19-24.07 NANNING & HONG KONG

 N 19.07

Teised ajasid mind üles teatega, et oleme kohal, millline rõõm. Lõpuks jälle kodus. Panin jooksuga rongist minema, ainult taksoga läks rohkem aega kui ma oleksin soovinud. Nanningus üldiselt on taksodel alati üks hind, oled sa välismaalane või mitte, aga rongijaama ümbruses üritatakse alati  vähemalt 3-4 korda suuremat hinda võtta. Varsti jälle dongmeni juures ja nägin spordiväljakul Josed ja Tuulit, rõõm oli kirjeldamatu, minu inimesed ja Nanning.

Hüppasime dongmenist läbi, aga kuna kool oli läbi, siis olid enamus söögikohad kinni, niiet läksime kukskile kaugemale nuudlikasse ja lobisesime ja lobisesime.

Pärast Jose juurde ja pessu ja niisama. Varsti tuli Kris oma kohvri järgi ja andis teada, et kell 2 saame dongmenis kokku, et Cucu’le ja Panile lehvitada. Istusime paar tunnikest seal ja jutustasime ja kallistasime ja läinud olid ka nemad, nad läksid reisima, aga enamik meist neid enam ei näinud.

Mul oli J juures pesu pesemas ja ühtlasi ta ainuke võti seega läksin tagasi sinna. Passisime niisama ja ta läks kuskile, tuli Til ja chillisime niisama. Nad tegid hiljem natuke reisiplaane ja tahtsid minna rongipileteid ostma. Mul oli nüüdseks 2st rattast järel null ja sain Tili tüdruku ratta ja nemad sõitsid kahekesi ühega dameni haha.

Plaan oli pärast salaja truckeri kohta sööma minna, ei viitsinud teisi kutsuda. See oli mingi kahtlane koht, kuskil pärapõrgus, kus kõik rekkajuhid oma laadungeid autole panid ja sõid. Toit oli aga üsna imeline, naersime ainult esimene kord, et kuidas sellist kohta on võimalik leida üldse.

Hiljem pidin Soho juures käima ja Suusi ühines minuga. Pidime ainult korra seal käima ja kohe tagasi, poisid muidugi ei uskunud, et me sinna kauemaks ei jää, aga meie olime veendunud. Tegime seal kiire õlle ja olime juba lahkumas kui Suusi tahtsi Sohos vetsus ära käia ja no siis oli ju  et appikene, meie viimane kord, et ühe ringi peab ikka tegema. Nojah tõestasime poistele taaskord, et neil oli õigus.  3ks oli tagasi J juures. Ta elas kuuendal korrusel ja ei viitsinud inimestele võtit tuua ilmselgelt, seega oli teinud süsteemi. Piiika nööri otsa sidus võtme ja lasi alla, selle küljes oli isegi väike ratta lamp, seega väga vip.

R 20.07

Ärkasin 11.45 ja J oli trennis ja lõunal, ta polnud raatsinud mind üles ajada. Passisime pärast pool lõunat niisama ja läkisme natuke asju ajama. Mul oli pangakaardil veel 41 midagi raha ja otsustasin selle eest maitseaineid osta, ostsin nii täpselt, et arvele jäi 0,03 raha hihi. Pärast veetsin J-ga aega pagas ja vaatasin taaskord, kuidas käib hiinas pangakaardi tegemine….aegluubis. Isegi mitte, et ta nii aeglane oleks olnud, aga seda paberimajandust ja kõike on nii palju, et see lihtsalt võtab palju aega.

Varsti avastasime, et kell juba peaaegu 4 ja me pidime Tiliga kell 4 juba damenis kokku saama, et tema kodu juures olevasse chilllax basseini äärde minna. Sulistasime seal paar tunnikest ja paar tunnikest J juures ja oligi meie viimane õhtusöögiaeg käes. Ma isegi ei mäleta enam, kus me sõime, aga vist kuskil väljas ikka., vist Hunani restos.

L 21.07

Hommikul käisin Jose ja Tuuliga trennis, aga kuna ma olin oma tossud ka kuskil reisil minema visanud, siis oli mu trenn poolik, sest plätudega polnud väga mugav. Sõin ja pakkisin viimaseid asju ja laadisin akusid. Sel hetkel hakkas juba vägagi kohale jõudma, et varsti on minek.

Pärast asjad kaasa ja dongmeni istuma. Naersime ja ajasime juttu ja tuttvad töötajad veel lehvitasid ja seal pidi juba nuttu tagasi hoidma.

Ja siis see oligi käes, aeg taksole minna. Läksin sel õhtul siis koos Suusi ja Goniga Hong Kongi. Haarasime taksod ja käis ohjeldamatu nutmine. Oleks vist kõik andnud, et kas või natuke aega veel seda minekut edasi lükata.

Kris ja Tuuli tulid veel bussijaama ka saatma meid. Kris tegime mulle jääkarudest laulu, et ma enam ei nutaks, ehk siis ma nutsin ja naersin segamina, nagu üks meeldiv neiu, kes just hullumajast on põgenenud.

Bussis vahetasime kohti ja saime Suusiga üsna kokku oma asemed ja vahtisime pilte ja nutsime veel natukeJ.

P 22.07

Hommikupoolikul jõudsime Hong Kongi. See piiriületus oli seekord eriti tüütu, sest eelnevatel kordadel ei pidanud kõiki asju alati kaasa võtma, vaid võis bussi jätta, aga just sel korral, kui mul oli nii 58 kilo asju pidi seda tegema, yay.

Lõpuks pani buss meid maha valel pool vett ja pidime praami üles otsima, et teisele pool minna, mu käed olid reaalselt otsast kukkumas nendest kottidest, lubasin, et mitte kunagi ei võta ma enam kuskile kolides asju kaasa.

Olin eelmine päev meile mingi hosteli bookinud ja seekord olin juba kursis kuhu minna ja kuhu mitte. Asjade kokkulangevusel saime taas sinna, kuhu ei tahtnud. Tuba oli õnneks nunnum kui eelmine kord, ainult et sama pisike. Üle kottide hüpates ja karates saime hakkama.

Ilm ei olnud super, aga päikest ikka vahepeal nägi ja jalutsime niisama ringi terve päeva ja istusime siin ja seal ja midagi väga tarka vist ei teinudki.

Õhtul käisime ühes Jaapani restoranis ja ühes mu lemmikus pubis istumas.

E 23.07

Kohutav kohutav kohutav ilm, sadas ja tuulutas nii, et vähe ei olnud. Varsti tekkisid liftide juures hoiatused taifuunist. Hmm.

Enamus päev möödus ühe kaubanduskeskuse katusel istudes, sest seal ei sadanud vihm otse pähe. Käisime ainult kordamööda jooke ostmas.

Õhtul käisime sushit söömas, kuna raha oli kõik tänu koledale ilmale kulutamata, siis sõime kohe hoolega. Niiiiii hea sushi, kilodega.

Välja minnes oli väljas juba paras kaos, puud lendasid, prügikastid ajasid üle, kõikjal oli vihmavarjude surnuaed ja linn oli inimtühi. HK oli inimtühi, see oli midagi uut.

Käisime mulle hommikuks bussipeatust otsimas, kust bussid lennujaama läksid, sest see oli kõige odavam. Bussipeatuses mingid noored ütlesid, et bussid ja taksod ei sõida ja väidetavalt olla häiritud kametrooliiklus. Kõndimiseks oma jõudu kasutama ei pidanud, tuul tegi seda meie eest, viha kaitseks proovisin vihmavarju, aga see oli üsna mõttetu, sest vihma sadas igast suunast ja kui tuul selle ära lõhkus, siis jätsin  sellegi ühte nurgapealsesse vihmavarju surnuaeda. Meil oli muidugi jube naljakas, ise olime läbimärjad.

Siis aga hakkas hirm, et kas lennukid üldse sõidavad ja otsustasime netist uurida.

Kuna meie toa ainuke stepsel ei funganud (seda ei teinud ka telekas, aga see selleks), siis läksime kuskile hosteli inimeste juurde  vidinaid laadima ja netti.

Palusin emal uurida ühe tuttava käest, kas on lootust koju saada. Väga paljud lennud õnneks ära ei jäänud, rohkem siselennud. 

T 24.07

Panin omale vist 4 äratust ja palusin emal ka helistada. Üks kord olin juba oma hommikusest lennust maha jäänud ja see oli natuke kallim ja ei soovinud taas vaadata, mis saaks. Plaani bussiga minna matsin ma kohe maha ja õnneks metroo töötas kenasti.

Suusi ja Gon tulid mind lennujaama saatma, neil omal läks lenda samal õhtul. Gon oli ostnud pileti samale lennule, mis Suusigi, et saaks koos Londonisse minna ja siis sealt kumbki oma teed, aga avastasid eelmisel õhtul, et neil siiski erinev lend. Päev sama, kellaaeg sama, sihtkoht sama, aga erinev lend.

Jõudsime kenasti kohale ja jõime veel kohvi, maksin ülekilode eest isegi veidi vähem kui oli kirjas, mulle meeldis.

Suusi ja Gon üritasid natuke pisardada, aga ma olin vist juba oma pisarad ära kasutanud, et mind siis enam väga nutma ei ajanudki.

Oma väravani jõudmine võttis hoolega aega ja sai rongiga sõita ja igasugu toredusi, see lennujaam on päris pirakas:P.

Kõik olid mulle Aerofloto kohta igasuguseid hirmujutte rääkinud, aga polnud üldse hull, toit oli parim, mis lennukitest olin saanud ja filmivalik oli ka päris meeldiv ja kurta ei saanud. Kõrval istus mul üks filmifanaatikust vene mees, et rääkisime päris pikalt filmi teemadel ja ta tegi mulle isegi ühe nimekirja filmidest, mida ma kindlasti vaatama pean.

Veetsin oma aega peamiselt filmide vaatamisega, väga magada ei saanud, sest oli ju päev ja und polnud.

Sihtkohaks oli Moskva, kus oli kõige segasem süsteem nendele inimestele, kes Hiinast tulid ja kuskile edasi läksid. Anti kuskilt mingi kritseldatud nimega paberilipik ja kästi kindlal kellaajal kuskile minna…okkei.

Sealt sain õnneks ikka oma pileti järgmisele lennule ja mind võeti vastu suhteliselt kuskil tagaruumis, kus sain arvutist jälgida lennikite liikumist, neid oli seal palju igal juhul.

Lende oodates kuulsin taas palju eesti ja vene keelt, nii veider. Vaimustus polnud suur, ga mida sa estonian Airi lennule minnes ikka ootad.

Varsti maandusingi Tallinns ja nii mu aasta imetoredat seiklust läbi saigi. Imelik oli lennujaamas tuttavaid nägusid näha ja eesti keelt kuulda. Inimesi näha oli tore, aga võimalusel oleks kohe tagasi lennukile läinud….

YUNNAN 2 (LIJIANG,TIGER LEAPING GORGE, KUNMING) 12-18.07

 N 12.07

Hommikul pärast poolt tundi ootamist sain ilusti Lijiangi bussi peale ja umbes 4 tundi hiljem olin kohal. Kuskil bussijaamas pandi meid maha (seal linnas oli neid vist 4 ja mul polnud aimugi, millises ma olen). Olin kooner ja keeldusin taksot võtmast. Sisetunde järgi valisin suuna ja hakkasin jalutama, mingist hetkest siiski läks sisetunne nihu ja kõndisin vales suunas, aga mingil hetkel näitasid õnneks viidad vanalinna ja nii ain jälle suuna õigeks.

Käisin pelmeenikas söömas ja sealsed töötajad olid supersõbralikud ja ajasime juttu ja nad näitasid mulle mu soovitud suunagi kätte.

Selles vanalinnas oli maailma kõge keerulisem tänavanimede süsteem, ma ei tee isegi nalja. Ekslesin seal mõnda aega kuni lõpuks üks vanapapi mulle näitas, mida otsisin.

Suusi oli mul käskinud sinna minna, sest pidin nendega seal kokku saama. Sõnumeerisin ja rääkisin omanikega ja selgus, et oli vist õige koht tõesti.

Lõin aega surnuks, pesin magasin. Suusi ja Gon pidid 8 ajal Shengri-la‘st tagasi jõudma.

7 ajal aga Suusi helistas, et passivad ummikus ja neil pole aimugi, millal nad jõuavad.

Väsisin nende ootamisest ja läksin linna jalutama. Suutsin peaaegu ära eksida, need on need väikeste tänavatega vanalinnad.

Poole 10st läksin tagasi hostelisse ja varsti saabusid ka teised. Olime kõik nälga suremas ja läksime pooljooksuga sööma. Sõime väga kaunist vürtsikat toitu.

Pärast istuime mäe otsas ühes baaris ja nautisime vaadet. Siis hakkasid nad aga sulgema ja meil polnud tahtmist koju minna. Üks vähestest lahtiolevatest kohtadest oli üks pisike baar elava muusika ja maailma kalleima alkoholiga. Väike õlu maksis nii umbes 5 eurot.

Olime aga juba seal niiet mõtlesime, et hea küll puhkusel olles ühe võib.

Siis tuli meie lauda üks äge hiina tšikk, kes seal baaris laulmisega tegeles. Ta oli täielikult mittehiinlaslik, tahab Uus-Meremaale elama minna, sest talle ei meeldi Hiina ja siinne süsteem. Tal oli kunagi olnud 10 jüääni baar, kus kõik joogid olid 10 jüääni, aga naabritele ei meeldinud midagi ja nad tegid midagi ja ta pani selle baari kinni. Rääkis ise ka, et kohutav, mis hinnad selles baaris ikka on (ta töötas seal siis). Pakkus meile mingit kohalikku 22 volist liksi, jubehea oli. Ta tegi meile head hinda ja saime terve pudeli seda kraami 50ga.

Kõrvallauda tulid kaks toredat USAkat Alabamast. Ajasime hiina teemadel juttu ja jagasime sitika ja satika lugusid. Lõpuks hakkasid ka nemad sulgema ja ei jäänud muud üle kui koju minna. Kell oli juba 3 saanud ja me ei teadnud, et ööseks uksed lukku pannakse, seega pidime omanikud üles ajama, et sisse saada..oih:S.

R 13.07

Magasime poole 11ni ja läksime hommikust sööma. Ma suutsin 2 märki omavahel sassi ajada ja sain mingi päris hirmsa riisisupi. Üritasin seda tšilliga natuke paremaks muuta, veidi õnnestus aga väga edukalt siiski alla ei läinud. Pärast haarasin tänavalt ühe toreda plänni.

Ostsime veel seda head jingmeijiu-d ehk siis virsikualksi, mida meile eelmine õhtu oli tutvustatud. Käisime pangas ja luusisime ringi. Läksime vanalinnast välja ja uurisime, mis mujal toimub. Meil Suusiga oli kinnisideeks saanud kohv, niiet otsisime kohvikut päris pikalt. Lõpuks maandusime ühes kohvikus, kus üks hiina noormees kitarri mängis ja laulis. Ka Lijiang oli üsna turistikas, siis ka seal olid hinnad ebahiinalikult kallid, aga selles kohvikus sai vähemalt võrratult head kohvi.

Lijiang oma vanalinnaga kuulub muide ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Pärast tagasi oma hostelisse, Mamanaxi’sse. Rääkisime pikalt ühe Itaalia naisega ja lõbustasime ennast sellega, et vetsus istudes kuulis, kuidas ta poeg oma tüdrukuga skype-is. Hosteli rõõmud. Vihma sadas ja meil oli hostelis suur ja mõnus diivanitega veranda niiet istusime seal ja ajasime juttu ja käisime kordamööda virsikusnapsi jahil, see maitses nagu haribo kummikommidJ.

8 paiku ajas nälg meid siiski jalule ja leidsime lõpuks Sichuuani restorani. Hea ja terav, nagu üks hiina toit olema peab.

Pärast haarasime poest veel snäkke, virsikualksi, sõime jäätist ja 11 ajal liikusime tagasi Mamanaxi 1-te (teine hostel oli ka natuke eemal). Pläkutasime Suusiga veel rõdul nii 2ni öösel. Varem ostsin ka omale bussipileti tagasi Kunmingi ja Tiger Leaping Gorge-i (Tiigrihüppe guru vms on selle eestikeelne nimi) reisi järgmiseks päevaks.

L 14.07

Hommikul 6.45 oli äratus. Käisin hommikusööki otsimas ja lehvitasin Suusile ja Gonile, sest meie teed läksid taas lahku.

7.40 viidi mind hostelist bussi peale. Sõit Tiger Leaping Gorge-i (TLG) pidi võtma umbes 3 tundi, sinna oli nii 96 km, aga nagu ikka väga mägine. Teel oli aga ulmeline ummik ja me seisime ühe koha peal lihtsalt 1,5 tundi ja lõpuks võttis sõit sinna aega 5 ja pool pikka tundi. Sealsed teed olid kõik kaljusse üsnagi uuristatud ja pidevalt oli teel näha varingu jälgi ja ühes kohas oli tee üsna hiljuti täiesti minema uhutud, niiet pidi sealt kivide vahelt läbi ronima ja teislt poolt tuli uus buss vastu. Üles ronimiseks polnud meil enam aega piisavalt, seega saadeti mind koos 3e Shanghai tšikiga alla jõe äärde. Alla minek oli märksa lihtsam. Mäed ja ganjon ümberringi olid ikka väga väga võimsad.  Ja jõgi, mis oli kärestikune ja kivine ja  kiire vooluga. Paljud rääkisid, et see jõgi oligi nende lemmik koht (ka need kes mitme päevase matka olid läbi teinud). Tegime pilte ja nautisime vaadet ja kolasime vähe ringi. Kuna olime ummikus nii palju aega kaotanud, siis oli meil üsna kiire ja varsti pidime hakkama tagasi üles ronima ja siis hakkas sadama ka veel. Kõigil oli õnneks kilekad kaasas, niiet tõmbasime need selga. Üks tšikk oli üles saamisega meil päris hädas, sest puhata väga aega ei olnud. Ühes kohas olid täiesti ulmelised redelid, põhimõttelised 90 kraadise nurga all ja pikad pikad ja neid pikki redeleid oli üksteise järgi  vist 3. Alla vaadates võttis ikka seest õõnsaks ja hoidsid täie jõu ja hammastega redelist kinni. Lõpuks üles jõudes maksime redeliehitajale 10 jüääni ja sõime kohaliku tädikese kasvatatud kurki. Varsti tagasi bussi ja umbes 3,5 h tagasi Lijiangi. Natuke lühikeseks jäi see reis, aga hullult lahe oli ikkagi ja vähemalt nägi ära selle.

Pärast tahtsin samasse hostelisse, aga sellesse, mis natuke kaugemal oli, sest ei tahtnud ilma Suusi ja Gonita eraldi toa eest maksta. Seal polnud ka aga ruumi ja lõpuks mind ja veel 4ja reisiselli saadeti kuskile kaugemal kõrvalises tänavas asuvasse hostelisse.

1 Kanada hiinlane ei fännanud seda kanti ja siis käisime taga öösel panka otsimas.

Varsti tagasi hostelisse, rääkisin toanaabritega juttu ja magama ära. Mina olin ühe saksa tüdruku (Maike), briti poisi (Will) ja japani poisiga ühes toas. Üleval toas olid veel kanada hiinlane ja prantslanna. Nad pidid hommikul vara ära minema, et panime nemad eraldi.

P 15.07

Hommikul istusin verandal ja ajasin jaapani poisiga juttu ja läksime tagasi sinna teise hostelisse, et uurida, kas neil tänaseks oleks vabu voodeid, sest seal teises kohas ei toimunud suurt midagi.

1ks ööks oli 7s toas ruumi, mis tähendas, et homme peame jälle kolima, aga ühe öö saame inimeste keskel ööbida. See oli hästi hästi suur hostel ja resto ja igast chillimis kohad ja kiiged jne.

Sõime hommikust ja istusime Maike ja Williga niisama restos. Pärast käisime Maikega linna peal väikseid tänavaid avastamas ja talle reisikirjadeks märkmikut otsimas. Pärast sadas niiet istusime hostelis ja sõime ühte kohalikku võileiba, niiiii hea kraam. % paiku läks Maike lennujaama, et Laos-sse sõita.  Saatsin ta taksole ära ja läksin jalutama, seekord suunaks natuke kõrgem punkt mäe küljel, et vanalinnale head vaadet saada. Appi ja nägin vahepeal ühte hiina poissi, keda olin näinud Shuanglangis (see pisike küla) joonistamas nii nädalake tagasi  hihi. Hakkas jälle sadama ja kuna ma ei jõudnud ära oodata, et vihm üle jääks, siis jalutasin vihmas ja jõin kohvi ja tagasi hostelisse. Olin uue hiina naabri saanud vahepeal ja rääkisime natuke juttu.

Will luges terrassil raamatut ja ma ühinesin temaga, et vahepeal oma tegemised jälle kirja panna. Järsku keegi tuleb rääki, et kuule ma ju tean sind, see oli saksa maailmarändur Marko, kellega olin Dalis kohvikus tuttavaks saanud, ta siis ööbis samas hostelis. Maailm on väike igal pool maailmas.

Plaanisin õhtul kiirelt hostelis midagi süüa kui nägin Markot, kes hakkas just parasjagu välja sööma, haarasime veel ühe saksa poisi Maxi, kes Lõuna-Koreas magistrit teeb, ja läksime koos sööma. Nemad olid ka kuskil reisides kohtunud mingi hetk ja said Lijiangis jälle kokku. Võitjaks osutus üks grillikas, kus sai jälle head ja paremat. Vahepeal kõndisid aga mööda kaks Maxi sõpra, keda ta kuidagi teadis, sel hetkel hakkas juba imelik, et kuidas kõik kõiki tunnevad:D. Tagasitel ekslesime natuke ja suutsime korra ära eksia, ajasime hostelis veel juttu ja magama ära.

Olin 4 poisi ja 3e tüdrukuga ühes toas ja siis kella 12 ajal lendas sisse üks hiina poiss, kes väitis, et Will on tema voodi ära võtnud, jagelesid seal sellega tükk aega kuni viimaks see hiina poiss kuskile mujale transporditi ja teised tagasi magama said minna.

E 16.07

Hommikul uurisin veel elukoha kohta, aga väidetavalt ruumi ei olnud. Sõin sakslastega hommikus ja kolisin oma asjad jällegi teise hostelisse. Pärast otsustasime poistega, et lähme Black Dragon Pooli, mis oli küll natuke krõbeda hinnaga, aga midagi targemat ka teha ei osanud. See oli kokkuvõtlikult üks suur ja ilus park. Mäed, templid, järved, lilled jne.  Kõmpisime siis mäest üles ja nautisime vaadet linnale. Teiselt poolt alla tagasi ja istusime pargis ja naersime ennast pooleks. Päeva nali oli hommikul loetud uudis maailma raskeimast naisest ja tema seksielust. Jõime mahla ja rääkisime elust. Tuli välja, et Markole meeldivad mehed ja siis rääkisime gay teemadel jutte. Nii toredad poisid, pidin vahepeal jälle naerust toolilt maha kukkuma. Enne Hiina aastat ma ei olnud kunagi skslastest väga midagi arvanud, aga see aasta kinnitas mulle kui palju ägedaid sakslasi ikka on!!

Pärast tagasi vanalinna ja Sichuani restorani sööma.  Läksin tagasi hostelisse lebtama. Elan kahe hiinlasega ühes toas. Üks oli täielik toredus. Reisib häälega ja tuli just Tiibetist (olin kade kade) ja tahab järgmine aasta Uus-Meremaale minna.

Andis mulle hunniku Tiibeti maiustusi.

Õhtul jalutasin teiste hosteli poole, et vaadta kas poisid on seal kui nad mulle kuskil väga kõrvalisel tänaval vastu jalutasid, mis minu hostelisse viis. Nad naersid ka, et me päriset ka ei jälita sind!!

Mõtlesime midagi süüa, aga kuna päike just loojus, siis mõtlesime mäe otsast seda vaatama minna, turistide hordid muutsid selle mõtte aga võimatuks. Jäime vaatama, kuidas inimesed ühel väljakul jälle tantsu vihtusid.

Seal oli hästi suur ala, kus müüd erinevat street foodi. Mina sõin jälle oma baklažaani (qiezi) ja isegi nemad juba teadsid, et see on mu lemmik asi terves hiinas. Nii on!!

Jalutasime ringi ja Max jäi maha, et pilte teha. Me ajasime niisama juttu ja ütles, et plaanib võib-olla oma reisiplaani muutusi teha. Ta oli juba üle aasta reisil olnud ja pidi vist järgmisena Mongooliasse minema muidu.

Vaatasime järgmisel väljakul tantsivaid inimesi ja hakkasime tagasi hostelisse minema, kui Marko tabas päti teolt. Vanapapi mingite tangidega üritas talt taskust midagi varastada. Vaatasime veel ringi, aga papi oli juba jooksuga kuskile kadunud.

Marko läks koju lennupileteid uurima ja ma kohvikusse kohvile ja koogile. Panin jälle reisimuljeid kirja, seekord üritasin vist meenutada Shanghai reisi.

Kohvikus kohtasin veel ühte Iisraeli poissi ja tüdrukut, kelle päritolust ma ei saanud ta aktsendi tõttu väga aru.

Varsti koju ja hiina toredus aitas mul uurida, kus mu bussijaam asub.

T 17.07

Sadas. Ajasin ennast lõpuks 10 paiku voodist välja.Käisin pesus ja pakkisin taaskord asju, mida õnneks polnud palju, aga kuna mul oli väike seljakott, siis pidi pakkimine olema väga täpne, et need sinna ära mahuks.

Tagasi Mamanaxisse, et oma asjad sinna hoiuruumi jätta. Tahtsin hommikust süüa, aga neil polnud 100st taasi anda ja siis võtsin ette retke, et leida keegi, kes seda vahetada saaks. Aega võttis aga asja sai ja lõpuks ühinesin oma mõnna müsli/puuvilja/jogurtiga Markoga, kes ka hommikust sõi. Marko rääkis, et oli õhtul jõudnud täielikult oma reisiplaane muuta ja läheb peale Mongooliat hoopis koju, emale sünnipäevaks väike üllatus. Tegelikult tal oli pilet koju 6. Detsembriks Singapurist, aga ta ise ka juba naeris, et arvatavasti on ta kuu aja pärast juba kuskil seiklemas tagasi.

Varsti ühines meiega ka Max.  Marko lasi jalga, läks lennukile mingi hetk. Kallistused ja läinud ta oligi. Max pidi TLG-i minema, aga kuna sadas siis ei olnud see parim mõte. Otsustas kuskile küladesse minna ja varsti oli temagi läinud.

Ma läksin jalutama, kohtasin kuskil mäe otsas ühte hiina tüüpi ja jäime rääkima, vedas jogurteid laiali parasjagu, niiet ka mul õnnestus sellest kraamist osa saada. Mainisin talle, et otsin internetipunkti ja ta ütles, et teab ühte kohta ja viib mu sinna ära. Hüppasin rollerile ja läksime. Seal taheti aga, et oleks mingi netikaart, mida mul muidugi polnud ja nii see üritus pooleli jäi.

Ta muidugi rääkis midagi, et tal korteris on ka ja siis tahtis mu kuskile mujale netipunkti viia, aga ega mul nii oluline polnud, seega ütlesin, et las jääda ja et vaatan seal kandis ise edasi. Ta käis mul siis juba kahtlaselt järgi ja paisis mu peale veidi pahaseks saavat. Panin igaljuhul minema. Tahasi jalutades hakkas padukat sadama ja hullasin veidi vihmas kuni otsisin räästa aluse, et oodata vihma möödumist.

Lõpuks istusin ma kuskil poekese ees räästa all vist oma tunnikese ja pommitasin inimesi sõnumitega, set olin igavusse suremas. Lõpuks siiski asusin vihmas teele, sest asi läks juba kaunis üksluiseks. Ostsin veel peoga kõrvarõngaid kaasa, et oleks hiljem, mida inimestele jagada. Hiljem jälle hull padukas vol 14, tüütuks hakkas minema juba.

Vahtisin ja ostsin postkaare ja kuna sain peotäie tasuta marke, siis otsustasin vennale sünnipäevaks kaardi saata (läks teele päev varem, aga no mõte loeb ka kuuke hiljem:P).

Kuna vihma tõttu midagi tarka teha ei saanud, siis istusin kohvikus, jõin kohvi ja kirjutasin oma tegemisi ülesse. Tagasi Mamanaxisse kohalikku võikut sööma- muna juust, sink ja rohelus kohaliku baba leiva vahel-njomm!!

Sõin ennast oimetuks ja tuli tahtmine kuulda, mis Nanningus toimub. Helistasin Tuulile ja nagu ikka ei saanud pidama, pärast 25 minutit Tuuli arvas, et ta ei taha kogu mu raha kaardi peale ära raisata, seega lõpetasime kõne. Hiljem sain sõnumi, et mu telefonikaardil on alles 1 kohalik raha…kurrja. Neil kaartidel on selline loll süsteem, et mujal provintsides ei saa raha juurde panna, v no ainult mingis kõige suuremas esinduses igas linnas vms, ühesõnaga keeruline. Mul oli vaja koju jõudes kuidagi Jose juurde sisse saada, aga siinkohal meie suhtlus lõppes, sest  ma ei saanud enam isegi sõnumit saata mingil põhjusel.

Istusin veel seal hoovis katuse all ja lugesin kirjutasin ja mängisin ühe kohaliku pisikese poisigaJ.

6.30 otsustasin bussijaama poole teele asuda, läksin jala seega varusin aega, sest polnud liialt kindel, kus see asub. Lõpuks jõudsin õnnelikult kohale, isegi tunnike varem.

Bussile ja kell pool 9 algas sõit. Minu kõrval voodis oli muidugi mees, kes norskas nagu tank, täiesti kohutav. Üritasin nagu multikas näpud kõrvas või padjaga seda summutades magama jääda.

Bussis on õnneks suitsetamine keelatud, nagu loogiline oleks, aga kuna ma olin bussis kõige ees ja bussijuhile ja tema mingist onklist sõbrale see ju ei kehtinud, siis tegid nad kogu aeg suitsu, bussijuht oli reaalne ahelsuitsetaja.

Kokkuvõttes, ma usun, et see oli päris vaimukas, kuidas ma üritasin tekk üle pea seda haisu veidi lällatada, omal näpud kõrvas.

Peale 12t õnneks ikka suutsin natuke magada.

K 18.07

Buss jõudis kell 5.30 kuskile kõrvalisse Kunmingi bussijaama. Väljas oli alles pime ja ma otsustasin, et ootan ühistransporti, mis hakkab kell 6 sõitma, varsti muidugi mõtlesin ümber ja asusin jala teele….teadmata isegi, mis suunas minna, väga minulik. Mul oli õnneks üks poolik Lonely Planeti kaart Kunmingu kesklinna kohta, seega ei olnud ma selle kaardi peal veel kindlasti mitte.

Haarasin hommikusöögi kaas ja rakendasin loogikat, et seal, kus paitavad kõige kõrgemad majad on ka kesklinn, hiljem ühelt mehelt teed küsides selgus, et mu loogika oli mind alt vedanud jälle.

Kõik kellelt suunda küsisin andsid mõista, et ma olen sooda ja pean bussiga minema, sest see on kaugel. Kangus ja aja ülejääk mul seda teha ei lubanud ja hakkasin küsima, kus asub üks suur suur park, et ennast vähemalt kaardi peale saada. Nagu ikka kõik rääkisid mulle erinevatest suundadest ja tunde hiljem andsin alla ja parki ei leidnudki. Sain kõik kohalikud kahtlased kandid läbi jalutatud.

Lõpuks sain vähemalt aru, kus pool keskus pidi olema ja seadsin ennast sinna poole.

Vaatasin kuskil kanali ääres pilte kui mingi veider hiina vanapapi tuli minu juurde ja vaatas ka mu pilte, käsi ümber nagu ikka kombeks. Tahtis mulle linna näidata, aga keeldusin viisakalt.

Lõpuks jõudsin siin ja seal ekseldes kesklinna kui hakkas jälle sadama. Seisin siis nagu üks kodutu kunagi kuskil pargi servas suuremate lehtedega taime all, kui vihm veidi vähemaks jäi läksin Starbucksi vihma varju ja lugema, et oma aega tappa. Selline tunne, et olin juba pool ilma läbi käinud kui kell oli ikka alles 11.30 ja mu rong kodu poole läks alles kell 8 õhtul.

Paar tundi hiljem kui ma ennast seal välja ajasin siis, ennäe imet, endiselt sadas.

Tegin ringe ja otsisin söögikohta, mida ma sealt mitte ei leidnud, ainult restoranid ja kiirsöögikohad, mhh. Lõpuks leidsin vist Kunmingu ainsa pelmeenika. Hiljem sõin jäätist ja jalutasin ja tapsin aega. Hiljem hakkasin rongijaama kõmpima, sest see pidi jube kaugel olema, lõpuks ei olnud ta seda mitte nii kaugel ja olin 2,5 tundi varem kohal. Lugesin.

Rongis istus mu ümber üks suurem perekond, noored ja vanad. Varsti palusid, kas ma oleksin nõus nende mingi tuttavaga kohti vahetada, et nad koos saaksid olla, mul polnud vahet. Sain muidugi mingi 7 30 aastase mehega ühte kohta istuma. Minust ja minuga tehti esimese 10 minuti jooksul juba umbes 100 pilti…tõotas tulla pikk 14 vms tundi oma kõval istmel. Pärast läks nendega isegi lõbusaks, õppisime inglise keelt…ma pole vist kunagi nii palju naernud, terve vaguni peale osati nii isegi 15 sõna. Katsetasime kõike, mida rongis müüdi (tavaliselt ainult idiootsused) ja ajasime juttu.  Vahetasime numbreid, et Nanningus kokku saada (ilmselgelt!!!). Vahepeal kui nendega enam rääkida ei viitsinud ja üritasin lugeda, mida nad mul mudiugi teha ei lasknud, sest neil oli nii põnev haha. Ka see ei aidanud, kui tegin näo, et magan.

Kuna olin päeva teises pooles toitunud ainult ploomidest, siis tekkis mul kohutav kõhuvalu ja istusin seal kurja näoga ja sõin rohtusid, vähemalt olin teel kojuJ.

Lõpuks ikka sain natuke magada ka.

YUNNAN 1 (KUNMING- DALI- LIANGSHUANG- DALI) 6.07- 11.07

R 6.07

Sinna bussijaama oli umbes 15 km ja  ega ma väga täpselt ei teadnud, kus see asub, aga nii enam vähem. Et mu reede oleks veelgi meeldivam, siis otsustas mu ratas nii umbes 10 minutit enne kohale jõudmist katki minna…kapitaalselt, et sel hetkel edasi sõita ei saanud. Seisin siis seal tee ääres vihmas ja mõtlesin, mida teha kui äkki sõitis must mööda 1 tuk-tukiga tädike, tavapärase pisikese masina asemel oli tal suure kastiga käru ja küsis, kas saab mu kuskile viia. Hüppasin peale ja paari km pärast olime me juba bussijaamas. Helistasin sinna jõudes Josele, kurtsin oma kurba saatust ja küsisin, kas ma jätan ratta kohe sinna bussikasse maha või üritan kaasa võtta ja ikka parandada kuskil (mingi suurem probleem käiguvahetaja trossidega, mis blokkisid ära pea kogu sõitmisvõimaluse). Ta soovitas ikka kaasa võtta kui vähegi võimalik ja nii ma siis tegingi. Pidin reisi alustama koos Goni ja Suusiga, seega jäin neid ootama ja võtsin ratast alt, et väiksemaks teha oma „pagasit“. Leidsin bussikast ka ühed välisturistid, kes olid keeleoskuse puudumisel seal päris hädas ja neid üritasid „aidata“ kohalikud taksojuhid, kes kõik rääkisid umbes 3 sõna võõrkeelt. Aitasin neil koha üles leida, keelasin taksole minna ja panin nad bussi peale, sest nende hotell ei olnud väga kaugel.

Lõpuks leidsin ka teised ja veel ka 2 Tai sõpra, kes ka parasjagu alustasid teed kodu poole. Rääkisime veel natuke juttu ja meil oligi aeg bussile minna.

Rattaga õnneks probleemi ei tekkinud ja nad võtsid selle ilma pikema vaidlemiseta peale.

Bussis sain üsna nõmeda koha. Keskel üleval kitsas naris ja inimesed siiberdasid kolmest küljest mööda, lisaks sain aseme täppselt konditsioneeri alla, ehk siis see töötas täiel võimsusel külma peal. Eeldasin, et hommikuks on mul vähemalt kopsupõletik, sest isegi mu ainsast pusas ja paksust tekist polnud suurt abi sooja saamisel . Etteruttavalt, aga haigeks ei jäänudkiJ!!

Muidu üritasime natuke magada, mis liiga libedalt ei läinud, aga muidu saime hakkama.

L 7.07

12 tunnikest hiljem olime õnnelikult Kunmingis. Kuna Hiinas on süsteem, et enamasti saab rongipileteid osta ainult sealt linnast, kust sa peale tahad minna, siis tahtsime Kunmingist pileteid osta, et edasi sõita. Rongipiletid olid muidugi otsas. Tahtsime siis sõita ühte teise bussijaama, et sealt siis edasi liikuda. Linnaliini bussid muidugi rattureid ei armastanud ja seega tuli otsida mingi takso. Enamus muidugi otsustasid, et 3lt valgelt turistilt tuleb kohe kõik raha ära võtta. Lõpuks siis leidsime ühe kaubikuga onukese, kes nii 7-8 euriga oli nõus mkeid ära viskama. Bussijaama lähedalt otsisime söögikohta ja  tegime kiire hommikusöögi.

Mina sain omale 11ks bussile pileti, teised natuke hilisemaks. Seal läksid siis meie teed lahku, sest läksime erinevatesse linnadesse.

Seal siis tekkis mul ka suurem probleem rattaga, nimelt nad keeldusid mu ratast bussi peale võtmast, väites, et nei pole ruumi. Pika kepmlemise peale avastas keegi, et 4 euri äkki tekitaks mu ratta jaoks piisavalt ruumi. Minu bussi peale ei tekkinud kahjuks ka selle summa peale ruumi, vaid ühte teise bussi, mis läks umbes samal ajal samasse kohta, seega töötajad üritasid sealselt bussist ühte meest minu bussi peale panna, et ma saaks rattaga samale bussile. Et asjad liiga lihtsalt ei sujuks, siis ei olnud see mees muidugi nõus.

Läksin siis oma kalli rattakesega erinevatele busidele, lootes, et teises otsas selle ka kätte saan.

Nii umbes 5,5 tundi hiljem jõudsin ma Dalisse, uuemasse osasse siis. Uurisin siis oma ratta kohta ja leidsin selle kuskilt bussijaama teiselt poolt otsast parklanurgast, kus kohalikud töötajad lõunat sõit. Jee. Nüüd aga oli jälle käes mu järgmine probleem, mu ratas oli praktiliselt sõidukõlbmatu. Laupäeva puhul olid paljud kohad suletud. Üritasin veel, maailma suurima kolina saatel, taga natuke sõita, sest ei teadnud kui kaugelt ma mõne paranduse leian. Tegin linnas ringe ja küsisin ja hakkasin juba lootust kaotama, kui lõpuks suunati mind mingisse kõrvalisse tühja tänavasse, kus ema ja poeg olid pannud püsti telgi ja ratta paranduse. Lõpp hea kõik hea, ehk siis natuke üle euri raha ja sain rattale korraliku uuenduskuuri. Rõõm oli üüratu.

Kuna Dali vanalinn, kuhu ma minna tahtsin asus uuemast osast 18 km kaugusel, siis võtsin 5 paiku õhtul suuna sinnapoole.

Tee oli mäest üles ja vastutuult pea terve 18 km, siis tundus juba iga langus täielik õnnistus.

Kohale jõudes otsisin Tibetan lodge-i, mida algusel leida ei õnnestunud, siis aga selgus, et see on täis ja veidi liiga kallis (kunagi hiljem sain aru, et see kõige õigem koht jäi mul siiski sel päeval märkamata).

Lonely Planeti abil otsisin muid kohti ja lõpuks küsisin infost ja kui nad mulle teatasid, et ka neil on tube, siis sinna ma jäin. Hästi armas ja vaikne koht. Omanik oli tohuta reisi ja rattasõidu fänn.

Pesu ja kiire puhkus ja linna peale ringe tegema. Seal oli palju rohkem turiste kui ma harjunud olin, aga muidu oli linn hästi armas.

Sain lõpuks üle pea aasta ka juustukooki, mida Jose oli taevani kiitnud ja ta ei olnud valetanud. Jubemaitsvad koogikesed, mida valmistasid nägemispuudega inimesed. Hiljem sõin Belgia vahvleid ja ajasin Krisi kadedaks oma sõnumitega.

Pärast kõndisin veel igal pool ringi kuni vaatasin, et oo mingi vähem maja veidi kaugemal, et lähen vaatan lähemalt kuni värava ees seisnud valvurid mulle karjusid: „STOP, go away“ kuna neil olid ka püssid, siis ma ei hakanud oma õnnega mängima ja lahkusin haha. Mis hoone see seal oli jäigi mul teadmata. Jalutasin koju,  tegin reisiplaane, vaatasin telekat ja läksin tuttu ära.  Mul oli seal muide eriti vägev vannituba, ma polnud nii ilusat kraanikaussi näiteks enne näinud.

P 8.07

Jalutasin linnas, sõin ühes pisikeses moslemirestoranis pelmeene  ja jalutasin veel. Rääkisin ühe kohaliku hiinlasega juttu ja see tahtsin mind lõpuks kalale ja ujuma ja ma ei mäleta kuhu veel viia, aga ma siiski jätsin minemata. Jalutasin veel  ja veel ja tegin natuke pilte.

Läksin jälle sinna mõnusasse (Sweettooth) kohvikusse koogile ja kohvile.

Seal tuli minuga juttu rääkima üks hiina tüdruk, kes õppis inglise keelt ja kuna tal oli üks suur eksam tulekul, siis soovis ta harjutada.  Mis mul ikka selle vastu sai olla. Varsti lisandus meiega ka üks sakslasest maailmarändur, kellel oli eelmisel päeval saanud täis aasta oma reisi algusest.

Vestlused (kohati päris teravad) evolutsioonist, Marxist, Darwinist kuni kristluse, hobide ja kõige muuni, mida IELTS õpik välja pakkus. Veetsin paar tunnikest seal, oli väga väga lõbus, informatiivne ja chill pärastlõuna, mille ma enamasti veetsin naerdes.

Aeg lendas ja avastasin, et olin plaaninud veel see päev miskit teha, seega lehvitasin ja haarasin kodust ratta ja kimasin mägedesse. Tahtsin tõstukiga tippu minna, aga selleks ajaks oli see juba suletud ja see tipp jäi mul seekord vallutamata.                                                                                                                               Vaatasin seal niisama veidi ringi ja läksin tagasi linna. Hiljem otsisin terve igaviku ühte pitsa restot, mida härra J oli soovitanud, pärast igavikku see mul siiski õnnestus. Sõin, jõin ja uurisin kaarte ja elu ja olin natuke netis ja tuttu ära.

E 9.07

Hommikul seadsin oma rammud retkele ümber Dali kõrval asuva üsna suure järve (uuuuuri kui suur see võiks olla... üle 100 km )

Hommikul sadas vihma, seega lükkasin oma retke veidi edasi. 10ks jäi vihm õnneks järgi. Boss andis mulle veel ühe hea kaardi ja rääkis, et oli juast eelmine päev sama retke läbinud. Alguses läks mul päris pikalt, et õige tee üles leida. Ma ei tahtnud mööda suurt ja otse minevat teed minna, vaid mööda väiksemat teed, mis läbib külasid ja järve äärt. Pärast mõningaid seiklusi olin aga õnneks kohal.

Tee peal oli niiiiiii palju väikseid külakesi, praktiliselt üks lõppes ja teine hakkas ja nii paarkümmend kilomeetrit järjest, lugemine läks ilmselgelt sassi, aga neid külakesi oli seal ikka vähemalt üle 50ne!! Armastus selle tee vastu oli suur suur ja mu suurt naeratust ei suutnud miski pühkida.

Paar kohta, mida olin plaaninud vaadata, magasin kuidagi maga, ju siis ei paistnud nii põnevad, ei hulluJ.

Olin läbinud selle tee kiiremini kui plaanisin ja jõudsin liiga vara liiga kaugele, siis maksin nuttes suure piletiraha ja läksin mingit liblika asja vaatamas. Nii palju raha ta just väärt ei olnud, aga hästi ilus sellne park oli tehtud, kus nägi hästi palju erinevaid liblikaid ja oli muidu olus. Seal oli veel ka 1 sügav ja sünine allikas, mille järgi see koht oli omale ka nime saanud.

Nägin seal ka maailma kõiige ägedamat liblikat:

Hiljem sõin riisi ja panin edasi.

Siis pidin aga sõitma mööda veidi suuremt teed, tee oli õnneks üsna tasane ja sõit läks ruttu. Algselt plaanisin Shapingis aega veeta ja ööbida, aga sel hetkel ei sümpatiseerinud liialt ja sõitsin mööda. Sama tunne valdas mind ka järgmises linnas ja ei jäänud pidama ma ka sinna. Siis aga jõudsin ma superägedasse vanasse linna ja kohe oli selge, et sinna ma pean jääma. Seiklasin otsides ööbimiskohta, ja seda millele kaugelt silma peale panin ei õnnestunud leida. Leidsin aga ühe toreda kohakese, mida pidasid ühed kohalikud megamuhedad vanakesed, kes mandariini hiina keelt väga ei puhunud, pigem mingit kohalikku dialekti. Suhtlemine käis meil siis suuresti käte ja jalgadega, aga me saime hakkama. Nad olid õnneks nii toredad, et andsin mulle kahese toa ühese hinnaga, sest ma olin üksi.

Läksin küla peale kondama. See küla koosnes ühest peatänavast ja siis ühele poole järve poole jooksid ka pisikesed ja kitsad tänavad. Teisel pool tänavat oli midagi mäe taolist.

Neil oli seal üks vana tempel ja nn peaväljak selle ees, kus iga õhtu kell 8 tulid kõik küla naised kokku ja kukkusid tantsu vihtuma. Lahekas lahekas.

Avasasin, et tänava/küla lõpus oli ka modernsem ja turistikam osa, sest selles osas oli ka 1 väike saar, kus kõik turistid mingil põhjusel suure raha eest käisid. Mina jätsin selle vahele.

Jõin kohvi ja jalutasin , sõin kala ja õhtusöögi asemel järasin puuvilju. Pärast tuli laiskus ja vahtisin jalad taeva poole telekat. Käisin korra poest juua ostmas ja õhtul pimedas olid need väiksed tänavad päris hirmsad, sest seal ei olnud ühtegi tuld, näitasin omale telefoniga valgust, et koju jõuda.

T 10.07

Otsustasin, et ei taha sellest mõnusast kohast veel lahkuda ja võtsin veel ühe öö.

Sõin kohalikke nuudleid ja avastasin, et sealne tšillikaste on reaalselt maailma parim, Ma sõin seda kulbiga, töötajad vaatasid suurte silmadega.

Selles külakeses veidi liikus turiste selle saare tõttu, aga kõik olid kohalikud turistid, nägin seal 2,5 päeva jooksul ühte välismaalast ja isegi tema oli koos ühe hiina neiuga.

Vahepeal ajasin kohaliku ehitusel töötava tädikesega üsna pikalt juttu, kuni ta pidi tagasi tööle minema.

Igal nurgal oli mingi põhjusel vähemalt 3 kunstitudengit, kes kõik joonistasid tohutult hästi. Istusin ja imetlesin valmivaid pilte. Jõin kohvi ja jalutasin ja jalutasin ja tegin pilte.

Kõik tädikesed seal linnas olid ühtemoodi riides, nii armas oli vaadata. Vähemusrahvad on toredad.

Lõuna paiku läksin kohalikku turgu üle vaatama. Jalutasin siin ja seal jällegi ja kõndidin ka küla teise otsa. Käisin kodus pikutamas ja õhtul jälle välja tatsama. Seal iseenesest midagi suurt teha pilnud, et nagu ikka kondasin ja istusin kohvikutes. Sõin jälle oma lemmikuid nuudleid ja vaatasin kell 8 tantsivaid naisterahvaid ja  istusin tunnikese poolteist kuskil kohalikus baaris.

K 11.07

Hommikul pakkisin jälle asjad kokku ja tahtsin oma lemmikust vanapaarist pilti teha, aga naine arvas, et hoopis meie peaks kahekesi pildil olema, mis sellest mehest ikka.

Ja oligi jälle aeg teele asuda. Järve ida pool oli vähe mägisem ja seal oli juba natuke raskem vändata, mõnus aga ikka. Kuna oli mägisem siis polnud ka külakesi enam nii palju. Mõned suuremad sai siiski mööda minnes üle vaadatud.

Teel nägin ka ühte imepisikest saarekest, mille kõrval oli 1 hiiglaslik laev ja kogu saar oli paksult turiste täis, päris koomiline vaatepilt.

Algselt oli mul plaan kuskilt maalt praamiga tagasi järve teisele kaldale sõita, aga sattusin väntamisega hoogu ja otsustasin ikka ringi peale vändata. Uuemas Dalis otsisin pikalt rongijaama, et ära osta pilet tagasi koju. Nädal varem olid kõik tudupiletid otsas ja ei jäänud üle muud kui osta istepilet. Mis see 13 tundi kõval istmel siis ikka ära ei ole.

Väntasin jällegi Dali vanalinna ja kirusin jälle neid tõuse. Enne 4ja jõudsin jälle tagasi Dalisse. Läksin tagasi oma ööbimiskohta. Kulgesin siin ja seal. Shoppasin natuke kõrvarõngaid ja käisin jälle pitsat söömas (Nanningus selliseid võimalusi ei olnud, niiet kasutasin ära). Olin jube väsinud sel päeval ja läksin 9 paiku juba tagasi koju.

Uurisin, kuidas bussiga Lijiangi minna ja nad lubasid mulle bussi orgunnida, mis mind hommikult sealtsamast peale võtab. Kuna see oli minibuss, siis ei saanud ratast kaasa võtta, aga ega ma enam väga ei plaaninudki, jätsin oma ratta neile.

Chillisin oma toas ja nautisin taas enda ja teleka ja telefoni ja märkmiku ja õlle seltskonda.