Vahepeal on nüüd täitsa palju vahele jäänud ja ma isegi ei ürita meenutada, mis selle aja jooksul juhtunud on, aga proovin siis vähemalt viimase nädala peale natuke pingsamalt mõelda.
Üldiselt lähevad nädalad nagu ikka, ulmeliselt kiiresti ja üldiselt üsna samas rütmis. Õhtud mööduvad järjest rohkem ja kauem meie inimestega dongmenis istudes, kuni on aeg koju magama minna. Kuidagi üldse ei oska enam varem koju minna. Me nimetame ennast juba vahepeal dongmeni gang’iks, sest me sööme seal pea iga õhtu, istume alati samas lauas, kasvatame ümbritsevate söögikohtade lapsi ja kui kellegi söök saab valmis siis karjutakse meid nimepidi. Kellegil oli ükspäev geniaalne plaan, et me peaks omale kõik dongmeni märkidega tatokad tegema (东门). Nali naljaks aga me veedame seal tõesti palju aega ja need inimesed saavad iga päevaga kallimateks ja üldse ei tahaks mõningaid inimesi siit minema lasta, kes peale seda semestrit koju lähevad.
Vahepeal teeme õhtuti South Parki õhtuid ja sööme võileibu, et saaks vahepeal natuke nn lääne toitu ka. Ühel Belgia poisil on siin võileivagrill ja mööda linna asju taga ajades saab lõpuks võileivaks vajalikud komponendid kokku ka. Ma pole muidugi kunagi varem vist ühegi võileiva eest nii palju maksnud, aga see on seda väärt:P. Vahel käime ikka dongmenist väljas korralikumates ja kallimates kohtades ka söömas ja peab ikka veel mainima, et hiina toidust hakkan ma ikka väga puudust tundma, kui seda enam käepärast ei ole.
Mingi aeg käisime Korea toitu söömas ja grillisime ise omale toitu, pärast käisin ühe austraalia õpsi ja tema sõpradega ära lõpuks Deep Blue baaris, millest siinsed inglise keele õpetajad kõik räägivad, sest nad veedavad seal palju aega. Tuleb tunnistada, et täitsa kena oli vahelduseks üks koks teha, päris alkoholiga haha.
Siis on jälle tükk tühja maad mälu koha pealt.
Oma tantsutrennid olen ma nüüdseks vist üsna lõplikult pooleli jätnud, sest need ikka ei pakkunud mulle nii väga midagi ja mu lemmik treener pole seal ka juba ammu tunde andnud mingil põhjusel. Seega olen ma nüüd täiskohaga 6x nädalas poiste trenni liige. Vahel on küll paar tüdrukut seal ka käinud peale minu ja Tuuli aga millegipärast keegi pole püsima jäänud. Nendega on trennid alati lõbusad ja kohe ootad aega, et saaks jälle trenni minna. Kuna trennid on enamasti alati erinevad, korduvad ainult vahel, et teada saada kui palju me eelmisest korrast paremad oleme, seega ei muutu need kunagi igavaks ja üksluiseks. Igavust ei saa nendes trennides muidugi niikuinii tunda aga jah, mulle meeldib..mõnus mõnus. Pluss nagu me alati räägime, siis lihasevalu on hea valu. Polnudki juba üsna tükk aega suuremat lihasevalu tundunud, aga eilne trenn oli jälle päris õel, niiet ma sain täna ikka hoolega naerda, kuidas kõik soojenduse ajal oigasid, kui valusad neil jalad on, hihi (mis nüüd tagantjärgi lisades oli nii peaaegu terve nädala:P).
Eelmisel neljapäeval käisin kahe sõbraga linnas shoppamas ja nad näitasid mulle, kust saab päris alkoholi (mitte Hiina samakat) osta. Siin ikka on paar pisikest poodi, mis müüd lääne kaupa. Eks need poed ole üsna kallid aga oma sünnipäevapeoks oli vaja ju inimestele midagi paremat pakkuda. Hiljem te oleksite pidanud mind ja Jose’d nägema kui me pärast veel turult kuskilt leti alt väga juhuslikult laime leidsime, sest siin neid ei müüda ja meil oli enne olnud pikk jutt sellest, kuidas nii väga tahaks laime ja et kõik maitseb koos laimiga paremini.
Otsustasin oma sünnipäeva pidada reedel ja läksime selle puhul ühte meie lemmik restorani sööma. Üks sõber oli meile päeval laua ka kinni pannud, et saaks eraldi tuppa ja kõik ikka ära mahuks. Kohale jõudes oli neil seal miski arusaamatus ja neil polnud toole ja siis nad järgmised nii umbes 20 minutit tegeesid nende kokku kraapimisega , laud oli ka meie kõigi jaoks veidi liiga väike, aga saigi rohkem nalja. Sõime ja jõime ja ajasime juttu. Kris pidas natuke toosti/kõnet ja see jääb mulle elu lõpuni meelde, sest see oli äge ja saime sealt kõnest ühe nüüdseks väga kasutatava nalja, mis andis nii mõnelegi sõnale uue tähenduse. Ma tean, et te ei saa aru, niiet ma siinkohal lõpetan hihi.
Poole 12 ajal läksime sõprade ühikasse ja kell 12 üllatati mind suure tordi, laulmise ja kinkidega. Tort oli isegi väga hea, arvestades, et nad ei oska Hiinas torti teha. Muidu aga väga väga armas, tegime tonni pilte ja tegelesime teineteise lõbutamisega. Ühtäkki oli kell 2 ja meil oli tegelikult kella 12ks juba klubis laud kinni pandud. Taksodel oli natuke probleeme meie klubi asukoha teadmisega, aga lõpuks jõudsime kõik õnnelikult GAGA-sse kohale. Pidu ise ei olnud teab mis vägev, aga meie hullude inimestega on iga pidu hea, niiet ei saa kurta;). Kui välja arvata see, et meid vahepeal kõiki klubist välja aeti, sest seal oli väidetavalt gaasileke vms. Ei tea, aga nii 10 minutit hiljem sai pidu jätkuda. Kuna peale pidu veel kell 7 ei olnud ja koju minna ei saanud, siis läksime tagasi sõprade juurde ühikasse ja taidlesime seal ja lõpuks tukkusime veel veidi ja läksime koju. Õigel päeval suurt midagi ei toimunud, sest kõik ärkasid alles 4-5. Rääkisin natuke perega skypes juttu ja õhtul hiljem veel Liisiga ka. Vahepeal aga nagu ikka dongmeni õhtu.
Pühapäeval oli jälle trenn ja pesin pesu ja olin natuke asjalik. Õhtul käisime hotpoti kohas söömas ja solgutasime omale ise toidu valmis, jube hää. Aa mida ma unustasin veel oma sünnipäeva õhtusöögist rääkida on see, et ma sõin siis seda ainsat asja, mida ma lubasin kunagi mitte süüa. Jah ma sõin koera ja tuleb tunnistada, et väga hea oli, kõik võivad mu juttu kinnitada.
Kuna 1 hispaania poiss Gon oli ainult 6 nädalat siin ja pidi kohe kohe ära minema, siis me käisime veel korra enne ta äraminekut loomaaias. Nii mõnigi meist oli seal juba käinud, aga kui mina ja Tuuli eelmine kord käisime, siis oli nii palju rahvast, et lõbustuspargi ossa minemine oli täiesti mõttetu, aga seekord tahtsime seal kindlasti rohkem aega veeta.
Õnneks hooaeg oli läbi ja isegi pilet odavam, seega rahvast väga ei olnud ja ei pidanud lõbuka osas järjekordades seisma. Ainuke miinus oli see, et 1-2 asja, mida me eriti proovida tahtsime olid siis just kinni, sest neid testiti. Tegime selle asemel muid lollusi ja kuna meid oli päris palju, siis sai nalja kui palju. Päreast tegime kiire ringi loomade vahel ka, kuigi palju seekord selle peale aega ei saanud raisata, sest kell oli juba palju ja loomaaed lähenes sulgemisele. Teisipäeval õhtul oli Goni ärasaatmis õhtusöök. Rahvas aeti jälle kokku ja restorani head toitu sööma. Pärast seda pidi olema väike pidusem istumine Gon’I toas ja koridoris ja kuna me juba oma 12-se kojuminekuaja olime maha maganud siis jäime kõik sinna. Vahepeal vahetasime ainult korrust, sest inimesed tulid veidi lärmi üle kurtma, mis teisel korrusel ei saa probleemiks olla, sest Vietnami poisid pidutsevad üsnagi 24/7. Jagasime ennast tubade vahel ära ja kui mõnel oli plaan veel hommikul kooli jõuda, siis need plaanid haihtusid kella vaadates ja aru saades, et kooli peaks juba minema nii tunni pärast. Meie seltskonnast seega keegi järgmine päev kooli ei jõudnud ja meie nunnu õpetaja nagu ikka saatis kõigile sõnumeid, et kus te olete. Järgmisel päeval kui me siis jälle ta tundi läksime, siis ta sundis meid 5te tegema klassi ees jutukese mis me tegime, mis me jõime ja miks me kooli ei jõudnud. Mis siis ikka, kõik said naerda vähemalt haha.
Ma ei tea, kas ma juba eespool mainisin või ei, aga meil hakkas trennis lambist käima üks Hiina poiss ja ta on nüüdseks juba ühe nädala vastu pidanud ja me naerame, et ta on nüüd juba tugevam kui kõik sõjaväevalsed, keda me siin trenni tegemas näeme. Ainuke inimene, kes nii kaua vastu pidanud väljaspoolt meie inimesi seega au ja kiitus. Igaljuhul kutsus ta meid pühapäeval enda ühikasse hotpoti sööma. Jälle üks meeldiv õhtu. Õhikas oli meie ülikoolialast veidi väljas ja kui hiinlaste enda ühikaid vaadata, siis ei saa vit keegi teine küll millegi üle kurta, sest niipalju kui mina nägin, siis ei olnud neil toas isegi riidekappi. Okei selle jaoks poleks vist ruumi ka olnud aga siiski. Seal toas elas neid 3, kuigi voodeid oli tegelikult 4 aga muidu on hiinlaste ühikate puhul vägagi normaalne, et koos elab 8 inimest. Seda juba enam väga ette ei tahaks kujutada.
Ilmast niipalju, et kui vahepeal oli ikka juba päris külm, siis praegu on jälle vägagi meeldiv. Hetkel sirab akna taga päike ja termomeeter näitab 19 kraadi…no mina veel jõulunädalast tahta hihi. Kuigi see ei ole enam päris see suvine soojus ja enamik inimesi käivad talvejopetega ja vaatavad mind suurte silmadega, kui ma neile lühikeste pükstega vastu jalutan. Kõige rohkem küsitaksegi mult viimasel ajal küsimust, et kas mul külm ei ole, Ma vastan alati, et ei ma olen Eestist.
Ma just avastasin, et mu nädala peale kirjutatud blogi sissekanne on kuidagi pikk saanud, et kes selle nüüd lõpetasid, siis soovin õnne, olete väga tublid☺!
Sstonian Keiu
Oma tantsutrennid olen ma nüüdseks vist üsna lõplikult pooleli jätnud, sest need ikka ei pakkunud mulle nii väga midagi ja mu lemmik treener pole seal ka juba ammu tunde andnud mingil põhjusel. Seega olen ma nüüd täiskohaga 6x nädalas poiste trenni liige. Vahel on küll paar tüdrukut seal ka käinud peale minu ja Tuuli aga millegipärast keegi pole püsima jäänud. Nendega on trennid alati lõbusad ja kohe ootad aega, et saaks jälle trenni minna. Kuna trennid on enamasti alati erinevad, korduvad ainult vahel, et teada saada kui palju me eelmisest korrast paremad oleme, seega ei muutu need kunagi igavaks ja üksluiseks. Igavust ei saa nendes trennides muidugi niikuinii tunda aga jah, mulle meeldib..mõnus mõnus. Pluss nagu me alati räägime, siis lihasevalu on hea valu. Polnudki juba üsna tükk aega suuremat lihasevalu tundunud, aga eilne trenn oli jälle päris õel, niiet ma sain täna ikka hoolega naerda, kuidas kõik soojenduse ajal oigasid, kui valusad neil jalad on, hihi (mis nüüd tagantjärgi lisades oli nii peaaegu terve nädala:P).
Eelmisel neljapäeval käisin kahe sõbraga linnas shoppamas ja nad näitasid mulle, kust saab päris alkoholi (mitte Hiina samakat) osta. Siin ikka on paar pisikest poodi, mis müüd lääne kaupa. Eks need poed ole üsna kallid aga oma sünnipäevapeoks oli vaja ju inimestele midagi paremat pakkuda. Hiljem te oleksite pidanud mind ja Jose’d nägema kui me pärast veel turult kuskilt leti alt väga juhuslikult laime leidsime, sest siin neid ei müüda ja meil oli enne olnud pikk jutt sellest, kuidas nii väga tahaks laime ja et kõik maitseb koos laimiga paremini.
Otsustasin oma sünnipäeva pidada reedel ja läksime selle puhul ühte meie lemmik restorani sööma. Üks sõber oli meile päeval laua ka kinni pannud, et saaks eraldi tuppa ja kõik ikka ära mahuks. Kohale jõudes oli neil seal miski arusaamatus ja neil polnud toole ja siis nad järgmised nii umbes 20 minutit tegeesid nende kokku kraapimisega , laud oli ka meie kõigi jaoks veidi liiga väike, aga saigi rohkem nalja. Sõime ja jõime ja ajasime juttu. Kris pidas natuke toosti/kõnet ja see jääb mulle elu lõpuni meelde, sest see oli äge ja saime sealt kõnest ühe nüüdseks väga kasutatava nalja, mis andis nii mõnelegi sõnale uue tähenduse. Ma tean, et te ei saa aru, niiet ma siinkohal lõpetan hihi.
Poole 12 ajal läksime sõprade ühikasse ja kell 12 üllatati mind suure tordi, laulmise ja kinkidega. Tort oli isegi väga hea, arvestades, et nad ei oska Hiinas torti teha. Muidu aga väga väga armas, tegime tonni pilte ja tegelesime teineteise lõbutamisega. Ühtäkki oli kell 2 ja meil oli tegelikult kella 12ks juba klubis laud kinni pandud. Taksodel oli natuke probleeme meie klubi asukoha teadmisega, aga lõpuks jõudsime kõik õnnelikult GAGA-sse kohale. Pidu ise ei olnud teab mis vägev, aga meie hullude inimestega on iga pidu hea, niiet ei saa kurta;). Kui välja arvata see, et meid vahepeal kõiki klubist välja aeti, sest seal oli väidetavalt gaasileke vms. Ei tea, aga nii 10 minutit hiljem sai pidu jätkuda. Kuna peale pidu veel kell 7 ei olnud ja koju minna ei saanud, siis läksime tagasi sõprade juurde ühikasse ja taidlesime seal ja lõpuks tukkusime veel veidi ja läksime koju. Õigel päeval suurt midagi ei toimunud, sest kõik ärkasid alles 4-5. Rääkisin natuke perega skypes juttu ja õhtul hiljem veel Liisiga ka. Vahepeal aga nagu ikka dongmeni õhtu.
Pühapäeval oli jälle trenn ja pesin pesu ja olin natuke asjalik. Õhtul käisime hotpoti kohas söömas ja solgutasime omale ise toidu valmis, jube hää. Aa mida ma unustasin veel oma sünnipäeva õhtusöögist rääkida on see, et ma sõin siis seda ainsat asja, mida ma lubasin kunagi mitte süüa. Jah ma sõin koera ja tuleb tunnistada, et väga hea oli, kõik võivad mu juttu kinnitada.
Kuna 1 hispaania poiss Gon oli ainult 6 nädalat siin ja pidi kohe kohe ära minema, siis me käisime veel korra enne ta äraminekut loomaaias. Nii mõnigi meist oli seal juba käinud, aga kui mina ja Tuuli eelmine kord käisime, siis oli nii palju rahvast, et lõbustuspargi ossa minemine oli täiesti mõttetu, aga seekord tahtsime seal kindlasti rohkem aega veeta.
Õnneks hooaeg oli läbi ja isegi pilet odavam, seega rahvast väga ei olnud ja ei pidanud lõbuka osas järjekordades seisma. Ainuke miinus oli see, et 1-2 asja, mida me eriti proovida tahtsime olid siis just kinni, sest neid testiti. Tegime selle asemel muid lollusi ja kuna meid oli päris palju, siis sai nalja kui palju. Päreast tegime kiire ringi loomade vahel ka, kuigi palju seekord selle peale aega ei saanud raisata, sest kell oli juba palju ja loomaaed lähenes sulgemisele. Teisipäeval õhtul oli Goni ärasaatmis õhtusöök. Rahvas aeti jälle kokku ja restorani head toitu sööma. Pärast seda pidi olema väike pidusem istumine Gon’I toas ja koridoris ja kuna me juba oma 12-se kojuminekuaja olime maha maganud siis jäime kõik sinna. Vahepeal vahetasime ainult korrust, sest inimesed tulid veidi lärmi üle kurtma, mis teisel korrusel ei saa probleemiks olla, sest Vietnami poisid pidutsevad üsnagi 24/7. Jagasime ennast tubade vahel ära ja kui mõnel oli plaan veel hommikul kooli jõuda, siis need plaanid haihtusid kella vaadates ja aru saades, et kooli peaks juba minema nii tunni pärast. Meie seltskonnast seega keegi järgmine päev kooli ei jõudnud ja meie nunnu õpetaja nagu ikka saatis kõigile sõnumeid, et kus te olete. Järgmisel päeval kui me siis jälle ta tundi läksime, siis ta sundis meid 5te tegema klassi ees jutukese mis me tegime, mis me jõime ja miks me kooli ei jõudnud. Mis siis ikka, kõik said naerda vähemalt haha.
Paar päeva läksid rahulikus tempos ja reedel sunniti jälle välja minema, mis möödarääkivuste tõttu lõpuks ei juhtunud, aga läksime lõpuks paari sõbraga Deep Blue-sse ja istusime üks 5ni seal ja mängisime lauajalgpalli. Nagu ikka koju ei saanud minna ja suundusime jälle sõprade juurde ühikasse. Me elame vist nii umbes poole kohaga seal juba. Järgmine hommik nagu ikka trenni, keegi ei saanud aru, miks me endale nii teeme aga ei olnudki kõiige hullem.
Õhtupoole läksime oma klassiga sööma. Ise grillid vaikselt oma toidu valmis, aga sööd palju jaksad ja võib öelda, et seda me tegime tõesti. Pärast enamus klassist läks karaoket laulma veidikeseks, mina paari sõbraga ei olnud väga vaimustatud ja lõpetasime õhtu kiirelt jälle Deep Blue-s Hiina täringu/joomismänge mängides. Need mängud ma toon kõik Eestisse kaasa, sest uskuge mind, need on toredad:D!
Õhtupoole läksime oma klassiga sööma. Ise grillid vaikselt oma toidu valmis, aga sööd palju jaksad ja võib öelda, et seda me tegime tõesti. Pärast enamus klassist läks karaoket laulma veidikeseks, mina paari sõbraga ei olnud väga vaimustatud ja lõpetasime õhtu kiirelt jälle Deep Blue-s Hiina täringu/joomismänge mängides. Need mängud ma toon kõik Eestisse kaasa, sest uskuge mind, need on toredad:D!
Ma ei tea, kas ma juba eespool mainisin või ei, aga meil hakkas trennis lambist käima üks Hiina poiss ja ta on nüüdseks juba ühe nädala vastu pidanud ja me naerame, et ta on nüüd juba tugevam kui kõik sõjaväevalsed, keda me siin trenni tegemas näeme. Ainuke inimene, kes nii kaua vastu pidanud väljaspoolt meie inimesi seega au ja kiitus. Igaljuhul kutsus ta meid pühapäeval enda ühikasse hotpoti sööma. Jälle üks meeldiv õhtu. Õhikas oli meie ülikoolialast veidi väljas ja kui hiinlaste enda ühikaid vaadata, siis ei saa vit keegi teine küll millegi üle kurta, sest niipalju kui mina nägin, siis ei olnud neil toas isegi riidekappi. Okei selle jaoks poleks vist ruumi ka olnud aga siiski. Seal toas elas neid 3, kuigi voodeid oli tegelikult 4 aga muidu on hiinlaste ühikate puhul vägagi normaalne, et koos elab 8 inimest. Seda juba enam väga ette ei tahaks kujutada.
Ilmast niipalju, et kui vahepeal oli ikka juba päris külm, siis praegu on jälle vägagi meeldiv. Hetkel sirab akna taga päike ja termomeeter näitab 19 kraadi…no mina veel jõulunädalast tahta hihi. Kuigi see ei ole enam päris see suvine soojus ja enamik inimesi käivad talvejopetega ja vaatavad mind suurte silmadega, kui ma neile lühikeste pükstega vastu jalutan. Kõige rohkem küsitaksegi mult viimasel ajal küsimust, et kas mul külm ei ole, Ma vastan alati, et ei ma olen Eestist.
Ma just avastasin, et mu nädala peale kirjutatud blogi sissekanne on kuidagi pikk saanud, et kes selle nüüd lõpetasid, siis soovin õnne, olete väga tublid☺!
Sstonian Keiu
No comments:
Post a Comment