tean kohta, kust buss tagasi Dalati läheb ja tegin pilte. Pärast hüppasin poest läbi ja nägin eestlasi jälle, rääkisime natuke juttu ja läksin tagasi „koju“ et seal õhtust süüa ja nägin ühte seal elavat Kanada tšikki (elas 7 aastat Guatemalas ja nüüd reisib ringi) ja läksin tema ja ta tütre Estriga koos mujale sööma ja maitses jälle jube hästi. Aasia köök on ikka lemmik lemmik. Pärast käisime veel elava muusikaga baaris veidi aega veetmas ja Ester, kes oli peaaegu 5 aastane, käis ja tegi kõigist baaris olevates inimestest pilte, nii armas. Pärast vahtisin kodus American Idolit veidi ja nutsin veel veidi oma ipodi üle, mille ma kartsin, et olin jooksmas käies tapnud, kui ta paar piiska vahepeal vett sai. Järgmisel päeval hakkas aga jälle tööle, õnn jälle suur suur.

20. jaanuar

Äratus, jooksma, päikest võtma, ujuma ehk siis nagu mu kõik hommikud. Pärast käisin pilte tegemas, sest ilma oli jälle pääikseline ja ookeanis rallis ringi jälle pea miljon kitesurfarit, täielik paradiis oli seal neile ikka, sest seal pidi aasta ringi kogu aeg tuult olema …ja soe…oeh peaks ka kolima. Pärast jalutasin linnas, käisin netis ja poes ja ostsin veidi kohalikke jubinaid. Käisin kodu juures söömas ja kuna olin enne näinud vesipiibukohvikut, siis otsustasin selle üle vaadata. Alguses uhasin hoolega mööda ja kõndisin jälle pika tee tänava lõppu ja alles tagasi tulles leidsin. Seal mängis jälle elav muusika ja rahvast oli palju, võtsin vesipiibu ja mojito vahel istet, kuulasin muusikat, nautisin soojust ja vaatasin tähti. Endiselt ei saanud elu üle kurta. Tagasi minnes olin ulmeliselt väsinud ja üsnagi roomasin koju, langesin voodile ja vahtisin telekat. Alles pooleteise tunni pärast suutsin ennast voodist välja ajada ja veidi pakkimisega tegeleda. Ei saa ikka mainimata jätta, kui väga ma seda ookeani oma akna taga armastasin..jumalik.

21. jaanuar
Ärkasin 8st ja käisin ujumas ja pesus ja pakkisin asjad kokku ja läksin veel viimast korda ookeani äärde istuma. Rääkisin sealsete inimestega veel juttu ja kohtasin ka ameeriklast Steve-i, kes Guangzhou-s inglise keelt õpetab.
Varsti oligi juba aeg lahkuda ja jälle oli kuidagi jubekurb seda paika ja inimesi maha jätta. DDA lubas mulle Nanningu külla tulla, eks me näe.
Lonkisin veidi kurvalt 45 minutit bussi poole ja jõudsin veidi vara ja otsustasin veel kiirelt hommikust süüa, küsisin kui palju selle tegemine aega võtab, sest bussi väljumiseni oli 40 minutit. Vastati, et 10 minutit ja seega otsustasin jääda. Jõin kookosepiima ja aeg muudkui lendas ja kui lõpuks peale mitut küsimist ja 35 minutit ma endiselt ootasin oma vägagi lihtsat hommikusööki, siis läksin neile kott käes ja raha näpus poolde kooki seisma. Siis sai lõpuks toit valmis ka ja palusin selle endale kaasa panna, nad tundsid ennast vist veidi halvasti ka ja andsid veel pudeli teravat kastet ka kaasa. Buss muidugi ei väljunud õigel ajal aga no maha jääda siiski ei tahtnud. Bussis rääkisin pikalt juttu ühe Tsingdao-s elava naisega juttu. Järgnes jällegi üks 5 tunnine ilus bussisõit. Teel nägin kõike, kõige ägedam oli Mui Ne-s see, et ühel pool sõiduteed on ookean ja teisel pool on reaalne kõrb, kui lahe. Edasi sõites nägin veel jõgesid, järvi, mägesid, riisipõlde, kohalikke külakesi ja mida kõike veel. Umbes 6st jõudsin tagasi Dalati ja läksin vanasse hotelli tagasi, kus olin enne äraminekut juba toa kinni pannud ja isegi ära maksnud. Jätsin asjad hotelli ja läksin kohalikku kohvi ja mõningaid jubinaid ostma. Ei suutnud jälle maasikatele vastu panna ja ostsin neid ka. Hiljem veetsin veidi aega netis surfates ja siis otsisin kohta, kus süüa. Sain megatoreda ja nunnu teenindaja omale ja sõin vahelduseks suppi ja kooki, maitses heaa. Siis jälle tagasi koju, natuke telekat ja pakkimist ja tuttu ära.

22. jaanuar

7st äratus, lasin ennast hotelli in imestel ka igaks juhuks üles ajada, et mitte sisse magada. Kui juba on sisse magamise tõttu kunagi lennukist maha jäädud, siis elu muudab veidi ettevaatlikumaks☺.
Olime Tuuliga juba kunagi välja uurinud, kust bussid lähevad ja lonkisin kohale ja kuna inimesi oli vähe, siis lõpuks telliti meile ikka takso, mis meid lennujaama ära viis. Enne lendu oli väike buffee ja sai veidi toitu kõhtu topitud. Enam väga ei üllatunud, et ma olin oma lennukis ja terves lennujaamas ainuke välismaalane.
Väikse vahemärkusena, et ma olin oma ajaarvamisega toredalt pange pannud, mõeldes, et Hiina uusaasta on 23ndal ja et ma selleks ajaks lähen koju tagasi. Selle peale ma muidugi ei mõelnud, et tähistatakse seda ju 22. No mis siis ikka aga jah kõik soovisid jube ette head uut aastat ja reisisid lillekestega ja põõsastega. 1h 45 min hiljem olin rõõmsalt tagasi Hanois. Keeldusin taksoga linna sõitmast ja teadsin lugusid liinibussist, mis maksid 5000 kohalikku, kui takso oleks maksnud u 350000. Seiklesin hoolega ümber lennujaama ja nii kilomeetrike eemal keset tühjust, lõpuks sõitis buss, mille peale tahtsin minna mulle vastu ja tee ääres suvalises kohas kätega vehkides võttis bussijuht mu ka peale, enne rääkis muidugi jutte vietnami keeles, aga ma ei saanud ju aru☺. Lennujaama juures keeras buss otsa ringi ja jäi seisma, no selge, olin valele poole sõitnud. Kiire jutuajamine käte, jalgade ja bussijuhi iphone’i tõlkeprogrammiga (mitte väga arusaadav tõlge, aga midagigi) ja pandi mind uue bussi peale, mis seekord mind tõesti linna viis. Korralik külabuss, nägin teel ära kõik kohalikud tädid-onud, hütid ja lehmad. Bussijaama juurest võtsin takso, et sõita külla ühele Vietnami tüdrukule Thuy’le, kes õpib Nanningus minuga samas koolis ja kuigi me siin tegelikult väga suhelnud polnud, siis olime kokku leppinud, et lähen talle külla☺. Tutvusin seal ta vanaisa, õe, venna, tädi, naabrinaise ja naabrilastega. Sõin ta perega lõunat, maitsev maitsev, sai vähemalt vana aasta viimast päeva kellegi perega koos veeta. Toit oli supermaitsev ja rääkisime juttu. Tema ja ta pere on nii toredad. Hiljem rallisime Thuy’ga rolleriga mööda linna ringi, sõime veel mingit Vietnami toitu, rallisime veel ringi ja kui külm hakkas, siis istusime maha ja jõime kohvi ja sõime kooki. Lubasin, et ma ei söö enam 100 aastat, 24 tundi hiljem ma selle lubaduse küll murdsin, aga no natuke aega pidasin vastu☺. Hiljem sõidutas Thuy mu kuskile nukale ja pani mu takso peale, ta ei lasknud mul see päev midagi maksta, isegi takso maksis poolsalaja ette ära, kavalpea selline. Ootan teda nüüd endale Eestisse külla hihi.
Pärast passisin paar tundi imepisikeses rongijaamas, esialgu küll vales kohas, aga lõpetasin siiski õiges ruumis rongi oodates. Varsti saabusid sinna ja 3 Fiji tüüpi, kelle seltsis möödusid tunnid rongijaamas nagu lennates.
Peale 9t mingi aeg lasti juba rongi ja kuna oli uusaasta õhtu, siis rong oli praktiliselt tühi. Minu ruumis oli peale minu ainult 1 mees. Temaga ja veel paari hiinlasega sai pikad jutud maha peetud, naljakas mees oli, Sise-Mongooliast pärit aga elab rohkem Nanningus ja Vietnamis. Peale 10t kustutati juba tuled ära ja oli aeg tuttu minna. 2 paiku öösel aeti meid üles ja lükati Vietnami piiri juures uksest välja passe näitama. 10 minuti pärast olime tagasi rongis ja jätkus sõit Hiina piirini. Varsti korjati meilt passid ära ja lükati jälle rongist välja oma pagasit ette näitama. Jätkus kõige pikem ja mõttetum passimine rongis. Ei hakanud magama minema, sest eeldasin, et saame varsti passid tagasi. Nii umbes poolteist- 2 tunnikest hiljem oli mul siiber ja jutt ka enam suust välja ei tulnud, niiet viskasin pikali ära ja siis muidugi tõttas onu passidega kohale. Kelle 5 paiku sai tagasi magama minna.

23. jaanuar

Hommikul kohaliku aja järgi umbes kell 10 olin tagasi Nanningus. Nii hea kodune tunne oli, tuttavad kohad, tuttav keel, ainult rahvast ei liikunud tänavatel üldse. Eelmisel aastal alanud uuest aastast andsid aimu kõikjal lebavad punased liblekesed, mida lasti veel ka siis ja etteütlevalt võin öelda, et seda tehti veel ka nädalake hiljem…
Väike jalutuskäik ja poolelt teelt haarasin takso ja koju jõudes ei saanud oma tühja aku tõttu oma sõbrannat kätte, kelle käes mu toa võti oli. Küsisin valvurilt kiirelt võtit laenuks ja sain sisse. Kodu kallis kodu…Selja taha jäi aga nii mõnus reis ja mis pea kõige ägedam kohtasin teel niii palju erinevaid ja häid häid inimesi pea tervest maailmast. Õnneampullid selleks korraks jälle võetud☺.

Peaaegu oleksin unustanud, SUPERtegusat ja seiklusrikast ja mõnusat draakoni aastat kõigile. Ma kohe tunnen, et tuleb hea aasta☺!!

Siinkohal pean ma aga lõpetama, sest ma tahan magada. Hetkel pere ka juba siin, et eks kunagi annan siis ka edasistest tegemistest teada. Senika aga, olge ikka mõnusad;)!!!

21. detsember- 11. Jaanuar

Seekord olin tubli ja kirjutasin enam vähem alati üles, mis ma tegin, et nüüd vaja ainult märksõnu vaadata ja kõik üles kirjutada. See blogi on üks tüütu tegevus tegelikult, minust kirjanikku ei saa J. Ma muidugi ei kurda, omalgi kunagi hea lugeda, mis ma oma Hiina aasta jooksul korda saatsin..

Teen blogi sissekande nüüd kaheks, sest muidu tuleb üks liiga pikk. Üks on siis jõulud ja uusaasta ja eksamid ja aeg enne kui ma Vietnamisse läksin ja teine Vietnami trip ja üks nädalake pärast seda.

21. detsember oli teisipäev nagu ma kalendrist vaatan.. Siis oli meil ikka endiselt kool, ei midagi põnevat. Õhtul jäin kahe sõbraga üksi dongmeni ja mul ei olnud üldse tahtmist koju minna ja kuna 1l nendest tuli järgmisel päeval tüdruk külla ja nad pidid reisima minema, siis ma seebitasin nad ära, et võiks välja minna. Otsustasime Deep Blue-sse tiksuma minna, vedasin nendega kihla, et lähen hommikul kooli ka. 2ks tunniks sain tuttu ja kange nagu ma olen ja kaotada ei tahtnud, siis pidin ikka kooli minema. Pärast seda nagu ikka jooksuga trenni, ei olnud kõige meeldivam. Siis lõunale ja kaotasime oma gängist 2 saksa poissi, 1 läks koju paariks päevaks. Mina tegelesin jõulueelse suurpuhastusega.

22. detsember käisin Josega laime ostmas jõuludeks. Tequila olin juba kunagi varem ostnud, millegipärast oli selline tunne, et kui juba teistsugused jõulud, siis miks mitte sõpradega tequilat juuaJ. Poolel teel nägime alguses madusid ja kui läksime lähemalt uudistama, siis nägime tervet pikka tänavat…tahaks seda kutsuda kui illegal animal street, sest no sealt sai ikka kõike osta. Alustada võib siis kõiksuguste väga mürgiste madude, öökullide, koerte, kasside, igas kujus ja suuruses kilpkonnadega (no tõesti ma polnud vähemalt pooli neist isegi pildi peal kunagi näinud, rääkimata näiteks loomaaiast) ja lõpetades paljude loomadega, millele ma ausalt ei osanud isegi nime panna, aga arvasime ja kõige tipp oli muidugi leopardid. Nägime kolme elusat beebi leopardi ja ühte kellel oli juba sõna otseses mõttes nahu üle kõrvade tõmmatud.. See oli ka nii kondine, et me ei saanud isegi aru, mida sealt süüa saab, aga küsisime ja naine ütles, et söögiks ikka ja see maksis nii umbes 500-600 krooni. Ehk siis Hiinast saab vist tõesti kõike. Enne kui ma unustan, siis Vietnamis olles räägiti meile ikka päris tõsimeeli, kuidas kuskil Hiinas pidi saama mingi väga suure sunna eest osta beebisuppi…inimbeebi siis, ma nii tahaks loota, et see pole võimalik, aga nad olid üsna kindlad. Vanad rikkad mehed pidid seda sööma lootuses, et see pikandab nende eluiga….mida pole näinud, seda minu aju ei võta ja palun palun, teeme nii, et minu silmad seda kunagi nägema ei pea!!

Tahtsin omale mitu kuud musti kindaid ja müsta mütsi osta, aga Hiinas on see täiesti võimatu, sest kõikidel asjadel on küljes, kas pandad, jänesed mõmmid, pallikesed või midagi sätendavat. See ei ole isegi naljakas kui palju vastikult nunnusid asju siin müüakse haha, me nimetame seda Hello Kittyks. Kõik need nunnud asjad käivad sinna ühte patta. Mingid kindad isegi leidsin, natuke pidin harutama ja lõikuma, aga peaaegu. Mütsi otsimise jätsin katki ja ootan nüüd hoolega, et ilmad jälle soojaks läheksid.

23. detsember

Oli enidelt loomulikult koolipäev ja trenn ja niisama passimine. Õhtul oli meil jõulu eelpidu. Keegi teadis, kuskil uues kohas mingit ägedat baari ja kobisime peale õhtusööki sinna, koha nimi Day Day Up. Olime kõik igavusse suremas ja lubasime, et sinna me enam oma jalga ei tõsta. Otsisime tee pealt veel kohti kuhu minna, saatsime pooled inimesed koju ja lõpetasime nagu ikka Deep Blue-s.

24. detsember tegime Tuuliga natuke jõuluoste, söögipoolist siis, käisime trennis ja lõunal tegime Tuuliga ise hõõgveini ja sõime Eestist saadetud piparkooke ja kohalikke peaaegu mandariine ja tuli nii 15% jõulutunnet küll jubaJ.. Pärast käisime õhtusöögil ja mängisime mitte väga jõululikke joomismänge haha. Seekord ajasime isegi 12ks koju ennast. Siis sai veel skype-itud natuke kodustega ja nii need jõulud läksid.

25.detsember tahtsime õhtul veel mingile vägevale hiinlaste korraldatud jõulupeole minna. Oli lubatud, et maksad mingi raha ja siis piiramatus koguses saacd grillida, oleksime pidanud teadma, et hiinlastel on ikka mingi konks. Kuna välismaalasi tahatekse alati peole, siis õnnestus ennast tasuta sisse saada, aga kuna seal oli nii igav ja grillida sai ainult kanajalgu, kanatiibu ja hot doge ja neid ka piiratud koguses. Laua peal oli seal puuvilju ja pähkleid ja mingid karaoke stiilis esinejad olid ka, aga üle 15 minuti me seal ikka vastu ei pidanud. Lõpetasime 6htu hoopis ühes oma lemmikus grillikas.

26-29 detsember

Midagi väga tarka ei toimunud, trennid nagu ikka ja koolis jäid ka poolsalaja mõned tunnid ära, sest õpikud olid enamasti läbi ja midagi väga tarka seal enam teha ei olnud.

Ükspäev käisin kooli kingijagamise jaoks kinki otsimas, see oli paras katsumus, sest kink pidi maksma umbes 100 krooni ja Hiinas võib selle raha eest niii mõndagi saada, aga kuna olid loosipakid, siis ei teadnud ette, kas see läheb tüdrukule või poisile, ma ostsin lõpuks mingi keerulise hiina lauamängu ja mõtlesin, et las kingisaaja pusib siis veidi. Tundus huvitav mäng olevat vähemalt, kes teab.

30. detsember oli koolis siis kiire kordamine enne eksamit ja kingivahetus ja tehti ikka väga suures koguses pilte, väga aasialik lähenemine asjale.

30. detsember läks päev nagu ikka ja õhtul oli plaan ikka koju minna, aga kuidagi ootamatult sai kell 12 läbi ja siis tuli juba Suusi juurde ööseks jääda. Ega me siis kaua toas ei püsinud ja otsustasime, et tuleb ikka hoopis peole minna, läksime allkorrusele poisse ka kaasa moosima ja lõpuks jäime pooleks ööks sinna hoopis ja peole ei jõudnudki.

31. detsember..laupäev…oli veel koolipäev, no tõesti vägev, Ma juba kiusu pärast ei läinud, nad tegid, vist mingid teisipäevast tundi ette, aga koolis ei olnud juba tükk aega midagi väga tarka toimunud niiet uni oli sel hetkel ikka kõvasti magusam. Pärast käisime trennis ja ma värvisin pead ja kiired ettevalmistused ja läksime õhtust sööma. Kell 9 oli juba restorani ees nii mõniigi laip, alguses arvasime, et mingi avarii on olnud, et miks nad keset teed lamavad, aga varsti saime aru, et nad olid juba vägagi üle joonud ennast. Neid ikka tassiti hoolega sealt restost välja… Pärast saime dongmenis reisilt tulnud inimestega kokku ja osad sõitsid juba klubisse ära, me passisime veel natuke teiste ühikas ja lõpuks suutsimegi natuke hilja peale jääda ja tuli uusaasta seekord taksos vastu võtta, aga meil oli väga lõbus ja kluppi jõudes endiselt kõik alles kallistasid ja kargasid ja loopisid õhupalle ja igasugu kraami, niiet tunne oli endiselt nagu oleks uus aasta sekund tagasi alanud.

1. detsember

Kõik nõustusid, et see päev saab olema trennivaba haha. Terve päev ma eeldan läks üsna passimise ja mitte midagi tegemise tähe all. Õhtul käisime jälle restoranis, sest kellegil oli inimesi külas ja siis tahaks ju ikka head toitu neile pakkuda. Peale seda läksime paari inimesega dongmeni, et kiirelt 1 õlu teha ja lõpuks jäime sinna vist pea 2ni. Nii naljakas oli näha dongmeni öösel, kui kõik on kinni, kuigi paar grillikat olid endiselt avatud. Veider, sest keegi seal enam igaljuhul ei söönud. Muidu oli tore õhtu, võin täiesti kindlalt öelda, et ma pole elus nii palju naernud, kui sel õhtul dongmenis. Jututeemad läksid ikka väga käest ja me olime kõik reaalsetes pisarates ja ma arvasin korduvalt, et suren õhupuudusesse. Naeruteraapia sai sel õhtul kindlasti läbitud. Ööseks jälle Suusi juurde.

2. detsember

Trenn, väike õppimine ja sain Pireti saadetud paki kätte…nüüd olen juba kindel, et postkontoris üks muti vihkab mind, järgmine kord lähen valge lipuga ja üritan rau sõlmida vist… Õhtul oli plaan teha väga kiire õhtusöök ja minna koju eksamiteks õppima, aga üsna sunniviisiliselt veeti Deep Blue-sse. Peaaegu läksime Ladyboy showd vaatama, üks baar pidi olema, kus seda vaadata saab, aga pooled poisid olid vastu, totud. Tegelikult oli kell liiga palju ka vist juba, aga küll me millalgi sinna ka jõuame. Selleks hetkeks ma enam väga ei mäletanud, milline minu voodi välja nägi. Teised ka juba naersid, et kas ma veel mäletan, millal viimati kodus magasin…ega ikka ei mäletanud küll. Nii juhtub kui enda ühikas nii vastikult vara suletakse.

3. detsember

ÕPPPIMINE, paanikas loomulikult, sest mul oli nüüdseks 1 päev aega, et õppida 4ks eksamiks. 2 eksamit kolmapäeval ja 2 neljapäeval. Kallas vihma iga päev ja vastikult külmaks kiskus ilm. Ilmateade andis märku, et ilm on „unseasonably cold“, no aitäh. 5 kraadi ja sadas ja siin ju kütet pole, niiet toas on enam-vähem sama külm. Õudus ruudus.

4-5 detsember olid eksamid ja veel paanikas viimane õppine, kolmapäeva õhtul oli mingi väike torm vist ja elekter läks ka ära, lemmik aeg selle jaoks. Õnneks läpakast sai mingeid kuulamisharjutusi veel ikka teha. Neljapäeval pidin kahe eksami vahel veel õppima, aga poisid otsustasid trenni teha ja ma ju ikka ei suutnud vastu panna. Lõpuks me passisime kõik 3si Jose toas, et kurtsime külma ja vihma üle ja lõpuks trenni ei teinudki.

6. detsember

Suurematsorti passimise päev jälle, eksamid said tehtud ja enam polnud vaja millegi pärast põdeda (tahaks väga loota, et said ikka hästi tehtud, aga siiani veel ei tea).

Õhtul jäime jälle liiga kauaks dongmeni ja jäin Suusi juurde jälle ja passisime seal veel poole ööni üleval.

7. detsember

Olin igavusse suremas ja otsustasin turule taidlema minna ja vedasin teisi ka kaasa, näitasin neile ka seda loomatänavat ja kõik lõppes sellega, et nemad shoppasid ja mina ikka midagi ei ostnud. Õhtul Keiu keeldus koju minemast ja sundis inimesi endaga peole tulema, lõpuks ühe vapra leidsin ja sai SOHOs käidud jälle.

8. detsember oli jälle suuresti vist passimise päev, kui ilm on nii külm ja sajab siis pole väga tuju oma nina välja pista. Vahtisin The Big Bang Theory-t, mida mul olid mitmed sõbrad (eriti Pixi) üsna tungivalt soovitanud vaadata. Meeldis meeldis.

Õhtul olime toredustega kus mujal, kui ikka dongmenisJ.

9. detsember

Olime Tuuliga vahepeal otsustanud, et põgeneme mõneks ajaks Vietnami, lootuses, et seal on soe ja tore. Läksimegi siis esmaspäeval viisat tegema, saatkond oli juba kaugel ja kulutasime vist ainult sinna mineku peale pea 2 tundi. Viisa tegemine oli aga jube kiire ja vaevatu. Jooksuga tagasi ja trenni.

10. detsember

Käisime hommikul bussipileteid ostmas ja käisime trennis ja aitasime Patrickul oma uude korterisse kolida. Lõuna ja ilm oli isegi täitsa kobe üle hulga aja. Pesin pesu ja mässasin couchsurfinguga, lootuses, et keegi tahab meid äkki Vietnamis majutada. Tegin natuke Vietnami plaane, millest midagi väga välja ei tulnud. Õhtul oli Patricku uues korteris meie South Park sandwitch night, ehk siis vaatame SP-i ja teeme võileivagrilliga „Euroopa toitu“. Pärast plaanisime jälle välja minna, aga ei jõudnud jälle lõpuks nii kaugele ja olime niisama muhedad jälle poole ööni.

11. detsember

Deck of Cards trenn, see olin mina, kes seda oli nõudnud. Mõtlesin, et no peab ikka korra jälle tegema enne kui kõik inimesed jälle laiali lähevad. See on vist meie kõige karmim workout, kuigi seekord enam nii sur ei tundunud, kui eelmine kord ja ajad olid ka ikka juba hoolega paremaks läinud. EI võtnudki enam 45 minutit aega. Kiire lõuna ja läksime Tuuliga viisadele järgi ja muiudgi oli üsna tipptunni aeg ja minna oli ju vaja linna teise otsa. Lõpuks koju jõudes oli paaniline edasi tagasi jooksmine. Mul oli 45 minuti jooksul vaja saata couchsurfingu meile ja pakkida ja tuba ära koristada ja peole minekuks valmis saada ja ma tõesti ei mäleta, mida kõike veel. Lõpuks jäin natuke õhtusöögile hiljaks, või no teised läksid ka hiljem aga 75 minutiga sain kõik valmis. Elu kõige produktiivsemad 75 minutit ma usun. Viisin asjad Suusi juurde ära, sest hommikul kell 8 läks buss ja ma eeldasin, et kuna lähen peolt otse, siis pole aega kodust läbi minna. Suundusime Sichuani sööma, oli külalisi jälle ja talle oli vaja nagu ikka head toitu ja kohalikku ööelu näidata. Nagu ikka SOHO. Tagasi jõudsime nii umbes 5st. Kohtusime klubis ühe tüdrukuga, kes oli täiesti maani täis ja kelle nimi oli Apple ja siis ta kukkus Suusile helistama öösel. Tema ja Patricku omavahelised jutud telefonis…me olime Suusiga põrandal selili ja naersime. Vahetasin kiirelt riideid ja avastasime, et ei saa majast välja, sest valvur magas ja me olime teda juba liiga palju üles ajanud. Otsisime võimalusi majast väljumiseks ja päris palju nalja sai sellega seoses. Lõpuks tundud parim lahendus ukselt lukk eest ära keerata, olime juba poole peal kui keegi tahtsis veel majast välja saada ja kui juba inimesi kogunema hakkas, siis ajas valvur ennast üles ja lasi meid välja. Otsisime kohta, kus hommikust süüa ja pärast sain Tuuliga kokku ja suundusime bussi peale, et Vietnami sõita. Nii hea õhtu jälle, kuigi viimasel ajal on neid päris tihedalt olnud, mulle meeldib, mu kullakallis Hiina perekond!!