Selline tore sõber elas meil vahepeal toas:S. Peaaegu kolisin välja....

27.06- 06.07

Selle nädala alguses alustasime jälle trennidega, kõigi tatokad olid suht paranenud, ei juhtunud kellegil selle ilma tõttu midagiJ.

Peale eksamite ja trennide esimesest nädala poolest nagu midagi ei meenugi. Teisipäevast läks leboks kindlasti, sest kool oli ju läbi nagu ma eelmises sissekandes juba kirjutasin.

N 28.06

Päeval käisin ja ajasin teistelt veel pilte taga ja olin  niisama uhe. Kell pool  6 saime oma klassikaaslastega kokku, et veel korra oma klassiga sööma minna. Keegi geenius valis, et võiksime ühte hotelli sööma minna. Mis muidugi tähendas, et söök oli jubee kallis, kõik meie õpetajad olid ka kutsutud ja tegime klassiga neile ka välja. Toitu oli muidugi tohutus koguses ja sõime ennast pooleks, ajasime juttu ja päris tore oli, eriti arvestades, et enamusi neist ei näe vast enam kunagi. Lõpuks maksime kõik nii umbes 10 eurot, aga no hea küll, korra võib ja vähemalt toit oli täitsa hea ja huvitav. Sai palju selliseid asju, mida muidu pole väga söönud. Kuna õhtusöök hakkas nii vara, siis oli see äkki juba nii 9 ajal läbi ja läksime oma seltskonnaga dongmenisse.

R 29.06

Trenn. Must maa. Kooli pralle välismaalastele ja ühtlasi vist mingi lõpetajate üritus. Suuur saal. Sai süüa ja juua ja olid mõned esinejad, üldiselt vist enamus välisüliõpilased ise. Nalja sai igaljugul jälle nabani. Tegime veel oma klassiga pilte, aasialastele meeldib väga väga pilte teha, niiet neid on hulgim,  nüüd hea vaadataJ.

Pärast käisin härrade J-idega Bubble Pointis istumas, paar päeva oligi veel koos jäänud, nii nii paha.

Olen omale märkmetesse kirjutanud Soho, pole õrna aimu ka, kellega ma seekord seal käisin, äkki Suusiga siis ikka.

E 30.06

Magasin trenni sisse, niiet otse koju kiire pesu ja siis läksime Wumingi jälle päris paljudega. See kord kõik bussiga. Mul oli ilmselge uni veel sinna sõites, et ma pool aega magasin. Kohale jõudes äkki sõime ja poest läbi ja järve äärde. Tili isa ja kasuema olid ka Hiinas sel ajal, niiet nemad olid ka seal. Tundusid hästi toredad mõlemad. Tegelesime jälle järve äärsete asjadega ehk siis ujusime ja jutustasime ja näksisime jne… Til ja ta pere läksid ära millalgi varem, me ülejäänud jäime sinna. Varsti mingil hetkel hakkasid ülejäänud ka ära minema, me Josega otsustasime, et nii vara külll tagasi ei viitsi minna ja jäime sinna veel lebotama. Õhtul istusime oma lemmik nuudlikas bussijaama kõrval ja muudkui vaatasime ära sõitvaid busse ja naersime, et see oli vist viimane, kohe üldse ei viitsinud ennast liigutada. Lõpuks vist oligi juba viimane meie laiskuse tõttu läinud, kuigi me vist olime juba poolenisti otsustanud veel sinna jääda. Seekord oli juba teada, kus see odav hotell asub ja kuigi ta tahtis mingit dokumenti ka, aga meil kummagil ei olnud, siis õnneks sai lõpuks ilma ka. Vahtisime veel Tomi ja Jerry multikat ja väsimus sai võitu.

Hommikul otsustasime taas järve äärde suunduda, teel sõime pühklikastmes pelmeene….see pähklikaste on niiiii hea. Ma vist räägin iga toidu kohta, et see on nii hea, aga no nii on, hiina toit on maitseev. Pluss siis ma arvan, et see võimendub, kuna ma kirjutan blogi nüüd pool aastakest hiljem ja eesti toidust on kopad juba, tohutu hiina toidu igatsus on. Igaljuhul tagasi minevikku. Veetsime siis pool päevakest veel järve ääres ja jalutasime niisama ringi.  Ma polnud teiselt poolt sellele järvele veel lähenenudki ja seal oli veel 1 suur koolimaja ja igasugu põnevat kraami. Saime sealt väikse minibussiga bussijaama juurde tagasi, sest laiskus ei lasknud kõmpida jälle seda maad.

Sõime veel oma lemmik nuudleid ja tagasi jõudes oli kell juba suhteliselt palju. Eeldan, et läksime dongmeni.

E 2.07

Trenn. Tahtsime osta rongipileteid Kunming-i, aga võta näpust olid otsas, niiet leppisime siis bussipiletitega. Nii meeldiv oli piletisabas mööd minna nii paarisajast inimesest ja otse bussipiletite letti, kus ei olnud kedagi. Õpilased lähevad koju praegusel ajal ja kõik ostavad pileteid. Pärast sain Oma nunnu Austraalia Carlyga kokku ja käisime lõunal ja töllerdasime niisama ringi. Pärast käisin korra tema juures vaatamas, kas ma midagi ei taha nendest asjadest, mida ta maha jätab. Ma armastasin ta ühtesid kingi ja siis avastasin, et need olid ära viskamiseks, ilmselgelt lõpetasid minu kotis, sest mul oli ju nii vähe asju, mida koju kasa võtta. Edasist teab…keegi teine.

T 3.07

Trenn. Käisin Orama juures, vahetasime üksteise juurde jäänud asju, tegin ühest ta raamatust koopiaid ja ajasime niisama üle tüki aja korralikult juttu. Nagu ma kuskil juba mainisin, siis üks meie kilpkonnadest kahjuks seda aastat meiega üle ei elanud, andes alla just aasta lõpus. Teise otsustasime siis kodu lähedale suurde järvekesse lahti lasta. Istusime seal tükk aega ja kõlksuasime jalga…ei tea kas ta siiani ujub sealJ. Ja vaadake kui palju ta meil kasvas aasta jooksul!!!

Hiljem dongmen ja muud loomad.

K 4.07

Trenn, seekord pildistamisega. Mõtlesime, et mälestuseks oleks päris lahe kui on ühest trennist pildid ka. Til vabatahtlikult oli nõus tegema. Mind ajas naerma jälle see, et kõik, kes vähegi kunagi trennis olid käinud, aga muidu väga ei käinud olid kõikk seekord kohal.

Üsna õelus trenn oli, ma ei fännanud see hommik niiväga hehe.

Hiljem läksime kontorisse, et oma hinnetelehed ja mingid paberid ära võtta, asjaolud hägused, aga kätte me neid sel päeval ei saanud.

Skype-isin veel üle pika aja natuke kodustega ja pesin hoolega pesu. Üritasin natuke pakkida, aga teadagi see väga ei õnnestunud.

Saime dongmenis kokku ja istusime ja snäkkisime ja rääkisime natuke juttu, kui kõik kohal olid tegime oma grupipildi ära koos oma lemmik moslemi perekonnaga. J

Pärast oli meil siis ametlikult  viimane õllejoomismäng ja ka osavõtt oli ajaloo suurim. 6 inimest 6 vastu polnud meil enne olnud. Kõik inimesed näitasid seal vähemalt kaasa elamisega näo ära. Igor läks poole mängu pealt rongi peale, et järgmine päev kuskilt koju sõita. Ta polnud vist ka aastaid kodus käinud ja otsustas siis ka natukeseks koju minna. Ja läinud ta oligi.

Meil jätkus mäng veel pikalt ja joogiselt ja rõõmsalt.

Hiljem nagu ikka õhtusöök dongmenis. Carlyt nägin ka see õhtu viimast korda…miu. Kodus üritasin rõõmsa peaga siis pakkima hakata, natuke joogise peaga on hea pakkida, siis ei ole kahju asju ära visata. Prahihunnik kasvas see õhtu igaljuhul hoogsalt. Tuulil hakkas juba mu asjadest kahju ja käskis mul need hommikul üle vaadata. Hommikuks ma õnneks väga paljude asjade koha pealt ümber polnud mõelnud.

N 5.07

Hommikul siis meie viimane koos trenn, osavõtlikud olime aga ainult kolmekesi härrade J-ga. Sööma ja pessu ja uus katse koolist pabereid ära tuua. Ootasime õpetajat päris pikalt ja ajasime niisama katusel juttu. Ajasin veel inimestelt pilte ja muusikat taga, sain vist enam vähem kõik, mis ma tahtsin.

Üritasin nüüd päriselt pakkida, täiesti lõppp, mis segadus meil toas valitses ja kuidas meil üleüldse nii palju asju sai olla:S??

Ja selle pildi pealt ei saa tegelikult midagi arugi...

Istusime hiljem Jose, Jakobi ja Tiliga Bubble Pointis ja meenutasime aasta algust ja kuidas me kohtusime ja kes mida mäletab…nostalgianurk. Masekas.

Sealt siis juba edasi dongmeni…meie kõige viimane kõik koos õhtusöök. Masekas jätkus….ei tegelikult sel hetkel olid kõik isegi üsna rõõmsad. Kõik olid kohal ja nautisid seltskonda veel kuniks saiJ.

R 6.07

Hommikul lahkus Sandani, niiet kogunesime kõik teda ära saatma. Jutustas seal meiega liiga kaua ja siis ei saanud me talle mingil põhjusel taksot, kuni lõpuks ta oleks väga väga napilt oma lennukist maha jäänud. Saatsime ta igal juhul taksole ja aitasime Josel veidi kolida, sest ta pidi lõunast oma toa ära andma ja kuna ta oli otsustanud sinna aastaks õpetama jääda, siis sai ta eelmisel õhtul selle korteri ka kätte ja kõik sujus.

Läksin ka koju veel viimaseid asju pakkima ja vedasin oma saja tonnised kompsud kõik Jose juurde 6ndale korrusele. Ei seal ei olnud lifti ja ma olin täiesti läbimärg, nagu oleks kõige suurema trenni ära teinud. Vedelesime natuke seal ja siis käisin veel kodus kiirelt natuke koristamas, sest me tahtsime ju oma toa deposiidi  tagasi saada. Siis käisime vahepeal kiirelt lõunal ja viisime oma veeautomaadi tagasi ja saime natuke rahagi tagasi vee eest, mida me ära polnud kasutanud aajee. Pidin ühele heale Vietnami sõbrantsile ka vahepeal head-aega ütlema. Oeh sel hetkel oli veel õnneks vaja sada asja ära mässata ja polnud väga aega masetseda. Näitasime oma toad üle, saime rahad tagasi ja andsime võtmed ära…tühi tuba ja nii me sealt lahkusime. Täielik jooksmise päev oli, ma nii ei tahtnud, et ma seal viimasel päeval nii tohutult jooksma pean, aga nagu ikka jääb kõik alati viimasele minutile ju.

Läksime veel viimaseks tunniks Jose uude ja suurde ja mõnnasse korterisse. Padukat sadas, et oleks ikka vastav tuju. Ma läksin siis sel päeval reisima, aga otsustasin asjad ikka Nanningusse jätta ja pärast reisi veel tagasi tulla päevaks või paariks.  Ma pidin maailma kõige kaugemasse bussijaama jalgrattaga minema, sest otsustasin, et tahaks rattaga reisida. See vihm siis ei meeldinud mulle väga. Õnneks kella 5ks kui ma juba vägagi minema pidin hakkama siis ainult tibas veel.

Pakkisin siis asjad rattale ja läksin. Lehvitused. Kui Jose lubas siis veel Nanningus olla kui ma tagasi tulen, siis Jakobit nägin ma sel hetkel viimast korda, sest ta hakkas paari päeva pärast koju minema. Tuuli ja Til on ka veel tagasi tulles seal. Ja Kris...ja Suusi ja Goniga pidin sel õhtul koos Kunmingi sõitma, et sealt meie reisid lahku läheks.

Leidsin härra Nipernaadi siis paar maja edasi veeautomaati tagastamas ja sel hetkel ma enam üldse ei suutnud, töinasin nagu ei iial enne, ütlesin, et ma ei tule selliste asjadega hästi toime ja sõitsin minema. Hüppasin korra dongmenist läbi ja juba ma väntasingi bussijaama poole, ise pool aega ratta seljas vihmas veel töinates…not cool.

Ma teeks siinkohal jälle blogi pooleks, et mu viimane reis jääks eraldi. 

16.06-26.06

L 16.06

Jõudsin natuke liiga vara lennujaama ja check-in läks ka jube kiirelt, et pärast sain pea 2 tundi passida seal. Minu lend, mis pidi väljuma midagi 7 läbi, lükati muidugi hoolega edasi ja kõik lennud, mis pidid minema peale mind olid juba läinud. Selleks hetkeks oli mul juba nii tohutu uni, et ma ei julgenud enam isegi pingil istuda, kartes, et jään maha, sest iga hetk võis ju minu lend ka lõpuks väljuda.  Lõpuuks siis naeratas õnn ka minule kuigi ka enne lennuki õhkutõusu läks veel terve igavik. Õhkutõusu ma tegelikult enam ei mäleta, sest olin siisn juba suures väsimuses ära kukkunud. Ärkasin siis kui me juba Nanningus olime. Jooksuga bussi peale  ja siis takso peale ja otse panka, et raha välja võtta. Jooksuga koju ja viskasin koti maha, haarasin ujumisasjad ja jooksin Suusi ja Goniga  kokku saama. Minu äraolekul oli Hispaania poiss, kes novembris ja detsembris siin oli, tagasi tulnud, et veel reisida ja dongmenis aega veetaJ.

Igal juhul olid nad ka eelmisel õhtul väljas käinud ja ärkamisega oli neil probleeme. Igaljul saime kokku nii 1 ajal ja läksime ühte bussijaama, et jälle Wumingu sõita. See oli siis see meie lemmik järveke. Bussis vahetasime Goniga uudiseid, mis viimase poole aasta jooksul toimunud oli.  Kohale jõudes poest läbi ja kolistasime tuk-tukiga järve äärde. Kohale jõudes ootasid Jakob, Jose ja Til meid juba ees. Nad olid vist eelmine päev ratastega läinud. Varsti Til aga lahkus, kuna meie olime aga alles nii 3 ajal sinna jõudnud siis polnud veel soovi lahkuda ja otsustasime ööseks jääda. Otsisime veidi, õnneks poisid olid kunagi näinud mingit odavat kohta. Leidsime õnneks üles, kolmene tuba  koos teleks ja vendika ja veeautomaadiga maksis umbes 5 eurot. 5 tärni hotell just ei olnud, aga selle hinna eest oli võit missugune.

Edasi ühte oma lemmikusse kohta sööma, njom. 

Läksime pärast veel järve äärde tagasi, sest see pidi öösel megakhuul olema ja me polnudki seal öösel käinud. Oli tõesti lahe, see järv on tegelikult üsna sügav aga öösiti on ta nii tasane, et jääb mulje, nagu seal polekski vett üldse. 

Umbes 2 ajal jätsime poisid oma telki tudule  ja läksime is eoma öömaja juurde tagasi ja no mitte ei leidnud enam. Kõndisime mööda tänavat edasi ja tagasi ja no mida pole seda pole.

Üks tõkatõka juht tuli uurima, et kuhu me minna tahame ja seletasime siis talle ja mul oli õnneks selle öömaja number ja siis ta helistas talle. Seejärel sõitis mööda tänavat edasi tagasi, teise helistamise peale tuli omanik välja. Tuli välja, et olime sealt juba 5x mööda käinud, aga ei leidnud, sest kõikidel kohtadel on mingid seinad ette tõmmatud ööseks.

Tõkatõka juht tahtis 10 jüääni saada selle eest, et ta meid niisama edasi tagasi sõidutas ja see polnud isegi pikk maa, tema õnnetuseks ma polnud loll turist ja sain kurjaks ja andsin talle kas 2 või 3 raha, mille peale muidugi tema keset tänavat kisama pistis. Me ei teinud teist nägugi ja suundusime tuttu.

P 17.06

Hommikul enne 8t jälle äratus. Tagasi poiste juurde järve äärde ja saime õnneks eilse piletiga jälle sisse, ajasime ainult natuke udujuttu. Lebotasime seal ja läksime sööma ja tagasi ujuma. Algselt olid poisid pühapäeva tatoka päevaks kirja pannud, aga kuna järve äärne chill venis, siis lükkasime esmaspäevale.

Varsti oli juba käes lõuna ja tegelesime jälle söömisega ja meie liikusime bussi peale, teised läksid veel oma telki pakkima ja tulid ratastega järgi. Neil oli ratastega mingi jama, et neil läks veidi kauem kui plaanitud oli.

Kodus kiire pesu ja chill ja  väike snäkk ja siis meie legendaarne õllejoomismäng. Pärast ikka tavaline dongmeni chill.

E 18.06

Plaan oli jälle üle pika aja kooli minna, aga esimene tund jäi ära ja teise tunni ajal oli meil varajane trenn, niiet ei saanud ka lugemisse minna.  Trenn oli midagi õelat, sest pärast seda tuli ju tatoka tõttu trennidesse nii umbes nädalane paus. Niigi olime valinud kõige geniaalsema aja selle tegemiseks, väljas oli ju kohutav kuumus. Pärast kiire lõuna ja pesu, haarasime rattad ja TATOO time.

Olime kinni pannud vist aja poole 2st kuni 8ni. Istusime onu juures diivanil ja chillisime niisama, vahepeal oli ka Tuuli otsustanud, et teeb vist ikka ka tatoka, keegi teine peale meie 4ja selle mõttega kaasa ei läinud. Teemaks olid siis kas rotid (sest neil on meil seal mustmiljon ja olid kuidagi sümboolsed) või sisalikud (sisaliku munadest oli nimelt tehtud üks hiina samakas, mida seal palju joodi, niiet see tundus ka sobivat) ja siis meie kullakalli dongmeni märgid. Kõik tatokad olid erinevad aga need asjad siis sidusid.

Mina ja Jakob pidime tegema ühe kunstniku Banksy rotte, lihtsalt tuunisime neid nats. Kohale jõudes, aga valis Tuuli omale sealsetest kataloogidest tatokat ja kui ma sealset ühte sisalikku nägin, siis oli mu teine tatokas meelest läinud. Teised tõdesid ka, et see on tõesti mulle mõeldud ja nii ta läks. Tuuli valis ka ühe mustvalge sisaliku ja Jose oli ise omale märkidest ühe sisaliku tuuninud.

Jakob oli esimene julge jänes. Vaatasid tatoka veel üle ja tegid viimaseid lihve ja nõelad läksid käiku.  Varsti oli tatokas valmis ja ta käsi tõmmati kilesse nagu viiner ja valmis ta oligi.

Jose oli järgmine julge. Ta mõtles veel kohta, aga mõtlesime välja ja ka tema oli juba nõela all. Tal võttis kõige vähem aega, aga tema koht oli üsna kindlasti kõige valusam. Jäi ellu.

Lahke nagu ma olin, lasin veel Tuuli ka ette. Tegime nats pilte ja naersime niisama. Selleks ajaks kui minu kord  kätte jõudis, tahtis onu oma naise ja lapsega õhtust süüa ja arvas, et ma võiks järgmine päev tagasi tvulla. Ma naersin, et ma pole kindel, kas ma tuleks tagasi enam. Saime kokkuleppele, et teeme siis tunni pärast. Käisime ka söömas vahepeal. Umbes 8ks läksime tagasi. Istusime jälle üks pool tunnikest ja valisime mu tatokale märgid välja. Alguses ma tegelikult üritasin nalja teha ja näitasin talle, et tahan ühte suurt, kurja näoga granaati teha, tema nägu oli väärt rohkem kui 1000 sõna ja ma sain 5 minutit naerda hihi. Talle väga ei meeldinud, kuidas ma märke paigutada tahtsin, sest see rikkus mingit hiina sümmeetriat ja kolmnurka ja mis iganes. Mind ei huvitanud :P.

Lõpuks oli kohta ja suurus ja kõik valitud ja pilt nahale kopitud ja Keiu piinamine võis alata. Alguses ei tundunudki väga jube, aga mingid kohad ikka ei olnud üldse meeldivad. Kuna mu tatokas oli hästi värviline ka, siis oli vaja palju hajutada ja see 4ja nõelaga hajutamine ei olnud ka liialt meeldiv. Minu oma võttis kõige rohkem aega ka, üle tunni midagi. Midagi hullu kokkuvõttes polnud, aga kui läbi sai oli täitsa meeldiv ollaJ. Hinnad jäid 250 ja 500 kohaliku vahele. Minu oma oli kõige kallim, aga mis siis ikka, kukkus kenasti välja ja meie isiklik hiina suveniir sellest ägedast aastast.  11 ajal jõudsime tagasi koju.

T-T 19-26.06

Kool ja pärast pidin hiina kultuuri esseed kirjutama, mille tähtaeg oli neljapäev ehk siis oli ju aega veel küll. Otsustasin kirjutada hiina maalist.. See oli meil siis eksami asemel.

Ka järgmine päev ei paistnud ma sellega õhtul koju jõudes kiirustavat, vaid läksin üle triljoni aasta msn-I ja ajasin Margotiga juttu hoopis. Esseed tegin siis ilmselgelt öösel. Varsti tuli aga uni ja nett oli ka halb. Otsustasin siis 3-6 magada ja hommikul enne tundi teine pool valmis teha. Magasin muidugi sisse ja ärkasin kell 8 (tund hakkas 8.40).

Paaaanikaa. Kirjutasin üliihelikiirusega mingi soga kokku, käisin printimas ja 9.30 olin juba koolis. Maailma kiireim essee, viimase hetke kirjutamine on ikka alati minu teema olnud. Kunagi hiljem sain teada, et sain selle eest 96 punkti…ei kujuta ette:P.

Meile tulid siin nii nädalakeseks Eestist üks punt õpilasi ühe suvelaagri raames. Meil paluti, et me nendega kokku saaksime. Niisiis käisime nendega reedel ühes rahvuste muuseumis kaasas ja pärast aitasime neil sööklas sööke tellida.

Nädalavahetusl üritasin eksamiteks õppida, mitte liiga edukalt. Nagu ikka siis viimasel hetkel tegelesin sellega lõpuks veidi.  Naersin kui mu õpetaja mulle rääkis, et võid eestlastega veel kokku saada, et isegi kui sa õpid, siis saad võib-olla paa punkti rohkem. Sellest eeldasin, et tuleb lihtne eksam, mida see nüüd mitte ei olnud aga olgu.

Pühapäeval oli siis jaanipäev ka ju, korra tuli meelde, et on jaanipäev kui nägin tänava nurgal mingit prahihunnikut põlemas, see oli ka kõik.

Esmaspäeval oli Wu laoshi eksam (see milleks ma õppima ei pidanud) ja lugemise eksam. Nägin koridoris eestlasi ka, kes seal teistele kaerajaani või kungla rahvast või midagi laulsid. Veider oli hiinas olles kuskilt eesti keelt kuulda. Rääkisin teistele ka, et kuulake eesti laul ja laulsid kaasa. Nad arvasid, et ma olen hulluks läinud:D.

Järgmisel päeval oli meedia eksam, seda ma isegi kartsin kõige rohkem. Seal oli grammatika ja muud osad ja siis kõik käisid ükshaaval suulist ka tegemas. 2 teemat ja sõnad. Sain hakkama. Astusin välja ja kooliaasta oligi läbi..täitsa meeldiv tunne…kui vaid koju minek iga päevaga lähemale ei oleks tulnud.

Aa ja nagu ikka eestlaste needus, muidu oli siin ju kogu aeg super ilm, aga kui nad siin olid siis sadas päris palju vihma ja oli pilves. Päev enne kui nad ära läksid läks ilm ilusaks jälle. 

SHANGHAI 11.06- 16.06

Esmaspäev 11.06

Hommikul tõttasin rongi peale. 26 h. Passisin niisama, midagi tarka ilmselgelt ei teinud. Ainuke välismaalane rongis, nagu ikka.  Palju hiinlasi…..üllatus üllatus.

Proovisin magada vahepeal, külma puhur, mis täpselt minu kohal oli, raskendas seda ülesannev vahepeal veidi.

T 12.06

Rong jäi tunnikese hiljaks, et kokku siis 27 tundi. Lõuna paiku kuskil jõudsin kohale.  AJ oli mul juba vastas. Läksme tema juurde campusesse, hiilisime koristajast mööda, sest noh ametlikult ma poleks tohtinud tema juures elada. Käisime tudengite mingis japsi kohas söömas ja pesus ja liikusime linna.

Läksime AJ ja ta kahe vene sõbrantsiga linna peale.  Ostsime head paremat ja otsisime 30 jüääni turistibussi. Lõpuks leidsime ja kimasime nagu turistid kunagi mööda linna ringi, sai täitsa hea ülevaate linnast vähemalt. Pärast käisime maniküüris (minu elu esimene), võõpasime küüned mõnusat värvi ja õhtul käisime ühes saksa/šveitsi restos söömas. Minu valik oli ahjuvorm mingisugune, päris juustuga ja puha. Ma tean, et see ei kõla huvitavalt, aga ma olin selleks hetkeks pea aasta ainult hiina toidu peal olnud. Olin elevil.

K 13.06

Magasime hommikul veidi ja AJ käis natuke tööl. Tagasi tulles läksime ühte vanasse linnaossa. Šoppasime, jõime kohvi, sõime jäätist ja poodlesime veel veidi. Kõik oli minu jaoks taas uue ja huvitav, Nanning kõiki selliseid võimalusi nii kättesaadavalt ei paku.

Palju muud ei teinudki ja läksime tagasi koju.  Seejärel liikusime veidi campusest välja sööma ühe ta briti/aafrika sõbrantsiga.

Hiljem väike sättimine ja  saime nasistega kokku, et välja minna. AJ, Elena, Banky, mina ja veel üks Itaalia neiu mahutasime ennast ilusti kenasti taksosse ära ja sõit võis alata. Esimene peatus, kuhu jäime nii pooleteiseks tunniks, oli üks pubi, kus naised nautisid vägijooke ilma maagilise paberita. Edasi liikusime Edenisse, mis oli juba vähe classym koht. Nautisime oma tasuta Martinisid ja olime muhedad, tantsisime, tegime pilte, nagu ikka naised karjas tegutsevadJ.

Naised udus, ehk siis fotograaf polnud kiita.

Edasi viis me tee ühte väga fancy-sse klubisse, kuhu AJ oli meid päeval juba listi pannud.  Meid ei tahetud sealt listist küll leida aga kui AJ natuke kurjemat häält tegi lasti sisse nagu niuhti. Suur ja uhke, vaatega poolele linnale. Seal käisid kohalikud rikkad ja kuulsad. Kalleim laud, mida sealt osta saab, mis sisaldab kahte 3 liitrist pudelit ja 20t shotti maksis pea 20 000 eurot…ei ma ei tee nalja. Tavalised koksid algasid natuke rohkem kui 10st eurost, seal panime rõhku tantsimisele.

Pärast seda läksime Hollywoodi, kus peale 3e oli veel vähe rahvast. Sinna pidid inimesed minema siis kui kõik klubid on kinni ja see on vist lahti vist nii 9ni hommikul. Muusika oli niru niiet väga kauaks ei jäänud. Koju magama.

N 14.06

Hommik nagu ikka. Käisime kiirelt söömas ja saime kokku ühe ta Roomast pärit sõbrantsiga. Liikusime ühte kallisse, aga ägedasse kanti, kus olid igasugu mõnusad butiigid. Plaan oli tegelikult minna ühte itaalia restorani. Sõime pitsat.

Hiljem jalutasime linnas, ka Bundi pool. Vaatasime linna siit ja sealt ja kiire ring ka poodides. Tegime pilte ja ootasime pimedat. Uurisime linna ka pimedas. Käisime ühes hiinakas, mis polnud just parim, aga kõlbas kah. Sõime külmutatud jogurtit (hea hea) ja läksime varsti koju, sest AJ pidi reede hommikul jälle veidi tööd tegema.

R 15.06

Hommikul käisime templis, selline suur ja mõnus. Pärast ei suutnud enam ühtegi õiget bussipeatust leida. Ekslesime veidi.

Hiljem metroo peal läksime lahku, AJ oli väsinud ja läks koju tuttu ja mina veel linna avastama. Natuke ekslemist ja jälle üks väga fancy linnaosa, piltilusate kohvikute ja butiikidega. Tegin seal ühe tunnikese ringi ja suundusin kesklinna.

Jalutasin mööda peatänavat ja veendusin, et Shanghai on ikka üsna kallis. 5 paiku olin lubanud tagasi AJ juures olla. Mõned metroo- ja bussisõidud hiljem jõudsingi õnnelikult kohale. Ise olin küll üsna veendunud, et küllap ma ikka ära eksin. Ei midagi, juhhei.

Sättimine jälle ja pakkisin oma asjad nii enam-vähem kokku ära.

Sõitsime linna, sest AJ-l oli 7-8 HSK-ks (hiina keele eksam siis) üks  kordav tund. Tal oli pühapäeval eksam tulemas.

Ma tegelesin oma kahe lemmiktegevusega: jalutasin möölda linna ja jõin kohvi.

Pärast siame jälle kokku ja kohtasime teel ühte Põhja-Korea poissi, mis oli jubeäge, ainult et  ta oli kergelt öeldes veider. Küll olin ma lumivalgeke ja siis meenutasin ma talle tema vana õpetajad ja siis juba uut õpetajat ja ei saanud ta pointist nagu lõpuks väga aru. Üritas aga kallistada ja põsemusisid jagada….põgenesime.

Jalad viisid ühes pargis asuvasse lounge-i, vesi ümberringi ja koht jällegi üsna classy.

Üks koks ja nautisime vaadet, ajasime juttu ja hakkasime läbi linna Bundi poole jalutama.  Öösel oli kõik jälle eriti kaunis ja tegime veidi pilte ja jalutasime, jäätised näpus, ringi.

Pidime ühe AJ sõbraga kokku saama, aga kuna ta jäi hiljaks siis jalutasime veel ja veel.  Sain naerukrambid kui AJ tahtis jalamudilat ja kui ühest kohast küsisime, siis nappides kleidikestes neiud hakkasid naerma ja ütlesid, et ei sellist asja nad ei paku haha.

Istusime pargis kuni teised jõudsid. Suunaks ühe hotelli 32 korrus, kus asus üks baar.

Vaade kogu Shanghaile, avatud rõdud, tsillid diivanid, baari keskel pisike mullivann/bassein, kuhu võis tahtmisel sisse hüpata….hmm fancy. Sissepääs oli kallis, aga selle eest sai ühe joogi ka. Samas nüüd ma tean ka Eesti mõttetute klubide sissepääsude hindu niiet see ei tundugi enam nii kallis..

Kohtasime ka AJ sõbra ühte saksa sõpra, kes oli film director, kelle film oli parasjagu seal filmifestivalil, aa kahjuks ta ei võitnud.

 Lõime seal paar tunnikest meeldivuses aega surnuks ja edasi klubisse Apartment…mmm.  Niii mõnus klubi ja muusika ka enamasti superhea. Veranda, erinevad ruumid, erinevad korrused…kaunis kaunis.

4 paiku olime sunnitud tagasi koju minema, et ma jõuaks pesus käia ja asjad pakkida ja vahetasime veel viimaseid pilte, siis aga otse taksosse ja lennujaama.

...järgneb üleval...

6.06-10.06

 Kodus polnud kedagi ja üks meie kilpkonnadest oli ka kadunud, tuli välja, et vaesekese olukord oli halvemaks läinud ja Tuuli käis pool päeva temaga arsti juurest arsti juurde, sest ükski loomaarst ei osanud nii pisikest kipsit ravida. Lõpuks ikka mingit abi sai ja talle kirjutati veidi ravimeid ja isegi paistis, et tal läks paremaks, kuid paar nädalat hiljem meie kullakene siiski lahkus.

          Paar päeva käisin siis koolis ja rääkisin oma kursaõega, kes oli vahetusega Shanghais ja kuna ma olin lubanud talle külla minna ja aeg hakkas vaikselt otsa saama siis tegime mõned kiired otsused. Olime otsustanud härrade J-dega kõik koos tatokad teha ning algne plaan oli varsti kohe kui nad saarelt saasevad, mis juhtus vist neljapäeval.  Sain nendega kokkuleppele, et käin kiirelt Shanghais ära ja siis teeme. Rääkisin AJ-ga ja plaaniks sai nii kiiresti kui võimalik. Hakkasin pileteid uurima ja lennukipiletid paar päeva ette kippusid olema kallid. Jose rääkis, et mis siis ikka mine rongiga. Naersin ainult ja ütlesin, et ta on sooda. Lõpuks sain aga aru, et kui pileti eest liialt maksta ei taha siis muud üle ei jää. Läksin ja ostsin esmaspäeva hommikuks omale ühe rongipileti. Õnneks siiski lebomise pilet, mitte kõva iste. Võitjaks osutus seega 6se konku kõige ülemine nari.

Siis oli veel aga vaja ka piletit tagasi tulekuks. Hakkasin omale siis lennuki piletit ostma kui mu kaart jupsima hakkas, pool päeva mässasin ja olin kuri ja ei saanudki. Lõpuks oli käes laupäeva õhtu ja ülehomme hommikul oli juba minek ja mul polnud veel tagasi tulekuks piletitki. Nädal aega ette olid õnneks piletid normaalse hinnaga ja ma keeldusin nädala jooksul 2x26 h rongiga sõitma. Lõpuks osutus võitjaks Jose arvuti, mis talle sobis rohkem kui minu oma nähtavasti ja seal sain isegi ostu sooritatud juhhei.

Reedel aga uurisime kohti, kus tatokat teha võiks ja sõitsime ratastega mööda linna ringi, et neid üle vaadata. Pinnale jäi üks lasnamäe garaaši taoline pisike koht. Kõlab halvasti, aga tegelikult oli asi kontrolli all. Mees tundus vähemalt väga kenasti oma asja tundvat. Olime oma kavandid ka kaasa võtnud ja ta arvas, et need peaks täitsa tehtavad olema ja jagas nõpunäiteid ja lubasime siis mõelda ja temaga veel ühendust võtta.

        Reede õhtul otsustasime Suusiga veel Sohos käia ja seal oli seekord tõeliselt veider rahvas ja me läksime minema. Just siis helistas Til ja Dongming ja kutsusid meid mingisse teise kluppi Deep Blue kõrval. Mõeldus tehtud. Jäime sinna vist ainult 10ks minutiks ja lõpetasime hoopis Deep Blue-s. Istusime seal vist poole ööni kuni poisid ära läksid. Siis avastasime, et seal on ka Orama ja Eddie ja istusime nendega edasi. Nalja nabani. Vastu hommikut korra magama, et varsti trenni minna.

Laupäeval siis üritasin paaniliselt oma piletit osta ja kõik see kraam. Pühapäeval trenn ja pakkisin veidi ja muud mälestused puuduvad. 

WEIZHOU SAAR 30. mai- 5. juuni

        Magasin muidugi nii sügavalt, et ei kuulnud ma oma äratust, ega seda, et Suusi sisse tahtis saada.  Lõpuks Suusi kopsimise peale ikka ärkasin, paanikas, sest kell oli tiksunud juba pea 10. Muidu polekski nii hullu olnud, aga pidin kindlastii kooli jõudma, sest pidime sel päeval ära maksma meie klassi T-särkide rahad ja ma suure suuga olin lubanud poiste rahad ka ära maksta, sest nad ise ka kooli see päev ei läinud. Ei jäänudki muud üle kui jooksuga koju ja jõudsin ikka korra kooli, pidin veel varem ära ka minema, et asjad ära pakkida ja rongijaama kihutada. Millestki sensatsioonilisest ma sel päeval juttude järgi ilma ei jäänud.

Mul oli veel pakkimine pooleli kui Jakob kella 12 ajal juba mu uksele peksis, et hakkame liikuma. Viimased asjad kiiruga kotti ja minek. Vihma sadas, aga ootasime, et veidi vähemaks jääks ja asusime ratastega teele. Rattaga jõuab rongijaama hoolega kiiremini, kui taksoga, sest jalgratastele on teel 1 tunnel ja autod seal sõita ei saa ja peavad üsna suure ringiga minema. Võit.

     Igaljuhul siis rongijaamas monteerisime veidi oma jalgrattaid lahti , et 5 jalgratast kuskile ikka ära mahuks. Varsti võis sõit Beihaisse jälle alata. Seal hõppasime poest läbi ja ostsime grillimiseks vajalikku kraami, sest kes teab palju selliseid võimalusi saarel olles avaneb ja etteruttavalt oli hea, et seda tegime, sest saarel olid ainult üsna pisikesed poed.

Leidsime tee äärest ühe mõnusa grilli, pugisime kõhud jälle head ja paremat täis ja siis asusime kaarti vaadata, et kus võiks veidi pikutada.. Sõitsime ringi ja jõudsime lõpuks juba praamiterminali välja ja kuna seal ümbruses olevad rohelisemad alad, kas kubisesid taevasse kõrguvast umbrohust või rottidest, siis leidsime, et meie parim valim on terminali ees olev tsementparkla. Mõeldud tehtud. Telgid üles ja kuna meie pehmeim asi oli lina, siis tekkisid varsti naljad kõvemast ja pehmemast tsemendist. Me läksime Jakobiga poodi otsima, et natuke joogipoolist hankida ja tegime kokkuvõttes päris suuure ringi, enne kui ühe pisikese putka leidsime. Pärast istusime keset ööd parkla nurgas tsemendihunniku otsas ja tõdesime, et elu on ikka lahe.

     Hommikul saime silma lahti ühe toreda tädikese röökimise peale. Tuli välja, et ta tahtis meile praamipileteid müüa. Saatsime ta viisakalt minema, aga ajasime ennast siis juba üles ka, sest tahtsime niikuinii 8sele praamile jõuda. Seekord sai probleemiks meie rattad, mis ei pidavat praamile mahtuma. Esimesed 6 inimest ei öelnud midagi, aga mingil põhjusel kõige viimane mees otsustas meid mitte peale lasta. Oeh. Mässasime seal päris pikalt, jäime juba esimest praamist maha. Lõpuks maksime iga ratta eest umbes 6 eurot ja ruumi tekkis kohe kolinal. Nagu ikka raha räägib rohkem kui 1000 sõna!

Kolistasime siis nii natuke alla pooleteise tunni Weizhou saare poole. See on selline mõnus vulkaaniline saar ja pildil ülalt vaates tundub ta hästi pisike, siis tegelikult ta niii väike polegi, pikkust umbes 6,5 km ja laiust umbes 6. Mis seal sõidu veel palju raskemaks tegi oli see, et saar on hästi mägine ja sõita tuleb kogu aeg üles ja alla.

            Kohale jõudes hakkasime siis omale elukohta otsima ja leidsime lõpuks ideaalse koha mere ääres. Panime telgid ja võrkkiiged püsti ja puhkus võis alata. Merest olime olenevalt 10-50m (kohati tegelikult ka 200 m)  kaugusel, olenes see siis tõusust ja mõõnast. Rand oli enamasti täiesti tühi ja eemalt vaatasid vastu kaluripaadid. Grillimiseks meisterdatud auguke oli ka kohe meie metsakeses telkide juures. Meist umbes 200 meetri kaugusel asus ka üks kämpingu laadne asi. Saime omanikega kaubale, et euri eest päevas saame seal pesta ja vetsu kasutada ja kui vaja siis süüa ja nende kööki kasutada, võrkiiges lesida, nende chillout ala kasutada, juua osta jne. Super. See omanik seal oli üldse jube muhe ja abivalmis mees ja kõik töötajad olid ka ülitoredad.

Hiljem tulid ka ilma ratasteta inimesed järgi, nad olid ühest praamist maha jäänud, et jõudsid umbes 5 ajal. Me läksime Josega kohalikule turule süüa ostma, mis nagu kohale jõudes selgus oli juba suletud.  Sekund hiljem hakkas ka padukat sadama ja me jäime sinna pea 2ks tunniks lõksu. Istusime pisikeses poekeses terve aja. Vihm tegelikult üle ei jäänudki, aga natuke vähemaks, et oli vähemalt võimalik tagasi sõita.  Kuna vihma sadas ja grillida poleks niikuinii saanud ja seal väikses poes tegelikult midagi ei müüdudki, siis meie suure ja mõnusa õhtusöögi asemel sõime kiirnuudleid.

Kuna kolmekesi üsna pisikeses telgis ruumi ülejäägi üle kurta ei saanud, siis palusime Patrickul üks telk veel kaasa võtta ja ma kolisin temaga sinna üle. Kuna tema tegeles selle püstitamisega ja öösel kargasime vaid sisse, Mille peale ta ei mõelnud, oli see, et sadas vihma ja telgisuu oli mere poole, ehk siis kõik sadas meile otse telki ja keset ööd ei olnud viitsimist ju telki keerata…laiskus on kuri asi. Igaljuhul magasime rõõmsalt veelombis kogu öö….niivõrd kuivõrd seda magamiseks saab nimetada. 6st olin juba vägagi vabatahtlikult üleval. Õnneks pärast seda me enam väga vihma ei näinud.

            Reedel tiksusime niisama ja ujusime ja magasime ja olime mõnusad. 2 paiku jälle turule süüa otsima. Saime jubehead ja odavat kala ja natuke juurikaid…kokkuvõttes maailma odavaim ja ülimaitsev grillikas.  Kõik inimesed olid kuskil kadunud ja lõpuks olimegi Jose ja Jakobiga ainult kolmekesi ja sõime pooleks ennast.

Kris ja Suusi ööbisid kuskil natuke eemal olevas kämpas ja selle koha omanikul või tema peres oli kellelgi sünnipäev või mingi grillikas ja kutsusid meid ka kõiki.

Olime laisad terve päeva ja siis kui me lõpuks otsustasime, et hea küll lähme ka siis korra, siis tuli Pan ja ütles, et toit on otsas. Hmm otsustasime siiski minna.  Lõpuks sai seal aga niiii head toitu jälle. Need austrid seal ja liiva sees lõkke all valmistatud kana….keele viis alla.  Ja neil oli niinunnu kutsikasJ.

            Laupäev saabus ja kuna me Josega olime ainsad, kes polnud kohalikust turust kaugemale jõudnud, siis otsustasime, et oleks aeg ka miskit tarka teha. Otsustasime siis kõik , et  lähme ühte värvilist randa vaatama. Inimeste kogumine võttis muiudugi jälle aega, ilma ratasteta inimesed läksid neid rentima ja lõpuks me ei jõudnudki neid ära oodata ja läksime ees ära.  Nagu ma juba mainisin, siis on seal päris mägine ja ühest suurest tõusust üles vändates suutsin ära lõhkuda oma täiesti uue pedaali, mille olin just enne seda reisi ära vahetada lasknud. Ma arvasin, et ei hullu midagi, et lähme edasi kui avastasin, et see pedaali jäänuk on päris terav ja lõin sellega omal jalast natuke tükke välja. Alguses ei saanud arugi, aga kui varsti jalg juba üleni punane oli, siis sain aru, et natuke vist ikka katki haha. Õnneks Jakobil oli plaastrit ja jalg jälle nagu uus. Parandamiseks võimalusi polnud, aga tundus, et mingi parandus oli selle järsu koha all, mis siis ikka vstu tahtmist jälle mäest alla, aga nagu välja tuli parandasid nad ainult rollereid. Mängisime siis Macgyver-eid ja proovisime seal mingite vahenditega natuke parandada, edasi ruttavalt võin öelda, et see kaua vastu ei pidanud. Sõime mäe otsas lõunat kui teised ka mööda sõitsid, seega saime gängi lõpuks kokku. Tee sinna randa oli lemmik, pikk pikk tee ainult alla, need teed olid muidugi sellised, et pooled hambad olid välja kukkumis ohus, ent lõbus oli ikka (tee tagasi siis vastupidiselt mitte üldse lõbus, kõik väiksemad käigud ei tööta ka, aga see selleks).  See värviline rand siis…vulkaanilisest kivist mingid vee moodustatud uuristised, ma ei oska paremini seletada, panen pildi. Sel hetkel kui me sinna jõudsime ei olnud aga midagi näha, sest sel hetkel oli tõus ja kõik oli veega kaetud. Vaatasime siis niisama natuke ringi.

Ilma ratasteta inimestel olid natuke rahaprobleemid ja saarel ei olnud ühtki pangaautomaati, seega pidid nad järgmine hommik lahkuma ja tegelesid veel vaatamisväärsustega tutvumisega, meie Jose ja Jakobiga läksime alla linna suurele turule.

Eksisime hoolega ära ja tegime vähemalt 15 km ringi, et teada saada, et see linn ja turg olid tegelikult meie alguskohale üsna lähedal, pidi ainult ühest mäest alla minema. See mägi oli midagi 40 kraadi kanti, et ei alla ega üles polnud sealt võimalik sõita. Suutsin oma pedaali ka veel rohkem ära lõhkuda, et sõitmine oli raskendatud. Otsisime ratta parandust, mis oli sel päeval aga väidetavalt kinni, seega jäi mu seis endiseks. Ostsime siis turult  hoolega suuuri austreid ja kala ja juurikaid ja muid krabilisi ja banaane, et õhtul hoolega grillida. Niii nii maitsev ja odav, mis selle kõige juures peamine. Ma ei kujuta ette ka palju Eestis üks seljakoti täis austreid maksta võiks…

Pühapäeva hommikul läksid kõik teised minema, meie 3 musketäri jäime veel sinna, mina ja härrad J-d.

Teised olid meile krokodilli mäe kohta palju head rääkinud, et otsustasime siis ise ka selle üle vaadata. Teel suutis ka Jakob oma pedaali ära lõhkuda. Suundusime alla linna, et siis nendega ühele poole saada ja vahetasime mõlemad kokkuvõttes ära mõlemad pedaalid…vanakooli pedaalid, need peaks nüüd küll vastu pidama.

Edasi siis krokodilli mäele, mis on tegelikult vulkaaniline park vms. Ala on üsna suur ja ilus.  Tee sinna oli aga mu õudusunenäost, kuna nad tahavad, et sa nende bussi eest hingehinda maksaksid, siis sinna rattaga ei saa. Me siis läksime jala, nii umbes 2 km. Kuna seal saarel on peale mereelukate ka palju palju banaaniistandusi, siis oli seal ka palju ämblikke, kes väga väga armastavad neid istandusi. Terve tee oli kõikjal TUHANDEID ämblikke ja ma ei ole fänn, eriti kui kõik tee äärsed istandused ja puud ja põõsad neist kubisevad. Poistele tegi see muidugi kõvasti nalja… Koht ise oli super super ilus siis, jalutasime seal ringi ja tegime pilte.

Pärast tagasi koju ja lasime kämpa inimestel oma toidu jääkidest endale midagi valmis vokkida.  Tahtsime ikka seal värvilises rannas ka ära käia ja omanik otsis meile välja tõusu ja mõõna graafikul, mille kohaselt oleks meie parim võimalus midagi näha järgmisel hommikul 7-8 ajal. Ärkasin isegi 6.15 ajal üles ja kartsin peksa saada kui poisse nii vara üles ajan, lõpuks siiski sakutasin neid veidi, õnnelikke nägusid ei näinud, aga mõlemad said üles ja Jose tuli minuga isegi kaasa. Olime rahul, et läksime, sest need moodustised olid päris põnevad.

Hiljem haarasime ühest lemmikust kohas jälle nuudleid kaasa, hiljem ujusime ja lebotasime ja õpetasin neile turakat. Neile hakkas see päris meeldima ja suurt midagi muud me enam ei mänginudki. Pärast jälle suurele turule, otsustasime veel kasutada võimalust süüa suuri ja odavaid austreid, ostsime kohe 30!  Koju jõudes oli tõus suurem kui iial enne, nüüdseks võis juba peaaegu oma telgi juurest vette sukelduda.  Grillisime siis austreid ja kalu, lihtsalt hunnik tšillit ja küüslaauku ja natuke õli peale, ülim. Magustoiduks grillitud banaanid.

Öösel kella 2 ajal käisime rannas jalutamas ja vaatamas, mida kalamehed püüavad. Nüüdseks oli jällegist vesi niii kaugele taganenud, et sai vabalt käega krabisid ja igasugu elukaid püüda.

Ma mõtlesin, et peaks vahel natuke koolis ka käima ja otsustasin teisipäeva hommikul kodus poole asuda, mu  oma telefon oli tühi, õnneks poisid laenasid äratust. Telefon oli tegelikult terve nädala väljas olnud, täielik puhkus.

6 paiku üles ja sättisin ennast praami poole teele. Poisid jäid veel sinna, ei teadnud millal nad tagasi tulevad.

Olin varem juba praamipileti ära ostnud, et ikka kindlalt esimesele praamile saaks. Rattaga tagasi minnes ka probleemi polnud. Kõige rohkem kartsin, et eksin praami pealt maha tulles ja rongijaama sõites ära, sest see oli üsna kaugel ja selle päeva ainuke rong läks juba üsna varsti. Õnneks siiski kõik sujus ja jõudsin rongile, probleem tekkis aga sellega, et mul ei lubatud ratast rongile võtta. Reaalselt kaklesid seal ühe mehega ja lõpuks lihtsalt ignoreerisin ta juttu ja vedasin ratta peale,  rongi peal oli aga ka 1 tore mees, kes palus mul lihtsalt natuke teise koha peale tõsta ratas, kui see liialt tüli ei tee. Kartsin, et see kuri onu tuleb ja hammustab mind, aga sujus jälle. 3,5 tunnikest hiljem olin jälle Nanningus tagasi.

Väntasin koju ja keegi ei uskunud, et ma päriselt tagasi tulin, kõik arvasid, et küll ma ikka poistega koos tulen. Mul oli aga plaan lähiajal Shanghaisse minna ja seega tahtsin vahepeal ikka paar päeva koolis käia.

Kokkuvõttes oli aga super super reis ja puhkus.