Saturday, November 19, 2011
9-19 november
Lühidalt siis eelmisel nädalavehtusel toimunud spordivõistlustest. Kui me neljapäeval oma võistlusnumbrile ja tossudele (mis tuli välja olid siiski laenatud ja tuleb tagasi viia, mida ma veel teinud ei ole, sest poisid soovitasid seda enne mitte teha kui keegi helistab ja neid tagasi nõuab:P) järgi läksime, siis tuli välja, et Tuuli ei saagi võistlustest osa võtta, sest 3000m võistlus oli ainult meestele, naiste pikim distants oli 1500 ja keegi ei olnud seda kuidagi varem märganud(??!). Muutmiseks oli ka väidetavalt juba liiga hilja.
Reede hommikul kogunesime 6.30, et võistluse avamise marsile vms minna. Saime kõik väga koledad kollased T-särgid ja erinevate riikide postrid, isegi Eesti oma oli valmis nikerdatud. Me ei vaimustunud väga sellest, et Eesti postril ilutses meie kaunis Vene kirik, aga mis siis ikka, vähemalt Eesti☺. Meie lemmik möödapanek oli Itaalia kirja ja lipuga Eiffeli torn, kui õpetajad sellest aru said, siis see kisti kohe käest ära, sest noh sellist viga ikka ei teeks ja hiinlastele ei meeldi tunnistada, et nad on midagi valesti teinud. Koguneti ja pandi meid ritta ja kõige „Euroopalikuma“ väljanägemisega inimesed tõsteti kõige äärde ja Aasia välisüliõpilased meie taha. Nalja kui palju, sest meid reaalselt korjati ükshaaval grupist välja ja panndi sinna seisma. Siis tegime staadionil ringi ja vaatasime lipu heiskamist ja ma sain vist peaagu aru, mis tunne oleks olla olümpiamängude avamisel, sest rahvast ja võistlejaid oli umbes nii palju ja kui meie arvasime, et see on mingi pisike võistlus ja võib ju osa võtta, et õpetaja enam sellega närvidele ei käiks siis hiljem saime aru, et need ikkagi olidki suhteliselt ülümpiamängud või eelolümpia või midagi sarnast. Hiinlaste puhul kehtib vist reegel, et nad kas ei tee üldse trenni või siis teevad väga palju. Seal olid kohal siis üsna tippsportlased…ilma naljata, keegi sealt läheb kindlasti olümpiale järgmine aasta:D.
Ma nii põdesin ja ei tahtnud sprinteritega jooksma minna ja ega ma väga ei teadnudki millal minna, oli mulle ainult öeldud kell 9 aga seal oli meil 1 Vietnami poiss, kes kõigile meile välisõpilastele teada andis, millal kuhu minna ja kuna leidsin veel ühe tüdruku, keda veidi teadsin ja kes peaaegu samal jooksul pidi osalema, siis enam väga ei põdenud. Kui ta siis meid lõpuks kaasa võttis ja jooksma viis, siis oli aga juba liiga hilja, sest meie jooks oli just läbi saanud. Jooksime seal natuke edasi ja tagasi, aga teha polnud enam midagi. Õnneks!! oli mind ilma minult midagi küsimata pandud ka 4x100 teatejooksu jooksma. Sain isegi pool tundi varem tuttavaks tüdrukutega, kellega ma jooksin ja saime järjekorda ja asju paar korda läbi teha. Sinna me vähemalt hiljaks ei jäänud ja kuna mina jooksin teisena, siis ma tegelikult ei teagi, kuidas meil läks, aga mitte hästi kindlasti:P. Me olime siiski uhked, et me hiina välejalgade vastu vähemalt proovisime vastu hakata.
Usa poisi võistlused jäid ka poolikuks, sest lõuatõmbamise võistlus, millele ta arvas, et oli ennast kirja pannud oli juba varem ära ja ta pani ennast kirja hoopis 10se grupi samale võistlusele ja sedagi polnud varem teada antud ega kuskil kirjas. Nad kraapisid viimasel hetkel 10 inimest kokku, aga kuna mõned olid ikka väga suvalised siis nad väga üle ühe ei teinud ja kokkuvõttes kogusumma suur ei tulnud. Järgmine päev pidi olema ka kõhulihaste võistlus, samuti 10le inimesele, kellest kohale jõudis vist ainult 1.
Paljudel oli see tingitud eelmisel õhtul pikaleveninud peost. Oli ju siiski 11.11.11 ja peaaegu kedagi ei jäetud koju. Klubid olid kõik rahvast nii täis, et liikuda ei olnud võimalik aga muidu oli tore tore nagu ikka. Nemad kutsusid siin seda vallaliste päevaks.
Laupäeval vaatasime veel natuke võistlusi ja ülikoolilinnaku kesk/lääneosas oli suur turg, niiet tegellesime veidi ostlemisega.
Õhtul võtsin osa issi sünnipäevast. Nii tore oli kõiki koos jälle näha ja juttu rääkida, söögilauas „istuda“ ja terviseks karjuda. Siinkohal 3 kõige suuremat hurraad issile, kes sellisel toredal päeval nagu 11.11.11 sai jälle aasta vanemaks☺. Sellistel hetkedel murrab ikka igatsus ka veidi rohkem läbi.
Sünnipäevapilt:).
Pühapäeva hommikul oli poistega senisest vist kõige raskem trenn, ikka kõik tahtsid seal veidi surra:D. Seletamine läheks liiga pikale, aga põhimõtteliselt on igal inimesel vaja kaardipakki ja ta peab iga kaardiga midagi tegema, kaardil oleva arvu asju ja trenn lõppeb kui kaardipakk on otsas. Trenn ise on ka aja peale, et muneda pole kuskil aega. Meil võttis seekord aega umbes 45 minutit, eks järgmine kord kiiremini:P.
See nädal polegi midagi väga vägevat jälle toimunud, nagu ikka õppetöö ja trennid ja senisest võib-olla isegi rohkem aega õhtusöökidel aega veetes.
Ma nüüd lõpetan, sest selle blogi kirjutamine on tegelikult paras tüütus, lükkan seda alati võimalikult kaua edasi☺.
Muide tahaks teada, kuidas teil ka läheb, niiet kirjutage ja joonistage mulle, palun!!
Suured kiitused näiteks Minile, kellelt sain Hiinas oldud aja jooksul kõige pikema kirja, nii nunnu oli lugeda, pai sulleja kõigile, kes veel mulle kirjutanud on!!
Pean veel ka ära mainima, et kuidagi uskumatu on mõelda, et teil seal on külm ja lumi kohe tulemas, kui meil on siin hetkel endiselt nii 30 kraadi ja vahel endiselt liigagi palav.
Aga teie nautige aga sügist/talve edasi;).
Joujou
Ma nii põdesin ja ei tahtnud sprinteritega jooksma minna ja ega ma väga ei teadnudki millal minna, oli mulle ainult öeldud kell 9 aga seal oli meil 1 Vietnami poiss, kes kõigile meile välisõpilastele teada andis, millal kuhu minna ja kuna leidsin veel ühe tüdruku, keda veidi teadsin ja kes peaaegu samal jooksul pidi osalema, siis enam väga ei põdenud. Kui ta siis meid lõpuks kaasa võttis ja jooksma viis, siis oli aga juba liiga hilja, sest meie jooks oli just läbi saanud. Jooksime seal natuke edasi ja tagasi, aga teha polnud enam midagi. Õnneks!! oli mind ilma minult midagi küsimata pandud ka 4x100 teatejooksu jooksma. Sain isegi pool tundi varem tuttavaks tüdrukutega, kellega ma jooksin ja saime järjekorda ja asju paar korda läbi teha. Sinna me vähemalt hiljaks ei jäänud ja kuna mina jooksin teisena, siis ma tegelikult ei teagi, kuidas meil läks, aga mitte hästi kindlasti:P. Me olime siiski uhked, et me hiina välejalgade vastu vähemalt proovisime vastu hakata.
Usa poisi võistlused jäid ka poolikuks, sest lõuatõmbamise võistlus, millele ta arvas, et oli ennast kirja pannud oli juba varem ära ja ta pani ennast kirja hoopis 10se grupi samale võistlusele ja sedagi polnud varem teada antud ega kuskil kirjas. Nad kraapisid viimasel hetkel 10 inimest kokku, aga kuna mõned olid ikka väga suvalised siis nad väga üle ühe ei teinud ja kokkuvõttes kogusumma suur ei tulnud. Järgmine päev pidi olema ka kõhulihaste võistlus, samuti 10le inimesele, kellest kohale jõudis vist ainult 1.
Paljudel oli see tingitud eelmisel õhtul pikaleveninud peost. Oli ju siiski 11.11.11 ja peaaegu kedagi ei jäetud koju. Klubid olid kõik rahvast nii täis, et liikuda ei olnud võimalik aga muidu oli tore tore nagu ikka. Nemad kutsusid siin seda vallaliste päevaks.
Laupäeval vaatasime veel natuke võistlusi ja ülikoolilinnaku kesk/lääneosas oli suur turg, niiet tegellesime veidi ostlemisega.
Õhtul võtsin osa issi sünnipäevast. Nii tore oli kõiki koos jälle näha ja juttu rääkida, söögilauas „istuda“ ja terviseks karjuda. Siinkohal 3 kõige suuremat hurraad issile, kes sellisel toredal päeval nagu 11.11.11 sai jälle aasta vanemaks☺. Sellistel hetkedel murrab ikka igatsus ka veidi rohkem läbi.
Sünnipäevapilt:).
Pühapäeva hommikul oli poistega senisest vist kõige raskem trenn, ikka kõik tahtsid seal veidi surra:D. Seletamine läheks liiga pikale, aga põhimõtteliselt on igal inimesel vaja kaardipakki ja ta peab iga kaardiga midagi tegema, kaardil oleva arvu asju ja trenn lõppeb kui kaardipakk on otsas. Trenn ise on ka aja peale, et muneda pole kuskil aega. Meil võttis seekord aega umbes 45 minutit, eks järgmine kord kiiremini:P.
See nädal polegi midagi väga vägevat jälle toimunud, nagu ikka õppetöö ja trennid ja senisest võib-olla isegi rohkem aega õhtusöökidel aega veetes.
Ma nüüd lõpetan, sest selle blogi kirjutamine on tegelikult paras tüütus, lükkan seda alati võimalikult kaua edasi☺.
Muide tahaks teada, kuidas teil ka läheb, niiet kirjutage ja joonistage mulle, palun!!
Suured kiitused näiteks Minile, kellelt sain Hiinas oldud aja jooksul kõige pikema kirja, nii nunnu oli lugeda, pai sulleja kõigile, kes veel mulle kirjutanud on!!
Pean veel ka ära mainima, et kuidagi uskumatu on mõelda, et teil seal on külm ja lumi kohe tulemas, kui meil on siin hetkel endiselt nii 30 kraadi ja vahel endiselt liigagi palav.
Aga teie nautige aga sügist/talve edasi;).
Joujou
Tuesday, November 8, 2011
22 oktoober- 8 november
Laupäeva alustasime siis varakult poistega trenni minnes. Kui sinna lonkides veel uni silmas oli ja jalad all väga ei liikunud, siis trennis uimerdamiseks aega ei olnud, sest kuigi poistega sammu pidada ei jõua, siis liialt maha ei taha ka jääda. Seekordne trenn sisaldas nagu ikka soendust ja siis 200 meetrit jooksu, 10 kätekõverdust, 20 mingit asja, mille nime ma ei mäleta 200 meetrit jooksu 5 lõuatõstet ja 20 kõhulihast. Ja siis uuesti, ehk 20 minuti jooksul nii palju kui jõuad, me saime 4, poisid vist 5. Trenn kiire ja väga tõhus, kõige hullemad on lõuatõsted, ja kuigi meie teeme titekamaid versioone on mul 3ndat päeva käed nii valusad, et ise ka ei usu. Nendega trennis käies on tore see, et enamasti on midagi uut, kolmapäeval kui käisime siis tegime vist ka 20 minutit 1.5 minutit hüppenööriga hüppamist, sama kaua mingit asja, mille nime ma ei tea, siis 400 m jooksu, siis 1,5 minutit kätekõverdusi ja 1,5 min kõhulihaseid ja siis jälle 400 meetrit jooksu ja siis kõike veel 1 kord. Iga asja järgi paned kirja palju midagi tegid. Esimese ringi lõpuks on juba kops parajalt koos, et teist enam sel hetkel väga ei tahaks, aga pooleli ka ei saa jätta:P.
Pärast trenni väike lõunauinak ja siis hiline lõuna, kus poisid pakkusid välja, et võiks minna mingile toidufestivalile. Kargasime taksodesse ja sõit võis alata. Palju igasugu letikesi, kus müüdi igasugu toite Hiinast ja mujalt. Proovisime näiteks krokodilli, mis maitses jällegi umbes nagu kana. Siiamaani kõik mitte väga tavalised asjad meenutavad kana, seega ei midagi veidrat, täitsa head. Mingeid pisikesi linnukesi sõime ka, mis nägid välja nagu väiksed dinosaurused. Süüakse neid koos kõigi jalgade ja peadega, väga veider aga konte või midagi küll ei tähendanud. Veetsime seal istudes ja lobisedes/süües/juues nii palju aega, et kiirustasime tüdrukutega 8 ajal tagasi, sest olime plaaninud Susanne’i ja Tuuliga ka siis esimest korda Hiina klubid üle vaadata.
12 ajal ajasime ennast taksosse ja sõit võis alata. Teadlikumad inimesed lugesid meile ette 3 klubi, mis on kõige paremad ja üksteisele lähedal, plaanisime kõik üle vaadata aga jõudsime lõpuks ainult ühte (olgu ühes, mis on väidetavalt kõige parem käisime sees, aga kauaks ei jäänud, niiet järgmine kord). Muidu on kõik suured ja päris ägedad ainult, et tantsupõrandat neil ei ole, mis meie jaoks on väga veider. Lihtsalt hästi palju laudu, kus inimesed joovad ja juttu räägivad ja seal ümber tantsivad. Kes ikka tantsida tahab see saab, see probleem ei olnud. Vihtusime tantsu nii laudade vahel kui pisikeste lavakeste peal ja saime klubist välja vist alles poole 6 ajal. Sisse minnes ei olnud vaja kaua oodata, kui juba 1 tüdruk meid enda lauda vedas ja nii me seal liikusime kõik igas suunas lauast lauda. Hiina tüdrukud klubis on täitsa hullud, tagasihoidlik nende kohta seal kindlasti ei käi. Aga kokkuvõttes oli väga äge ja avastasime, et võib täitsa tihemini käia. Koju jõudsime peale 8t ja ega palju varem ei saakski, sest avatakse ühikas alles vist umbes kell 7 hommikul. Pühapäev mööduski suuresti magamise tähe all, plaanisime küll aafriklaste jalgpalli mängu vaatama minna ja olime juba söömas käinud ja riides kui otsustasime, et magamine oleks siiski meeldivam tegevus.
Esmaspäeval kutsus üks Hiina tüdruk, kellega klubis tuttavaks saime meid sööma. Tuuli ei saanud tulla ja nii läksimegi Susanne’iga kahekesi. Saime Coco’ga linnas kokku, istusime taksosse ja läksime sööma, kus pidi veel olema mõned ta sõbrad. Jõudsime siis mingisse üsna kallisse restorani, kus oli ees 3 veidi vanemat meesterahvast, pärast liitus veel 1, vahepeal oli natuke ebamugav, sest aru ju väga ei saanud, aga muidu nalja kui palju. Hiljem tuli Coco vend oma kauni autoga meile järgi ja liikusime mingisse teise kohta, kus oli juba rohkem rahvast ja palju toredam. Kuna oli koolipäev ja ühikas nagu ikka sulgub kell 12, siis pidime nagu ikka vara kodus olema. Coco vend tõi meid linna teisest otsast koju ja tundus, et kohtusime Hiina esimese (liiga!!) korraliku autojuhiga, samas oli täitsa meeldiv näga, et keegi siin ikka sõita ka oskab.
Enam ei mäleta aga ma eeldan, et nädal läks nagu nad kõik…koolis, süües, trennis, õppides. Reedel pidime Cocoga karaokebaari minema, aga kuna meil siin igasugu õnnetusi olnud, siis otsustati reede õhtul kell 8! välisüliõpilastele mingi koosolek korraldada. Kõik nagu ikka ainult hiina keeles ja loeti sõnad peale, et me ikka valgusfoore vaataks ja hoolsad ja ühtlasi keelati ära ühikas joomine (mida jah keegi just ei järgi).
Siin on jah teadagi see liiklus üsna hull, niiet algasid selle aasta õnnetused sellega, kui 1 Tai tüdruk oma rolleriga ühe hiinlase surnuks sõitis. Peale seda oli veel paar õnnetust, kui õnneks siiski kõik ellu jäid, aga jah 1 prantslane on vist siiani haiglas. Lisaks oli uuemas ühikas ühel õhtul suurematsorti kaklus, kui mõningatel inimestel üle viskas, et mingid inimesed vahetpidamata pidutsevad ühikas. Sellest kujunes ka välja 1 suurmatsorti jama.
Laupäeval käisime hunniku inimestega jälle väljas ja pühapäev läks jälle veidi tudumise nahka…
Eelmisel nädalal (tegelikult küll meilegi üllatusena, juba üleeelmise nädala lõpus) olid meil vaheeksamid, igas aines 1 ehk siis kokku 4 tükki. Seega eelmisel nädalal pidi veidi rohkem õppimisega tegelema. Nüüdseks on kõik läbi ja läksid enam-vähem normaalselt, et lastakse vist edasi õppida Hiinas hihi.
Reedel tuli jälle kellegil hea mõte välja minna, seekord ühines minu ja Tuuliga veel ka 1 uus Hispaania poiss, kes alles tuli ja jääb siia 6ks nädalaks, et siis lühiajaline keeleprogramm. Tiirlesime klubis ja võtsime seal osa nii mõnestki sünnipäevast, välismaalased on seal endiselt hinnas. Kui meie ülikooli ümbruses väga aru ei saa, et siin rikkaid inimesi elab siis klubi ümbruses võib seda täitsa näha. Eelkõige peal silmas autosid, mis klubi ees ennast pargivad, alla poole miljoni kroonist autot sealt vist küll ei leia. Hispaania poiss pidi kreepsu saama seal kui ta mingit ülikallist Ferrarit nägi, mida ta kunagi varem näinud polnud. Tuleb tunnistada, et sellisest autost vist ära ei ütleks tõesti.
Laupäeval proovisime veel oma esmaspäevaseks eksamiks õppida, aga väga ei õnnestunud, sest nagu ikka kutsusid sõbrad mingile ühikaistumisele ja kes siis õppida tahab, kui saab seda mitte teha. Pühapäeval ei olnud aga enam õppimist kuskile lükata ja nii siis tuli lõpuks siiski ka õppimisega tegeleda.
Esmaspäeval viisime Tuuliga oma rattad parandusse, sest 2 kuud vihmas ja tuules vedelemist ja kahjud olid märgatavad. Minu oma nõudis vaid veidi siit ja sealt kopsimist, mille eest vanapapi isegi raha ei tahtnud. Tuuli ratas, aga pidi päevaks sinna jääma, sest temal oli kõpitsemist rohkem. Pärast sõitsime linna ja tegelesime veidi poodlemisega.
Aga ma nüüd lõpetan oma romaani jälle selleks korraks, sest pean trenni minekuks ennast valmis panema. Täna ühineme jälle poistega, viimasel ajal ongi tantsutrenne veidi vähemaks jäänud ja need on asendunud poiste trennidega. Trenninarkomaanid oleme Tuuliga vaikselt mõlemad juba, meile meeldib. Panime sel nädalavahetusel toimuvatele võistlustele ka ennast kirja, sest me mõtlesime, et ikka paljud võtavad osa, aga tuleb välja, et võisteleme meie klassist ainult mina, Tuuli ja 1 USA poiss. Võistlus tuleb muiugi kokkuvõttes väga aus, sest välisüliõpilased võistlevad terve Guangxi Ülikooli vastu, kus õpib nii umbes 50 000 õpilast☺!! Väga hiinalik korraldus, aga mis siis ikka, varsti näeb, mis saab.
Kauil (mu 1 hüüdnimedest, mis tekkis nii, et 1 Aafrika poiss kuulis mu nime üsna!! valesti )
Pärast trenni väike lõunauinak ja siis hiline lõuna, kus poisid pakkusid välja, et võiks minna mingile toidufestivalile. Kargasime taksodesse ja sõit võis alata. Palju igasugu letikesi, kus müüdi igasugu toite Hiinast ja mujalt. Proovisime näiteks krokodilli, mis maitses jällegi umbes nagu kana. Siiamaani kõik mitte väga tavalised asjad meenutavad kana, seega ei midagi veidrat, täitsa head. Mingeid pisikesi linnukesi sõime ka, mis nägid välja nagu väiksed dinosaurused. Süüakse neid koos kõigi jalgade ja peadega, väga veider aga konte või midagi küll ei tähendanud. Veetsime seal istudes ja lobisedes/süües/juues nii palju aega, et kiirustasime tüdrukutega 8 ajal tagasi, sest olime plaaninud Susanne’i ja Tuuliga ka siis esimest korda Hiina klubid üle vaadata.
12 ajal ajasime ennast taksosse ja sõit võis alata. Teadlikumad inimesed lugesid meile ette 3 klubi, mis on kõige paremad ja üksteisele lähedal, plaanisime kõik üle vaadata aga jõudsime lõpuks ainult ühte (olgu ühes, mis on väidetavalt kõige parem käisime sees, aga kauaks ei jäänud, niiet järgmine kord). Muidu on kõik suured ja päris ägedad ainult, et tantsupõrandat neil ei ole, mis meie jaoks on väga veider. Lihtsalt hästi palju laudu, kus inimesed joovad ja juttu räägivad ja seal ümber tantsivad. Kes ikka tantsida tahab see saab, see probleem ei olnud. Vihtusime tantsu nii laudade vahel kui pisikeste lavakeste peal ja saime klubist välja vist alles poole 6 ajal. Sisse minnes ei olnud vaja kaua oodata, kui juba 1 tüdruk meid enda lauda vedas ja nii me seal liikusime kõik igas suunas lauast lauda. Hiina tüdrukud klubis on täitsa hullud, tagasihoidlik nende kohta seal kindlasti ei käi. Aga kokkuvõttes oli väga äge ja avastasime, et võib täitsa tihemini käia. Koju jõudsime peale 8t ja ega palju varem ei saakski, sest avatakse ühikas alles vist umbes kell 7 hommikul. Pühapäev mööduski suuresti magamise tähe all, plaanisime küll aafriklaste jalgpalli mängu vaatama minna ja olime juba söömas käinud ja riides kui otsustasime, et magamine oleks siiski meeldivam tegevus.
Esmaspäeval kutsus üks Hiina tüdruk, kellega klubis tuttavaks saime meid sööma. Tuuli ei saanud tulla ja nii läksimegi Susanne’iga kahekesi. Saime Coco’ga linnas kokku, istusime taksosse ja läksime sööma, kus pidi veel olema mõned ta sõbrad. Jõudsime siis mingisse üsna kallisse restorani, kus oli ees 3 veidi vanemat meesterahvast, pärast liitus veel 1, vahepeal oli natuke ebamugav, sest aru ju väga ei saanud, aga muidu nalja kui palju. Hiljem tuli Coco vend oma kauni autoga meile järgi ja liikusime mingisse teise kohta, kus oli juba rohkem rahvast ja palju toredam. Kuna oli koolipäev ja ühikas nagu ikka sulgub kell 12, siis pidime nagu ikka vara kodus olema. Coco vend tõi meid linna teisest otsast koju ja tundus, et kohtusime Hiina esimese (liiga!!) korraliku autojuhiga, samas oli täitsa meeldiv näga, et keegi siin ikka sõita ka oskab.
Enam ei mäleta aga ma eeldan, et nädal läks nagu nad kõik…koolis, süües, trennis, õppides. Reedel pidime Cocoga karaokebaari minema, aga kuna meil siin igasugu õnnetusi olnud, siis otsustati reede õhtul kell 8! välisüliõpilastele mingi koosolek korraldada. Kõik nagu ikka ainult hiina keeles ja loeti sõnad peale, et me ikka valgusfoore vaataks ja hoolsad ja ühtlasi keelati ära ühikas joomine (mida jah keegi just ei järgi).
Siin on jah teadagi see liiklus üsna hull, niiet algasid selle aasta õnnetused sellega, kui 1 Tai tüdruk oma rolleriga ühe hiinlase surnuks sõitis. Peale seda oli veel paar õnnetust, kui õnneks siiski kõik ellu jäid, aga jah 1 prantslane on vist siiani haiglas. Lisaks oli uuemas ühikas ühel õhtul suurematsorti kaklus, kui mõningatel inimestel üle viskas, et mingid inimesed vahetpidamata pidutsevad ühikas. Sellest kujunes ka välja 1 suurmatsorti jama.
Laupäeval käisime hunniku inimestega jälle väljas ja pühapäev läks jälle veidi tudumise nahka…
Eelmisel nädalal (tegelikult küll meilegi üllatusena, juba üleeelmise nädala lõpus) olid meil vaheeksamid, igas aines 1 ehk siis kokku 4 tükki. Seega eelmisel nädalal pidi veidi rohkem õppimisega tegelema. Nüüdseks on kõik läbi ja läksid enam-vähem normaalselt, et lastakse vist edasi õppida Hiinas hihi.
Reedel tuli jälle kellegil hea mõte välja minna, seekord ühines minu ja Tuuliga veel ka 1 uus Hispaania poiss, kes alles tuli ja jääb siia 6ks nädalaks, et siis lühiajaline keeleprogramm. Tiirlesime klubis ja võtsime seal osa nii mõnestki sünnipäevast, välismaalased on seal endiselt hinnas. Kui meie ülikooli ümbruses väga aru ei saa, et siin rikkaid inimesi elab siis klubi ümbruses võib seda täitsa näha. Eelkõige peal silmas autosid, mis klubi ees ennast pargivad, alla poole miljoni kroonist autot sealt vist küll ei leia. Hispaania poiss pidi kreepsu saama seal kui ta mingit ülikallist Ferrarit nägi, mida ta kunagi varem näinud polnud. Tuleb tunnistada, et sellisest autost vist ära ei ütleks tõesti.
Laupäeval proovisime veel oma esmaspäevaseks eksamiks õppida, aga väga ei õnnestunud, sest nagu ikka kutsusid sõbrad mingile ühikaistumisele ja kes siis õppida tahab, kui saab seda mitte teha. Pühapäeval ei olnud aga enam õppimist kuskile lükata ja nii siis tuli lõpuks siiski ka õppimisega tegeleda.
Esmaspäeval viisime Tuuliga oma rattad parandusse, sest 2 kuud vihmas ja tuules vedelemist ja kahjud olid märgatavad. Minu oma nõudis vaid veidi siit ja sealt kopsimist, mille eest vanapapi isegi raha ei tahtnud. Tuuli ratas, aga pidi päevaks sinna jääma, sest temal oli kõpitsemist rohkem. Pärast sõitsime linna ja tegelesime veidi poodlemisega.
Aga ma nüüd lõpetan oma romaani jälle selleks korraks, sest pean trenni minekuks ennast valmis panema. Täna ühineme jälle poistega, viimasel ajal ongi tantsutrenne veidi vähemaks jäänud ja need on asendunud poiste trennidega. Trenninarkomaanid oleme Tuuliga vaikselt mõlemad juba, meile meeldib. Panime sel nädalavahetusel toimuvatele võistlustele ka ennast kirja, sest me mõtlesime, et ikka paljud võtavad osa, aga tuleb välja, et võisteleme meie klassist ainult mina, Tuuli ja 1 USA poiss. Võistlus tuleb muiugi kokkuvõttes väga aus, sest välisüliõpilased võistlevad terve Guangxi Ülikooli vastu, kus õpib nii umbes 50 000 õpilast☺!! Väga hiinalik korraldus, aga mis siis ikka, varsti näeb, mis saab.
Kauil (mu 1 hüüdnimedest, mis tekkis nii, et 1 Aafrika poiss kuulis mu nime üsna!! valesti )
Subscribe to:
Comments (Atom)