N 12.07
Hommikul pärast
poolt tundi ootamist sain ilusti Lijiangi bussi peale ja umbes 4 tundi hiljem
olin kohal. Kuskil bussijaamas pandi meid maha (seal linnas oli neid vist 4 ja
mul polnud aimugi, millises ma olen). Olin kooner ja keeldusin taksot võtmast.
Sisetunde järgi valisin suuna ja hakkasin jalutama, mingist hetkest siiski läks
sisetunne nihu ja kõndisin vales suunas, aga mingil hetkel näitasid õnneks
viidad vanalinna ja nii ain jälle suuna õigeks.
Käisin pelmeenikas
söömas ja sealsed töötajad olid supersõbralikud ja ajasime juttu ja nad
näitasid mulle mu soovitud suunagi kätte.
Selles vanalinnas
oli maailma kõge keerulisem tänavanimede süsteem, ma ei tee isegi nalja.
Ekslesin seal mõnda aega kuni lõpuks üks vanapapi mulle näitas, mida otsisin.
Suusi oli mul
käskinud sinna minna, sest pidin nendega seal kokku saama. Sõnumeerisin ja
rääkisin omanikega ja selgus, et oli vist õige koht tõesti.
Lõin aega surnuks,
pesin magasin. Suusi ja Gon pidid 8 ajal Shengri-la‘st tagasi jõudma.
7 ajal aga Suusi
helistas, et passivad ummikus ja neil pole aimugi, millal nad jõuavad.
Väsisin nende
ootamisest ja läksin linna jalutama. Suutsin peaaegu ära eksida, need on need
väikeste tänavatega vanalinnad.
Poole 10st läksin
tagasi hostelisse ja varsti saabusid ka teised. Olime kõik nälga suremas ja
läksime pooljooksuga sööma. Sõime väga kaunist vürtsikat toitu.
Pärast istuime mäe
otsas ühes baaris ja nautisime vaadet. Siis hakkasid nad aga sulgema ja meil
polnud tahtmist koju minna. Üks vähestest lahtiolevatest kohtadest oli üks
pisike baar elava muusika ja maailma kalleima alkoholiga. Väike õlu maksis nii
umbes 5 eurot.
Olime aga juba seal
niiet mõtlesime, et hea küll puhkusel olles ühe võib.
Siis tuli meie
lauda üks äge hiina tšikk, kes seal baaris laulmisega tegeles. Ta oli
täielikult mittehiinlaslik, tahab Uus-Meremaale elama minna, sest talle ei
meeldi Hiina ja siinne süsteem. Tal oli kunagi olnud 10 jüääni baar, kus kõik
joogid olid 10 jüääni, aga naabritele ei meeldinud midagi ja nad tegid midagi
ja ta pani selle baari kinni. Rääkis ise ka, et kohutav, mis hinnad selles
baaris ikka on (ta töötas seal siis). Pakkus meile mingit kohalikku 22 volist
liksi, jubehea oli. Ta tegi meile head hinda ja saime terve pudeli seda kraami
50ga.
Kõrvallauda tulid
kaks toredat USAkat Alabamast. Ajasime hiina teemadel juttu ja jagasime sitika
ja satika lugusid. Lõpuks hakkasid ka nemad sulgema ja ei jäänud muud üle kui
koju minna. Kell oli juba 3 saanud ja me ei teadnud, et ööseks uksed lukku
pannakse, seega pidime omanikud üles ajama, et sisse saada..oih:S.
R 13.07
Magasime poole 11ni
ja läksime hommikust sööma. Ma suutsin 2 märki omavahel sassi ajada ja sain
mingi päris hirmsa riisisupi. Üritasin seda tšilliga natuke paremaks muuta,
veidi õnnestus aga väga edukalt siiski alla ei läinud. Pärast haarasin tänavalt
ühe toreda plänni.
Ostsime veel seda
head jingmeijiu-d ehk siis virsikualksi, mida meile eelmine õhtu oli
tutvustatud. Käisime pangas ja luusisime ringi. Läksime vanalinnast välja ja
uurisime, mis mujal toimub. Meil Suusiga oli kinnisideeks saanud kohv, niiet
otsisime kohvikut päris pikalt. Lõpuks maandusime ühes kohvikus, kus üks hiina
noormees kitarri mängis ja laulis. Ka Lijiang oli üsna turistikas, siis ka seal
olid hinnad ebahiinalikult kallid, aga selles kohvikus sai vähemalt võrratult
head kohvi.
Lijiang oma
vanalinnaga kuulub muide ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Pärast tagasi oma
hostelisse, Mamanaxi’sse. Rääkisime pikalt ühe Itaalia naisega ja lõbustasime
ennast sellega, et vetsus istudes kuulis, kuidas ta poeg oma tüdrukuga
skype-is. Hosteli rõõmud. Vihma sadas ja meil oli hostelis suur ja mõnus
diivanitega veranda niiet istusime seal ja ajasime juttu ja käisime kordamööda
virsikusnapsi jahil, see maitses nagu haribo kummikommidJ.
8 paiku ajas nälg
meid siiski jalule ja leidsime lõpuks Sichuuani restorani. Hea ja terav, nagu
üks hiina toit olema peab.
Pärast haarasime
poest veel snäkke, virsikualksi, sõime jäätist ja 11 ajal liikusime tagasi
Mamanaxi 1-te (teine hostel oli ka natuke eemal). Pläkutasime Suusiga veel
rõdul nii 2ni öösel. Varem ostsin ka omale bussipileti tagasi Kunmingi ja Tiger
Leaping Gorge-i (Tiigrihüppe guru vms on selle eestikeelne nimi) reisi järgmiseks
päevaks.
L 14.07
Hommikul 6.45 oli
äratus. Käisin hommikusööki otsimas ja lehvitasin Suusile ja Gonile, sest meie
teed läksid taas lahku.
7.40 viidi mind
hostelist bussi peale. Sõit Tiger Leaping Gorge-i (TLG) pidi võtma umbes 3
tundi, sinna oli nii 96 km, aga nagu ikka väga mägine. Teel oli aga ulmeline
ummik ja me seisime ühe koha peal lihtsalt 1,5 tundi ja lõpuks võttis sõit
sinna aega 5 ja pool pikka tundi. Sealsed teed olid kõik kaljusse üsnagi
uuristatud ja pidevalt oli teel näha varingu jälgi ja ühes kohas oli tee üsna
hiljuti täiesti minema uhutud, niiet pidi sealt kivide vahelt läbi ronima ja
teislt poolt tuli uus buss vastu. Üles ronimiseks polnud meil enam aega
piisavalt, seega saadeti mind koos 3e Shanghai tšikiga alla jõe äärde. Alla minek
oli märksa lihtsam. Mäed ja ganjon ümberringi olid ikka väga väga võimsad. Ja jõgi, mis oli kärestikune ja kivine
ja kiire vooluga. Paljud rääkisid,
et see jõgi oligi nende lemmik koht (ka need kes mitme päevase matka olid läbi
teinud). Tegime pilte ja nautisime vaadet ja kolasime vähe ringi. Kuna olime
ummikus nii palju aega kaotanud, siis oli meil üsna kiire ja varsti pidime
hakkama tagasi üles ronima ja siis hakkas sadama ka veel. Kõigil oli õnneks
kilekad kaasas, niiet tõmbasime need selga. Üks tšikk oli üles saamisega meil
päris hädas, sest puhata väga aega ei olnud. Ühes kohas olid täiesti ulmelised
redelid, põhimõttelised 90 kraadise nurga all ja pikad pikad ja neid pikki
redeleid oli üksteise järgi vist
3. Alla vaadates võttis ikka seest õõnsaks ja hoidsid täie jõu ja hammastega
redelist kinni. Lõpuks üles jõudes maksime redeliehitajale 10 jüääni ja sõime
kohaliku tädikese kasvatatud kurki. Varsti tagasi bussi ja umbes 3,5 h tagasi
Lijiangi. Natuke lühikeseks jäi see reis, aga hullult lahe oli ikkagi ja
vähemalt nägi ära selle.






Pärast tahtsin
samasse hostelisse, aga sellesse, mis natuke kaugemal oli, sest ei tahtnud ilma
Suusi ja Gonita eraldi toa eest maksta. Seal polnud ka aga ruumi ja lõpuks mind
ja veel 4ja reisiselli saadeti kuskile kaugemal kõrvalises tänavas asuvasse
hostelisse.
1 Kanada hiinlane
ei fännanud seda kanti ja siis käisime taga öösel panka otsimas.
Varsti tagasi
hostelisse, rääkisin toanaabritega juttu ja magama ära. Mina olin ühe saksa
tüdruku (Maike), briti poisi (Will) ja japani poisiga ühes toas. Üleval toas
olid veel kanada hiinlane ja prantslanna. Nad pidid hommikul vara ära minema,
et panime nemad eraldi.
P 15.07
Hommikul istusin
verandal ja ajasin jaapani poisiga juttu ja läksime tagasi sinna teise
hostelisse, et uurida, kas neil tänaseks oleks vabu voodeid, sest seal teises
kohas ei toimunud suurt midagi.
1ks ööks oli 7s
toas ruumi, mis tähendas, et homme peame jälle kolima, aga ühe öö saame
inimeste keskel ööbida. See oli hästi hästi suur hostel ja resto ja igast chillimis
kohad ja kiiged jne.
Sõime hommikust ja
istusime Maike ja Williga niisama restos. Pärast käisime Maikega linna peal
väikseid tänavaid avastamas ja talle reisikirjadeks märkmikut otsimas. Pärast
sadas niiet istusime hostelis ja sõime ühte kohalikku võileiba, niiiii hea
kraam. % paiku läks Maike lennujaama, et Laos-sse sõita. Saatsin ta taksole ära ja läksin
jalutama, seekord suunaks natuke kõrgem punkt mäe küljel, et vanalinnale head
vaadet saada. Appi ja nägin vahepeal ühte hiina poissi, keda olin näinud
Shuanglangis (see pisike küla) joonistamas nii nädalake tagasi hihi. Hakkas jälle sadama ja kuna ma ei
jõudnud ära oodata, et vihm üle jääks, siis jalutasin vihmas ja jõin kohvi ja
tagasi hostelisse. Olin uue hiina naabri saanud vahepeal ja rääkisime natuke
juttu.
Will luges
terrassil raamatut ja ma ühinesin temaga, et vahepeal oma tegemised jälle kirja
panna. Järsku keegi tuleb rääki, et kuule ma ju tean sind, see oli saksa
maailmarändur Marko, kellega olin Dalis kohvikus tuttavaks saanud, ta siis
ööbis samas hostelis. Maailm on väike igal pool maailmas.
Plaanisin õhtul
kiirelt hostelis midagi süüa kui nägin Markot, kes hakkas just parasjagu välja
sööma, haarasime veel ühe saksa poisi Maxi, kes Lõuna-Koreas magistrit teeb, ja
läksime koos sööma. Nemad olid ka kuskil reisides kohtunud mingi hetk ja said
Lijiangis jälle kokku. Võitjaks osutus üks grillikas, kus sai jälle head ja
paremat. Vahepeal kõndisid aga mööda kaks Maxi sõpra, keda ta kuidagi teadis,
sel hetkel hakkas juba imelik, et kuidas kõik kõiki tunnevad:D. Tagasitel
ekslesime natuke ja suutsime korra ära eksia, ajasime hostelis veel juttu ja
magama ära.
Olin 4 poisi ja 3e
tüdrukuga ühes toas ja siis kella 12 ajal lendas sisse üks hiina poiss, kes
väitis, et Will on tema voodi ära võtnud, jagelesid seal sellega tükk aega kuni
viimaks see hiina poiss kuskile mujale transporditi ja teised tagasi magama
said minna.
E 16.07
Hommikul uurisin
veel elukoha kohta, aga väidetavalt ruumi ei olnud. Sõin sakslastega hommikus
ja kolisin oma asjad jällegi teise hostelisse. Pärast otsustasime poistega, et
lähme Black Dragon Pooli, mis oli küll natuke krõbeda hinnaga, aga midagi
targemat ka teha ei osanud. See oli kokkuvõtlikult üks suur ja ilus park. Mäed,
templid, järved, lilled jne.
Kõmpisime siis mäest üles ja nautisime vaadet linnale. Teiselt poolt
alla tagasi ja istusime pargis ja naersime ennast pooleks. Päeva nali oli
hommikul loetud uudis maailma raskeimast naisest ja tema seksielust. Jõime
mahla ja rääkisime elust. Tuli välja, et Markole meeldivad mehed ja siis
rääkisime gay teemadel jutte. Nii toredad poisid, pidin vahepeal jälle naerust
toolilt maha kukkuma. Enne Hiina aastat ma ei olnud kunagi skslastest väga
midagi arvanud, aga see aasta kinnitas mulle kui palju ägedaid sakslasi ikka
on!!



Pärast tagasi
vanalinna ja Sichuani restorani sööma.
Läksin tagasi hostelisse lebtama. Elan kahe hiinlasega ühes toas. Üks
oli täielik toredus. Reisib häälega ja tuli just Tiibetist (olin kade kade) ja
tahab järgmine aasta Uus-Meremaale minna.
Andis mulle hunniku
Tiibeti maiustusi.
Õhtul jalutasin
teiste hosteli poole, et vaadta kas poisid on seal kui nad mulle kuskil väga
kõrvalisel tänaval vastu jalutasid, mis minu hostelisse viis. Nad naersid ka,
et me päriset ka ei jälita sind!!
Mõtlesime midagi
süüa, aga kuna päike just loojus, siis mõtlesime mäe otsast seda vaatama minna,
turistide hordid muutsid selle mõtte aga võimatuks. Jäime vaatama, kuidas
inimesed ühel väljakul jälle tantsu vihtusid.
Seal oli hästi suur
ala, kus müüd erinevat street foodi. Mina sõin jälle oma baklažaani (qiezi) ja
isegi nemad juba teadsid, et see on mu lemmik asi terves hiinas. Nii on!!
Jalutasime ringi ja
Max jäi maha, et pilte teha. Me ajasime niisama juttu ja ütles, et plaanib
võib-olla oma reisiplaani muutusi teha. Ta oli juba üle aasta reisil olnud ja
pidi vist järgmisena Mongooliasse minema muidu.
Vaatasime järgmisel
väljakul tantsivaid inimesi ja hakkasime tagasi hostelisse minema, kui Marko
tabas päti teolt. Vanapapi mingite tangidega üritas talt taskust midagi
varastada. Vaatasime veel ringi, aga papi oli juba jooksuga kuskile kadunud.
Marko läks koju
lennupileteid uurima ja ma kohvikusse kohvile ja koogile. Panin jälle
reisimuljeid kirja, seekord üritasin vist meenutada Shanghai reisi.
Kohvikus kohtasin
veel ühte Iisraeli poissi ja tüdrukut, kelle päritolust ma ei saanud ta
aktsendi tõttu väga aru.
Varsti koju ja
hiina toredus aitas mul uurida, kus mu bussijaam asub.
T 17.07
Sadas. Ajasin
ennast lõpuks 10 paiku voodist välja.Käisin pesus ja pakkisin taaskord asju, mida
õnneks polnud palju, aga kuna mul oli väike seljakott, siis pidi pakkimine
olema väga täpne, et need sinna ära mahuks.
Tagasi Mamanaxisse,
et oma asjad sinna hoiuruumi jätta. Tahtsin hommikust süüa, aga neil polnud
100st taasi anda ja siis võtsin ette retke, et leida keegi, kes seda vahetada
saaks. Aega võttis aga asja sai ja lõpuks ühinesin oma mõnna
müsli/puuvilja/jogurtiga Markoga, kes ka hommikust sõi. Marko rääkis, et oli
õhtul jõudnud täielikult oma reisiplaane muuta ja läheb peale Mongooliat hoopis
koju, emale sünnipäevaks väike üllatus. Tegelikult tal oli pilet koju 6.
Detsembriks Singapurist, aga ta ise ka juba naeris, et arvatavasti on ta kuu
aja pärast juba kuskil seiklemas tagasi.
Varsti ühines
meiega ka Max. Marko lasi jalga,
läks lennukile mingi hetk. Kallistused ja läinud ta oligi. Max pidi TLG-i minema, aga kuna sadas siis ei olnud see parim mõte. Otsustas kuskile küladesse
minna ja varsti oli temagi läinud.
Ma läksin jalutama,
kohtasin kuskil mäe otsas ühte hiina tüüpi ja jäime rääkima, vedas jogurteid
laiali parasjagu, niiet ka mul õnnestus sellest kraamist osa saada. Mainisin
talle, et otsin internetipunkti ja ta ütles, et teab ühte kohta ja viib mu
sinna ära. Hüppasin rollerile ja läksime. Seal taheti aga, et oleks mingi
netikaart, mida mul muidugi polnud ja nii see üritus pooleli jäi.
Ta muidugi rääkis
midagi, et tal korteris on ka ja siis tahtis mu kuskile mujale netipunkti viia,
aga ega mul nii oluline polnud, seega ütlesin, et las jääda ja et vaatan seal
kandis ise edasi. Ta käis mul siis juba kahtlaselt järgi ja paisis mu peale
veidi pahaseks saavat. Panin igaljuhul minema. Tahasi jalutades hakkas padukat
sadama ja hullasin veidi vihmas kuni otsisin räästa aluse, et oodata vihma
möödumist.
Lõpuks istusin ma
kuskil poekese ees räästa all vist oma tunnikese ja pommitasin inimesi
sõnumitega, set olin igavusse suremas. Lõpuks siiski asusin vihmas teele, sest
asi läks juba kaunis üksluiseks. Ostsin veel peoga kõrvarõngaid kaasa, et oleks
hiljem, mida inimestele jagada. Hiljem jälle hull padukas vol 14, tüütuks
hakkas minema juba.
Vahtisin ja ostsin
postkaare ja kuna sain peotäie tasuta marke, siis otsustasin vennale
sünnipäevaks kaardi saata (läks teele päev varem, aga no mõte loeb ka kuuke
hiljem:P).
Kuna vihma tõttu
midagi tarka teha ei saanud, siis istusin kohvikus, jõin kohvi ja kirjutasin
oma tegemisi ülesse. Tagasi Mamanaxisse kohalikku võikut sööma- muna juust,
sink ja rohelus kohaliku baba leiva vahel-njomm!!
Sõin ennast
oimetuks ja tuli tahtmine kuulda, mis Nanningus toimub. Helistasin Tuulile ja
nagu ikka ei saanud pidama, pärast 25 minutit Tuuli arvas, et ta ei taha kogu
mu raha kaardi peale ära raisata, seega lõpetasime kõne. Hiljem sain sõnumi, et
mu telefonikaardil on alles 1 kohalik raha…kurrja. Neil kaartidel on selline
loll süsteem, et mujal provintsides ei saa raha juurde panna, v no ainult
mingis kõige suuremas esinduses igas linnas vms, ühesõnaga keeruline. Mul oli
vaja koju jõudes kuidagi Jose juurde sisse saada, aga siinkohal meie suhtlus
lõppes, sest ma ei saanud enam
isegi sõnumit saata mingil põhjusel.
Istusin veel seal
hoovis katuse all ja lugesin kirjutasin ja mängisin ühe kohaliku pisikese
poisigaJ.
6.30 otsustasin
bussijaama poole teele asuda, läksin jala seega varusin aega, sest polnud
liialt kindel, kus see asub. Lõpuks jõudsin õnnelikult kohale, isegi tunnike
varem.
Bussile ja kell
pool 9 algas sõit. Minu kõrval voodis oli muidugi mees, kes norskas nagu tank,
täiesti kohutav. Üritasin nagu multikas näpud kõrvas või padjaga seda summutades
magama jääda.
Bussis on õnneks
suitsetamine keelatud, nagu loogiline oleks, aga kuna ma olin bussis kõige ees
ja bussijuhile ja tema mingist onklist sõbrale see ju ei kehtinud, siis tegid
nad kogu aeg suitsu, bussijuht oli reaalne ahelsuitsetaja.
Kokkuvõttes, ma
usun, et see oli päris vaimukas, kuidas ma üritasin tekk üle pea seda haisu
veidi lällatada, omal näpud kõrvas.
Peale 12t õnneks
ikka suutsin natuke magada.
K 18.07
Buss jõudis kell
5.30 kuskile kõrvalisse Kunmingi bussijaama. Väljas oli alles pime ja ma otsustasin,
et ootan ühistransporti, mis hakkab kell 6 sõitma, varsti muidugi mõtlesin
ümber ja asusin jala teele….teadmata isegi, mis suunas minna, väga minulik. Mul
oli õnneks üks poolik Lonely Planeti kaart Kunmingu kesklinna kohta, seega ei
olnud ma selle kaardi peal veel kindlasti mitte.
Haarasin
hommikusöögi kaas ja rakendasin loogikat, et seal, kus paitavad kõige kõrgemad
majad on ka kesklinn, hiljem ühelt mehelt teed küsides selgus, et mu loogika
oli mind alt vedanud jälle.
Kõik kellelt suunda
küsisin andsid mõista, et ma olen sooda ja pean bussiga minema, sest see on
kaugel. Kangus ja aja ülejääk mul seda teha ei lubanud ja hakkasin küsima, kus
asub üks suur suur park, et ennast vähemalt kaardi peale saada. Nagu ikka kõik
rääkisid mulle erinevatest suundadest ja tunde hiljem andsin alla ja parki ei
leidnudki. Sain kõik kohalikud kahtlased kandid läbi jalutatud.
Lõpuks sain
vähemalt aru, kus pool keskus pidi olema ja seadsin ennast sinna poole.
Vaatasin kuskil
kanali ääres pilte kui mingi veider hiina vanapapi tuli minu juurde ja vaatas
ka mu pilte, käsi ümber nagu ikka kombeks. Tahtis mulle linna näidata, aga
keeldusin viisakalt.
Lõpuks jõudsin siin
ja seal ekseldes kesklinna kui hakkas jälle sadama. Seisin siis nagu üks kodutu
kunagi kuskil pargi servas suuremate lehtedega taime all, kui vihm veidi
vähemaks jäi läksin Starbucksi vihma varju ja lugema, et oma aega tappa.
Selline tunne, et olin juba pool ilma läbi käinud kui kell oli ikka alles 11.30
ja mu rong kodu poole läks alles kell 8 õhtul.
Paar tundi hiljem
kui ma ennast seal välja ajasin siis, ennäe imet, endiselt sadas.
Tegin ringe ja
otsisin söögikohta, mida ma sealt mitte ei leidnud, ainult restoranid ja
kiirsöögikohad, mhh. Lõpuks leidsin vist Kunmingu ainsa pelmeenika. Hiljem sõin
jäätist ja jalutasin ja tapsin aega. Hiljem hakkasin rongijaama kõmpima, sest
see pidi jube kaugel olema, lõpuks ei olnud ta seda mitte nii kaugel ja olin
2,5 tundi varem kohal. Lugesin.
Rongis istus mu
ümber üks suurem perekond, noored ja vanad. Varsti palusid, kas ma oleksin nõus
nende mingi tuttavaga kohti vahetada, et nad koos saaksid olla, mul polnud
vahet. Sain muidugi mingi 7 30 aastase mehega ühte kohta istuma. Minust ja
minuga tehti esimese 10 minuti jooksul juba umbes 100 pilti…tõotas tulla pikk
14 vms tundi oma kõval istmel. Pärast läks nendega isegi lõbusaks, õppisime
inglise keelt…ma pole vist kunagi nii palju naernud, terve vaguni peale osati
nii isegi 15 sõna. Katsetasime kõike, mida rongis müüdi (tavaliselt ainult
idiootsused) ja ajasime juttu. Vahetasime
numbreid, et Nanningus kokku saada (ilmselgelt!!!). Vahepeal kui nendega enam
rääkida ei viitsinud ja üritasin lugeda, mida nad mul mudiugi teha ei lasknud,
sest neil oli nii põnev haha. Ka see ei aidanud, kui tegin näo, et magan.
Kuna olin päeva
teises pooles toitunud ainult ploomidest, siis tekkis mul kohutav kõhuvalu ja
istusin seal kurja näoga ja sõin rohtusid, vähemalt olin teel kojuJ.
Lõpuks ikka sain
natuke magada ka.