Reede hommikul kogunesime 6.30, et võistluse avamise marsile vms minna. Saime kõik väga koledad kollased T-särgid ja erinevate riikide postrid, isegi Eesti oma oli valmis nikerdatud. Me ei vaimustunud väga sellest, et Eesti postril ilutses meie kaunis Vene kirik, aga mis siis ikka, vähemalt Eesti☺. Meie lemmik möödapanek oli Itaalia kirja ja lipuga Eiffeli torn, kui õpetajad sellest aru said, siis see kisti kohe käest ära, sest noh sellist viga ikka ei teeks ja hiinlastele ei meeldi tunnistada, et nad on midagi valesti teinud. Koguneti ja pandi meid ritta ja kõige „Euroopalikuma“ väljanägemisega inimesed tõsteti kõige äärde ja Aasia välisüliõpilased meie taha. Nalja kui palju, sest meid reaalselt korjati ükshaaval grupist välja ja panndi sinna seisma. Siis tegime staadionil ringi ja vaatasime lipu heiskamist ja ma sain vist peaagu aru, mis tunne oleks olla olümpiamängude avamisel, sest rahvast ja võistlejaid oli umbes nii palju ja kui meie arvasime, et see on mingi pisike võistlus ja võib ju osa võtta, et õpetaja enam sellega närvidele ei käiks siis hiljem saime aru, et need ikkagi olidki suhteliselt ülümpiamängud või eelolümpia või midagi sarnast. Hiinlaste puhul kehtib vist reegel, et nad kas ei tee üldse trenni või siis teevad väga palju. Seal olid kohal siis üsna tippsportlased…ilma naljata, keegi sealt läheb kindlasti olümpiale järgmine aasta:D.
Ma nii põdesin ja ei tahtnud sprinteritega jooksma minna ja ega ma väga ei teadnudki millal minna, oli mulle ainult öeldud kell 9 aga seal oli meil 1 Vietnami poiss, kes kõigile meile välisõpilastele teada andis, millal kuhu minna ja kuna leidsin veel ühe tüdruku, keda veidi teadsin ja kes peaaegu samal jooksul pidi osalema, siis enam väga ei põdenud. Kui ta siis meid lõpuks kaasa võttis ja jooksma viis, siis oli aga juba liiga hilja, sest meie jooks oli just läbi saanud. Jooksime seal natuke edasi ja tagasi, aga teha polnud enam midagi. Õnneks!! oli mind ilma minult midagi küsimata pandud ka 4x100 teatejooksu jooksma. Sain isegi pool tundi varem tuttavaks tüdrukutega, kellega ma jooksin ja saime järjekorda ja asju paar korda läbi teha. Sinna me vähemalt hiljaks ei jäänud ja kuna mina jooksin teisena, siis ma tegelikult ei teagi, kuidas meil läks, aga mitte hästi kindlasti:P. Me olime siiski uhked, et me hiina välejalgade vastu vähemalt proovisime vastu hakata.
Usa poisi võistlused jäid ka poolikuks, sest lõuatõmbamise võistlus, millele ta arvas, et oli ennast kirja pannud oli juba varem ära ja ta pani ennast kirja hoopis 10se grupi samale võistlusele ja sedagi polnud varem teada antud ega kuskil kirjas. Nad kraapisid viimasel hetkel 10 inimest kokku, aga kuna mõned olid ikka väga suvalised siis nad väga üle ühe ei teinud ja kokkuvõttes kogusumma suur ei tulnud. Järgmine päev pidi olema ka kõhulihaste võistlus, samuti 10le inimesele, kellest kohale jõudis vist ainult 1.
Paljudel oli see tingitud eelmisel õhtul pikaleveninud peost. Oli ju siiski 11.11.11 ja peaaegu kedagi ei jäetud koju. Klubid olid kõik rahvast nii täis, et liikuda ei olnud võimalik aga muidu oli tore tore nagu ikka. Nemad kutsusid siin seda vallaliste päevaks.
Laupäeval vaatasime veel natuke võistlusi ja ülikoolilinnaku kesk/lääneosas oli suur turg, niiet tegellesime veidi ostlemisega.
Õhtul võtsin osa issi sünnipäevast. Nii tore oli kõiki koos jälle näha ja juttu rääkida, söögilauas „istuda“ ja terviseks karjuda. Siinkohal 3 kõige suuremat hurraad issile, kes sellisel toredal päeval nagu 11.11.11 sai jälle aasta vanemaks☺. Sellistel hetkedel murrab ikka igatsus ka veidi rohkem läbi.
Sünnipäevapilt:).
Pühapäeva hommikul oli poistega senisest vist kõige raskem trenn, ikka kõik tahtsid seal veidi surra:D. Seletamine läheks liiga pikale, aga põhimõtteliselt on igal inimesel vaja kaardipakki ja ta peab iga kaardiga midagi tegema, kaardil oleva arvu asju ja trenn lõppeb kui kaardipakk on otsas. Trenn ise on ka aja peale, et muneda pole kuskil aega. Meil võttis seekord aega umbes 45 minutit, eks järgmine kord kiiremini:P.
See nädal polegi midagi väga vägevat jälle toimunud, nagu ikka õppetöö ja trennid ja senisest võib-olla isegi rohkem aega õhtusöökidel aega veetes.
Ma nüüd lõpetan, sest selle blogi kirjutamine on tegelikult paras tüütus, lükkan seda alati võimalikult kaua edasi☺.
Muide tahaks teada, kuidas teil ka läheb, niiet kirjutage ja joonistage mulle, palun!!
Suured kiitused näiteks Minile, kellelt sain Hiinas oldud aja jooksul kõige pikema kirja, nii nunnu oli lugeda, pai sulleja kõigile, kes veel mulle kirjutanud on!!
Pean veel ka ära mainima, et kuidagi uskumatu on mõelda, et teil seal on külm ja lumi kohe tulemas, kui meil on siin hetkel endiselt nii 30 kraadi ja vahel endiselt liigagi palav.
Aga teie nautige aga sügist/talve edasi;).
Joujou
Ma nii põdesin ja ei tahtnud sprinteritega jooksma minna ja ega ma väga ei teadnudki millal minna, oli mulle ainult öeldud kell 9 aga seal oli meil 1 Vietnami poiss, kes kõigile meile välisõpilastele teada andis, millal kuhu minna ja kuna leidsin veel ühe tüdruku, keda veidi teadsin ja kes peaaegu samal jooksul pidi osalema, siis enam väga ei põdenud. Kui ta siis meid lõpuks kaasa võttis ja jooksma viis, siis oli aga juba liiga hilja, sest meie jooks oli just läbi saanud. Jooksime seal natuke edasi ja tagasi, aga teha polnud enam midagi. Õnneks!! oli mind ilma minult midagi küsimata pandud ka 4x100 teatejooksu jooksma. Sain isegi pool tundi varem tuttavaks tüdrukutega, kellega ma jooksin ja saime järjekorda ja asju paar korda läbi teha. Sinna me vähemalt hiljaks ei jäänud ja kuna mina jooksin teisena, siis ma tegelikult ei teagi, kuidas meil läks, aga mitte hästi kindlasti:P. Me olime siiski uhked, et me hiina välejalgade vastu vähemalt proovisime vastu hakata.
Usa poisi võistlused jäid ka poolikuks, sest lõuatõmbamise võistlus, millele ta arvas, et oli ennast kirja pannud oli juba varem ära ja ta pani ennast kirja hoopis 10se grupi samale võistlusele ja sedagi polnud varem teada antud ega kuskil kirjas. Nad kraapisid viimasel hetkel 10 inimest kokku, aga kuna mõned olid ikka väga suvalised siis nad väga üle ühe ei teinud ja kokkuvõttes kogusumma suur ei tulnud. Järgmine päev pidi olema ka kõhulihaste võistlus, samuti 10le inimesele, kellest kohale jõudis vist ainult 1.
Paljudel oli see tingitud eelmisel õhtul pikaleveninud peost. Oli ju siiski 11.11.11 ja peaaegu kedagi ei jäetud koju. Klubid olid kõik rahvast nii täis, et liikuda ei olnud võimalik aga muidu oli tore tore nagu ikka. Nemad kutsusid siin seda vallaliste päevaks.
Laupäeval vaatasime veel natuke võistlusi ja ülikoolilinnaku kesk/lääneosas oli suur turg, niiet tegellesime veidi ostlemisega.
Õhtul võtsin osa issi sünnipäevast. Nii tore oli kõiki koos jälle näha ja juttu rääkida, söögilauas „istuda“ ja terviseks karjuda. Siinkohal 3 kõige suuremat hurraad issile, kes sellisel toredal päeval nagu 11.11.11 sai jälle aasta vanemaks☺. Sellistel hetkedel murrab ikka igatsus ka veidi rohkem läbi.
Sünnipäevapilt:).
Pühapäeva hommikul oli poistega senisest vist kõige raskem trenn, ikka kõik tahtsid seal veidi surra:D. Seletamine läheks liiga pikale, aga põhimõtteliselt on igal inimesel vaja kaardipakki ja ta peab iga kaardiga midagi tegema, kaardil oleva arvu asju ja trenn lõppeb kui kaardipakk on otsas. Trenn ise on ka aja peale, et muneda pole kuskil aega. Meil võttis seekord aega umbes 45 minutit, eks järgmine kord kiiremini:P.
See nädal polegi midagi väga vägevat jälle toimunud, nagu ikka õppetöö ja trennid ja senisest võib-olla isegi rohkem aega õhtusöökidel aega veetes.
Ma nüüd lõpetan, sest selle blogi kirjutamine on tegelikult paras tüütus, lükkan seda alati võimalikult kaua edasi☺.
Muide tahaks teada, kuidas teil ka läheb, niiet kirjutage ja joonistage mulle, palun!!
Suured kiitused näiteks Minile, kellelt sain Hiinas oldud aja jooksul kõige pikema kirja, nii nunnu oli lugeda, pai sulleja kõigile, kes veel mulle kirjutanud on!!
Pean veel ka ära mainima, et kuidagi uskumatu on mõelda, et teil seal on külm ja lumi kohe tulemas, kui meil on siin hetkel endiselt nii 30 kraadi ja vahel endiselt liigagi palav.
Aga teie nautige aga sügist/talve edasi;).
Joujou
No comments:
Post a Comment