22 oktoober- 8 november

Laupäeva alustasime siis varakult poistega trenni minnes. Kui sinna lonkides veel uni silmas oli ja jalad all väga ei liikunud, siis trennis uimerdamiseks aega ei olnud, sest kuigi poistega sammu pidada ei jõua, siis liialt maha ei taha ka jääda. Seekordne trenn sisaldas nagu ikka soendust ja siis 200 meetrit jooksu, 10 kätekõverdust, 20 mingit asja, mille nime ma ei mäleta 200 meetrit jooksu 5 lõuatõstet ja 20 kõhulihast. Ja siis uuesti, ehk 20 minuti jooksul nii palju kui jõuad, me saime 4, poisid vist 5. Trenn kiire ja väga tõhus, kõige hullemad on lõuatõsted, ja kuigi meie teeme titekamaid versioone on mul 3ndat päeva käed nii valusad, et ise ka ei usu. Nendega trennis käies on tore see, et enamasti on midagi uut, kolmapäeval kui käisime siis tegime vist ka 20 minutit 1.5 minutit hüppenööriga hüppamist, sama kaua mingit asja, mille nime ma ei tea, siis 400 m jooksu, siis 1,5 minutit kätekõverdusi ja 1,5 min kõhulihaseid ja siis jälle 400 meetrit jooksu ja siis kõike veel 1 kord. Iga asja järgi paned kirja palju midagi tegid. Esimese ringi lõpuks on juba kops parajalt koos, et teist enam sel hetkel väga ei tahaks, aga pooleli ka ei saa jätta:P.
Pärast trenni väike lõunauinak ja siis hiline lõuna, kus poisid pakkusid välja, et võiks minna mingile toidufestivalile. Kargasime taksodesse ja sõit võis alata. Palju igasugu letikesi, kus müüdi igasugu toite Hiinast ja mujalt. Proovisime näiteks krokodilli, mis maitses jällegi umbes nagu kana. Siiamaani kõik mitte väga tavalised asjad meenutavad kana, seega ei midagi veidrat, täitsa head. Mingeid pisikesi linnukesi sõime ka, mis nägid välja nagu väiksed dinosaurused. Süüakse neid koos kõigi jalgade ja peadega, väga veider aga konte või midagi küll ei tähendanud. Veetsime seal istudes ja lobisedes/süües/juues nii palju aega, et kiirustasime tüdrukutega 8 ajal tagasi, sest olime plaaninud Susanne’i ja Tuuliga ka siis esimest korda Hiina klubid üle vaadata.
12 ajal ajasime ennast taksosse ja sõit võis alata. Teadlikumad inimesed lugesid meile ette 3 klubi, mis on kõige paremad ja üksteisele lähedal, plaanisime kõik üle vaadata aga jõudsime lõpuks ainult ühte (olgu ühes, mis on väidetavalt kõige parem käisime sees, aga kauaks ei jäänud, niiet järgmine kord). Muidu on kõik suured ja päris ägedad ainult, et tantsupõrandat neil ei ole, mis meie jaoks on väga veider. Lihtsalt hästi palju laudu, kus inimesed joovad ja juttu räägivad ja seal ümber tantsivad. Kes ikka tantsida tahab see saab, see probleem ei olnud. Vihtusime tantsu nii laudade vahel kui pisikeste lavakeste peal ja saime klubist välja vist alles poole 6 ajal. Sisse minnes ei olnud vaja kaua oodata, kui juba 1 tüdruk meid enda lauda vedas ja nii me seal liikusime kõik igas suunas lauast lauda. Hiina tüdrukud klubis on täitsa hullud, tagasihoidlik nende kohta seal kindlasti ei käi. Aga kokkuvõttes oli väga äge ja avastasime, et võib täitsa tihemini käia. Koju jõudsime peale 8t ja ega palju varem ei saakski, sest avatakse ühikas alles vist umbes kell 7 hommikul. Pühapäev mööduski suuresti magamise tähe all, plaanisime küll aafriklaste jalgpalli mängu vaatama minna ja olime juba söömas käinud ja riides kui otsustasime, et magamine oleks siiski meeldivam tegevus.

Esmaspäeval kutsus üks Hiina tüdruk, kellega klubis tuttavaks saime meid sööma. Tuuli ei saanud tulla ja nii läksimegi Susanne’iga kahekesi. Saime Coco’ga linnas kokku, istusime taksosse ja läksime sööma, kus pidi veel olema mõned ta sõbrad. Jõudsime siis mingisse üsna kallisse restorani, kus oli ees 3 veidi vanemat meesterahvast, pärast liitus veel 1, vahepeal oli natuke ebamugav, sest aru ju väga ei saanud, aga muidu nalja kui palju. Hiljem tuli Coco vend oma kauni autoga meile järgi ja liikusime mingisse teise kohta, kus oli juba rohkem rahvast ja palju toredam. Kuna oli koolipäev ja ühikas nagu ikka sulgub kell 12, siis pidime nagu ikka vara kodus olema. Coco vend tõi meid linna teisest otsast koju ja tundus, et kohtusime Hiina esimese (liiga!!) korraliku autojuhiga, samas oli täitsa meeldiv näga, et keegi siin ikka sõita ka oskab.

Enam ei mäleta aga ma eeldan, et nädal läks nagu nad kõik…koolis, süües, trennis, õppides. Reedel pidime Cocoga karaokebaari minema, aga kuna meil siin igasugu õnnetusi olnud, siis otsustati reede õhtul kell 8! välisüliõpilastele mingi koosolek korraldada. Kõik nagu ikka ainult hiina keeles ja loeti sõnad peale, et me ikka valgusfoore vaataks ja hoolsad ja ühtlasi keelati ära ühikas joomine (mida jah keegi just ei järgi).
Siin on jah teadagi see liiklus üsna hull, niiet algasid selle aasta õnnetused sellega, kui 1 Tai tüdruk oma rolleriga ühe hiinlase surnuks sõitis. Peale seda oli veel paar õnnetust, kui õnneks siiski kõik ellu jäid, aga jah 1 prantslane on vist siiani haiglas. Lisaks oli uuemas ühikas ühel õhtul suurematsorti kaklus, kui mõningatel inimestel üle viskas, et mingid inimesed vahetpidamata pidutsevad ühikas. Sellest kujunes ka välja 1 suurmatsorti jama.

Laupäeval käisime hunniku inimestega jälle väljas ja pühapäev läks jälle veidi tudumise nahka…
Eelmisel nädalal (tegelikult küll meilegi üllatusena, juba üleeelmise nädala lõpus) olid meil vaheeksamid, igas aines 1 ehk siis kokku 4 tükki. Seega eelmisel nädalal pidi veidi rohkem õppimisega tegelema. Nüüdseks on kõik läbi ja läksid enam-vähem normaalselt, et lastakse vist edasi õppida Hiinas hihi.
Reedel tuli jälle kellegil hea mõte välja minna, seekord ühines minu ja Tuuliga veel ka 1 uus Hispaania poiss, kes alles tuli ja jääb siia 6ks nädalaks, et siis lühiajaline keeleprogramm. Tiirlesime klubis ja võtsime seal osa nii mõnestki sünnipäevast, välismaalased on seal endiselt hinnas. Kui meie ülikooli ümbruses väga aru ei saa, et siin rikkaid inimesi elab siis klubi ümbruses võib seda täitsa näha. Eelkõige peal silmas autosid, mis klubi ees ennast pargivad, alla poole miljoni kroonist autot sealt vist küll ei leia. Hispaania poiss pidi kreepsu saama seal kui ta mingit ülikallist Ferrarit nägi, mida ta kunagi varem näinud polnud. Tuleb tunnistada, et sellisest autost vist ära ei ütleks tõesti.
Laupäeval proovisime veel oma esmaspäevaseks eksamiks õppida, aga väga ei õnnestunud, sest nagu ikka kutsusid sõbrad mingile ühikaistumisele ja kes siis õppida tahab, kui saab seda mitte teha. Pühapäeval ei olnud aga enam õppimist kuskile lükata ja nii siis tuli lõpuks siiski ka õppimisega tegeleda.

Esmaspäeval viisime Tuuliga oma rattad parandusse, sest 2 kuud vihmas ja tuules vedelemist ja kahjud olid märgatavad. Minu oma nõudis vaid veidi siit ja sealt kopsimist, mille eest vanapapi isegi raha ei tahtnud. Tuuli ratas, aga pidi päevaks sinna jääma, sest temal oli kõpitsemist rohkem. Pärast sõitsime linna ja tegelesime veidi poodlemisega.
Aga ma nüüd lõpetan oma romaani jälle selleks korraks, sest pean trenni minekuks ennast valmis panema. Täna ühineme jälle poistega, viimasel ajal ongi tantsutrenne veidi vähemaks jäänud ja need on asendunud poiste trennidega. Trenninarkomaanid oleme Tuuliga vaikselt mõlemad juba, meile meeldib. Panime sel nädalavahetusel toimuvatele võistlustele ka ennast kirja, sest me mõtlesime, et ikka paljud võtavad osa, aga tuleb välja, et võisteleme meie klassist ainult mina, Tuuli ja 1 USA poiss. Võistlus tuleb muiugi kokkuvõttes väga aus, sest välisüliõpilased võistlevad terve Guangxi Ülikooli vastu, kus õpib nii umbes 50 000 õpilast☺!! Väga hiinalik korraldus, aga mis siis ikka, varsti näeb, mis saab.

Kauil (mu 1 hüüdnimedest, mis tekkis nii, et 1 Aafrika poiss kuulis mu nime üsna!! valesti )