12. jaanuar- 23. jaanuar

12. jaanuar

Seiklesime bussi peale ja 8 tunnine sõit Vietnami poole võis alata. Kuna ma läksin peolt otse bussi peale, siis magasin rahulikult terve bussisõidu, ainult piiriületuseks pidi ennast üles ajama. Passi vaadati erinevates kohtades, kas 4 või 5 korda, mul läks juba lugemine sassi. Teisel pool saime jälle bussi peale ja vahepeal oli kiire lõuna ka organiseeritud tee peal. 4 paiku maandusime Hanois. Kuna see Vietnami plaan oli meil tulnud äkki, siis polnud väga plaane teinud. Otsisime kuskilt mingi ööbimiskoha ja läksime linna peale kaarti otsima, sest meil polnud ju õrna aimugi, kus me oleme. Esimene õhtu läkski niisama jalutamise ja passimise peale. Käisime mingis kohas koksitamas kiirelt ja pole elus sellist asja näinud, aga minu long islandi eest küsiti raha coca eest eraldi, ma vaatasin suu lahti arvet, aga no mis siis ikka:D. Nagu hiljem teada saime, siis elasime me tegelikult üsna kaugel keskusest. Pidime muidu couchsurfiga ühe USA tüdruku juurde saama, aga tal tulid selleks õhtuks mingid möödapääsmatud plaanid ette.
Jõudsime sinna nii enam-vähem tipptunni ajal ja Nanningu liiklus ei tundunud selle kõrval midagi, mida siis nägime. KÕIK kohad olid rollereid ja motikaid täis, kõnniteel isegi ei saanud väga käia, sest nad sõitsid seal ka. Neil jäi ülbust ülegi kui nad meile kõnniteel signaali lasid, no suured tänud.
Lisamärkusena veel, et ma ei ole ennast kunagi nii rikkana tundnud. Kohale jõudes võtsin nimelt pangaautomaadist välja 3,5 miljonit, mis teeb eurodes nii umbes 200 raha.

13. jaanuar

Saime lõunast couchsurfi Kristeni ja ta eestlasest sõbranna Marikaga kokku ja läksime lõunale. Sõime Hanois üsna levinud Vietnami toitu Bun Cha, maitses häästi. Nii Kristen kui ka Marika on mõlemad Vietnamis elanud juba 4-6 aastat ja koju naasta ei plaani neist kumbki.
Hiljem läks Kristen korra tagasi tööle ja andis meile oma korteri aadressi ja oma ainsad võtmed, ning pidime hiljem tema juures taas kohtuma. Ma ikka veel ei suuda uskuda kui usaldavad inimesed on, et anda inimestele, keda sa oled tundnud 45 minutit oma korteri ainsad võtmed.. Istusime Marikaga veel veidi kohvikus ja sundisime teda eesti keelt rääkima, alguses tal ikka oli veidi probleeme, aga lõpuks tuli juba küll☺.
Pärast kihutasime Kristeni juurde ja varsti tuli Kristen ja ta omaani/inglise korterikaaslane ka koju. Mõlemad tohutult toredad tüdrukud. Rääkisime juttu ja tegime edasisi reisiplaane, nad andsid meile nõu. Enne tulekut oli mul väike plaan olla põhja- ja kesk Vietnamis, aga tüdrukud rääkisid, et seal hetkel külm ja kuna meil Nanningu niiskest ja vastikust ilmast oli kopp ees, siis otsustasime lennukiga lõunasse kihutada. Kuna aega väga ei olnud, siis 30 tunnist rongisõitu ette võtta polnud aega, pluss minnes saime lennukipileti isegi odavamalt. Tegelesime siis veel (mõningate probleemidega) lennukipiletite ostmisega ja varsti tõttasime Kristeni, Mariami ja hunniku nende sõpradega õhtust sööma. Hiljem jõudsime veel hunniku baare läbi käia, millest viimane meenutas veidi meie oma Hoovi, oli see kuskil kiirtee kõrval, silla all mingi pool mahajäetud koht, väga äge. Peale 5t saime koju tagasi.

14. jaanuar

Pidime hommikul vara minema Ho Chi Minhi mausoleumi, aga see on avatud ainult 8-11 ja kuna saime hilja koju, siis vara ärkamine ei olnud väga lemmik tegevus, seega 12 ajal käisime alles hommikust söömas. Seejärel sõitsime linna vanglamuuseumisse, mis oli väga lahe, aga kohati oleks tahtnud veel rohkem ehedust. Kuigi jah, vangla oli nagu 1 vangla olema peab, mõndades ruumides oli ainult 4 seina, mõndades veel mingi jupp, kus magada ka. Tavaliselt oli veel üks jalg kinni ka aheldatud. Kokkuvõttes oli põnev. Pärast käisime rongijaamas koju tagasi minekuks rongipiletid. Siis jalutasime linnas ringi, vaatasime väljast üle Ho Chi Minhi mausoleumi, kohtasime toredaid austraali poisse ja jäime nendega jutustama, siis käisime paaris templis ja vaatasime pagoodi, West Lake’i, Jalutasime Old District’is ehk siis nende ala vanalinn, kus kohtasime juba vastikult palju turiste.
Sealt otse jooksime jälle Kristeni ja gängiga õhtust sööma, õnneks nad viisid meid alati Vietnami toitu sööma, et me saaks ikka kohalikke hõrgutisi maitsta. Sel päeval oli hoopis teistsugune toit, kui ma siiani olen kuskil saanud, aga maitses tõeesti hästi. Edasi käisime kohas nimega South Gate ja istusime seal veidi ja teised läksid pärast edasi, aga me Tuuliga liikusime „koju“ ära, sest hommikul oli vaja 5st ärgata ja hakata lennuki peale minema, et siis lõunasse plehku pista.

15. jaanuar


5st oli siis äratusja Kristen oli meile õhtul juba takso ära tellinud, niiet hüppasime maja eest taksosse ja kimasime lennujaama. Lendasime Air Mekongiga ja kõik sujus kenasti ja õigeaegselt. Kohale jõudes kimasime taksoga jälle linna ja otsisime üles ühe Lonely Planeti soovitatud hosteli. Tuba oli keldris ja veidi hallitas, aga muidu oli hinna ja kvaliteedi suhe väga paigas pluss töötajad olid seal väga toredad.
Jalutasime sel päeval linnas ja järve ääres suure ringi, sõitsime luikedega (luikede kujulised vesirattad) ja käisime mingi lillenäitusel, kus oli igas liigis ja kujus lilli, väänatud igas suunas ja kujus. Terve päev tibas veidi vihma, aga muidu oli mõnusalt soe. Siis ostsime mulle ära bussipiletid Mui Ne-sse ja tagasi Dalati ja järgmiseks päevaks ühe ekskurssiooni. Hiljem läksime nagu ikka jälle kuskile kaugele jalutama ja suutsime üsna korralikult ära eksida. Hiljem tuli tahtmine üle pika aja süüa lääne toitu ja kuna seal turiste leidus üsna palju, siis neid kohti seal oli, kuigi koht mille me välja valisime ei hiilanud just geniaalsusega, aga kõlbas kah☺.
Õhtul istusime oma toas, jõime veidi kohalikku veini ja vaatasime telekat.
Vietnam paistis olevat odavam kui Hiina, isegi Nanningust kohati odavam, ehk siis Hiina suurlinnade tasemega võrreldes kindlastii odvam.

16. jaanuar, esmaspäev

Jälle üsna varajane 7.30 äratus ja kell 8 korjati meid meie hosteli eest kell 8 pelae. Lõpuks sattusime vale bussi peale, aga õnneks seda märgati ja lõpetasime siiski oma bussis.
Meie minibussis oli 11 reisiselli igast maailam nurgast. Algatuseks läksime lilleistandusse ja seejärel jalutasime kohviistanduses ja järasime kohvi, helerohelised ja mõttetu maitsega, tundub, et töötluseta on ta üsna mõttetu. Liikusime edasi Happy Buddha juurde, mis oli siis hiiglaslik narva Buddha kuju. Seal kohe kõrval oli ka Elephant Waterfall, mis on oma nime saanud selle järgi, et selle kose all olevad suured kivimürakad meenutavad vett joovaid elevante. Tatsasime kose ümber siin ja seal ja täitsa võimas oli taaskord teine. Ilm oli muideks see päev juba jube hea ja soe..mmmõnus.
Edasi liikusime siiditehasesse ja vaatasime, kuidas kohalikud naised siidiga mässasid ja kuidas siidi tehti alates kookoseussidest. Hüppasime läbi ka kriketifarmist ja vaatsime kuidas need elukad kasvavad, pärast kiiret ringi mekkisime, kuidas sitikas ka maitseb. Polenud väga hullugi, igapäevasel just 3 korda neid ei sööks aga mõned vahel süüa ei ole probleem. Sõitsime tagasi linna ja sõime lõunat ja seekord saime oma lääne toidu ka kätte, veider, et nad kohe eeldavad, et keegi välismaalastest kohalikku toitu süüa ei soovi, aga maitses hästi vähemalt üle hulga aja☺. Peale lõunat seadsime sammud Lat vähemusrahva külla ja vaatasime, kuidas nad hästi elavad ja millist käsitööd nad teevad. Küla nagu küla ikka, külapoisid rallisid teerulliga ja koerad jooksid ringi.
Järgmiseks oli kavas Langbiangi mägi, kimasime Jeepidega 1950 m peale ja vaatasime seal üleval ringi. Ilm oli veidi udune, et vaade ei olnud just maailma vägevam, aga ilus oli ikka. Viimaseks peatuseks sel päeval oli Dalat’i vana rongijaam ja see ei olnud enam midagi erilist, lihtsalt 1 vana rong ja vagun.
Mõned meiega reisil olijatest otsustasid peale seda minna Crazy House-i ning me otsustasime nendega ühineda. See kujutas endast ühe naise kätetööd ehk erinevaid maju ja aedu, mis näevad nagu nimest aru võib saada päris pöörased välja. Seal saab ka tube üürida..ma arvan, et mõningate tubade leidmiseks peab seal ikka hoolega vaeva nägema, sest läbida kõiksugu pea laburinte. Meenutavad need majad veidi Antoni Gaudi maju Barcelonas.
Hiljem ostsime tutult maasikaid ja olime nii väsinud, et läksime koju veidi pikutama. Ärkasime, käisime netipunktis ja otsisime söögikohta. Tahtsime Bun Cha-d, aga ei leidnud kuskilt. Sõime lõpuks kuskil nuudleid ja läksime koju multikaid vaatama.

17. jaanuar

Magasime natuke kauem vahelduseks. Otsisime lennujaamabussi, et Tuuli ei peaks järgmine päev taksoga minema. Nad olid vahepeal uude kohta kolinud, aga leidsime siiski üles. Seejärel asusime mägee poole teele, et cable cariga (need, mis suusakuurortides inimesi üles viivad) ümbrust uurida. Jõudsime peaaegu juba kohale, kui ühed vastutulevad välismaalased ütlesid, et see on täna hooldustööde tõttu kinni…no tore tore. Otsustasime siiski sinna ära jalutada ja niisama ringi vaadata. Jäime nii pooleks tunniks päikest võtma ja suutsime juba peaaegu ära põleda.
Tagasiteel linna jalutasime kallite villade rajoonis ja ostsime jälle maasikaid, vaatasime üle koha, kust mul järgmisel hommikul buss pidi minema ja jalutasime kuskile kaugele poodi ja tegelesime veidi poodlemisega. Teel käisime budistlikus templis ja kohtusime ühe mungaga, kellega jäime vist pea tunnikeseks juttu rääkima. Väga meeldiv ja positiivne jutuajamine oli! Pärast otsisime mingit söögikohta, mille kaardi pealt leidsime, aga reaalses elus seda seal ei olnud, niiet sõime kuskil tänavanurgal nuudleid.
Kiire nett, et mulle järgmiseks ööks mingit elukohta leida. Ostsime pisikese koogi ja „tähistasime“ Tuuliga oma reisi viimast päeva koos. Jutustasime läbi vetsuakende ja morset appi võttes kõrvaltoas elavate Belgia poistega ja keerasime ära magama.

18. jaanuar

Minul oli 6st äratus, sest 7.15 pidin juba bussi peal olema, et Mui Ne-sse sõita. See on rand ookeani ääres, mu pisike paradiis. Tuuli hakkas see hommik tagasi koju rändama. Bussisõit võttis nii umbes 4 midagi tundi ja magada sel ajal võimalik ei olnud, sest tee oli nii auklik, et meie minibuss hüppas üles alla pluss siis oli see veel mägitee, ehk siis väga käänuline ja kitsas. Kohale jõudes tervitas mind ligi 30 kradine kuumus, oii kuidas ma olin seda igatsenud. Asusin siis omale elukohta otsima, olin ühe lemmiku välja valinud ja otsustasin kõigepealt sealt küsida, kas neil vabu tube on. Õnneks anti bussist kaasa enamike hotellide kaart ja seal oli ainult 1 pikkk tänav, niiet suurt eksimisvõimalust polnud. Pärast 45 minutit lonkimist olin viimaks kohal ja minu õnneks oli neil just 1 tuba vabanenud, oli veel alles koristamatagi. Kuna mu toas konditsioneeri polnud, siis oli veidi odavam ka, see-eest oli aga puhur, mis töötas ka suurepäraselt. Need olid bungalow tüüpi majad ja minu tuba asus reaalselt 30 meetrit ookeanist. Iga öö jäid lainete laksumise taustal magama ja hommikul ärkasid selle peale..mm. Minu uksest 5 meetrit oli kohe ka restoran, kus sai head ja üsna odavat toitu, arvestades, kui palju turiste seal rannas liikus. Kuna ma ei olnud plaaninud randa minna, siis käisin kiirelt poes ja ostsin lühikesed püksid ja plätud, päfkad olin ilma midagi mõtlemata õnneks kaasa võtnud. Läksin oma randa tagasi ja selle sama ööbimiskoha/restorani juures oli ka kitesurfi kool. Häästi palju ägedaid inimesi. Sealne Kariibidelt pärit kooli omanik vms hakkas kohe rääkima ja üritas kõike teha, et sealsetel inimestel tore oleks. Läksimegi siis ühe Kanada tšikiga kajakiga sõitma ja siis käisin bodyboardimas ja ujumas. Siis käisin jooksmas ja võtsin natuke päikest. Hiljem jalutasin veel rannas ja vaatasin kohalikku tänavat. Pidin õhtul surfi kooli inimestega grillima minema, aga see kellega minem apidin oli kaua tööl, niiet sõin oma restos headhead toitu mm. Pärast veel korra netis ja voodisse telkut vaatama. Täielik puhkus!! Olin juba enne otsustanud, et ei kavatse seal olles midagi vaadata ja teha vaid lihtsalt päikest, randa ja ookeani nautida.

19. jaanuar

Äratus, jooksma, päikest võtma, ujuma. Hiljem passisin bungalow ees varju all beanbagil ja lihtsalt lebotasin ja keeldusin midagi tarka tegemast. Pärast jalutasin mööda tänavat tunnikese teisele poole, veendusin, et tean kohta, kust buss tagasi Dalati läheb ja tegin pilte. Pärast hüppasin poest läbi ja nägin eestlasi jälle, rääkisime natuke juttu ja läksin tagasi „koju“ et seal õhtust süüa ja nägin ühte seal elavat Kanada tšikki (elas 7 aastat Guatemalas ja nüüd reisib ringi) ja läksin tema ja ta tütre Estriga koos mujale sööma ja maitses jälle jube hästi. Aasia köök on ikka lemmik lemmik. Pärast käisime veel elava muusikaga baaris veidi aega veetmas ja Ester, kes oli peaaegu 5 aastane, käis ja tegi kõigist baaris olevates inimestest pilte, nii armas. Pärast vahtisin kodus American Idolit veidi ja nutsin veel veidi oma ipodi üle, mille ma kartsin, et olin jooksmas käies tapnud, kui ta paar piiska vahepeal vett sai. Järgmisel päeval hakkas aga jälle tööle, õnn jälle suur suur.

20. jaanuar

Äratus, jooksma, päikest võtma, ujuma ehk siis nagu mu kõik hommikud. Pärast käisin pilte tegemas, sest ilma oli jälle pääikseline ja ookeanis rallis ringi jälle pea miljon kitesurfarit, täielik paradiis oli seal neile ikka, sest seal pidi aasta ringi kogu aeg tuult olema …ja soe…oeh peaks ka kolima. Pärast jalutasin linnas, käisin netis ja poes ja ostsin veidi kohalikke jubinaid. Käisin kodu juures söömas ja kuna olin enne näinud vesipiibukohvikut, siis otsustasin selle üle vaadata. Alguses uhasin hoolega mööda ja kõndisin jälle pika tee tänava lõppu ja alles tagasi tulles leidsin. Seal mängis jälle elav muusika ja rahvast oli palju, võtsin vesipiibu ja mojito vahel istet, kuulasin muusikat, nautisin soojust ja vaatasin tähti. Endiselt ei saanud elu üle kurta. Tagasi minnes olin ulmeliselt väsinud ja üsnagi roomasin koju, langesin voodile ja vahtisin telekat. Alles pooleteise tunni pärast suutsin ennast voodist välja ajada ja veidi pakkimisega tegeleda. Ei saa ikka mainimata jätta, kui väga ma seda ookeani oma akna taga armastasin..jumalik.

21. jaanuar
Ärkasin 8st ja käisin ujumas ja pesus ja pakkisin asjad kokku ja läksin veel viimast korda ookeani äärde istuma. Rääkisin sealsete inimestega veel juttu ja kohtasin ka ameeriklast Steve-i, kes Guangzhou-s inglise keelt õpetab.
Varsti oligi juba aeg lahkuda ja jälle oli kuidagi jubekurb seda paika ja inimesi maha jätta. DDA lubas mulle Nanningu külla tulla, eks me näe.
Lonkisin veidi kurvalt 45 minutit bussi poole ja jõudsin veidi vara ja otsustasin veel kiirelt hommikust süüa, küsisin kui palju selle tegemine aega võtab, sest bussi väljumiseni oli 40 minutit. Vastati, et 10 minutit ja seega otsustasin jääda. Jõin kookosepiima ja aeg muudkui lendas ja kui lõpuks peale mitut küsimist ja 35 minutit ma endiselt ootasin oma vägagi lihtsat hommikusööki, siis läksin neile kott käes ja raha näpus poolde kooki seisma. Siis sai lõpuks toit valmis ka ja palusin selle endale kaasa panna, nad tundsid ennast vist veidi halvasti ka ja andsid veel pudeli teravat kastet ka kaasa. Buss muidugi ei väljunud õigel ajal aga no maha jääda siiski ei tahtnud. Bussis rääkisin pikalt juttu ühe Tsingdao-s elava naisega juttu. Järgnes jällegi üks 5 tunnine ilus bussisõit. Teel nägin kõike, kõige ägedam oli Mui Ne-s see, et ühel pool sõiduteed on ookean ja teisel pool on reaalne kõrb, kui lahe. Edasi sõites nägin veel jõgesid, järvi, mägesid, riisipõlde, kohalikke külakesi ja mida kõike veel. Umbes 6st jõudsin tagasi Dalati ja läksin vanasse hotelli tagasi, kus olin enne äraminekut juba toa kinni pannud ja isegi ära maksnud. Jätsin asjad hotelli ja läksin kohalikku kohvi ja mõningaid jubinaid ostma. Ei suutnud jälle maasikatele vastu panna ja ostsin neid ka. Hiljem veetsin veidi aega netis surfates ja siis otsisin kohta, kus süüa. Sain megatoreda ja nunnu teenindaja omale ja sõin vahelduseks suppi ja kooki, maitses heaa. Siis jälle tagasi koju, natuke telekat ja pakkimist ja tuttu ära.

22. jaanuar

7st äratus, lasin ennast hotelli in imestel ka igaks juhuks üles ajada, et mitte sisse magada. Kui juba on sisse magamise tõttu kunagi lennukist maha jäädud, siis elu muudab veidi ettevaatlikumaks☺.
Olime Tuuliga juba kunagi välja uurinud, kust bussid lähevad ja lonkisin kohale ja kuna inimesi oli vähe, siis lõpuks telliti meile ikka takso, mis meid lennujaama ära viis. Enne lendu oli väike buffee ja sai veidi toitu kõhtu topitud. Enam väga ei üllatunud, et ma olin oma lennukis ja terves lennujaamas ainuke välismaalane.
Väikse vahemärkusena, et ma olin oma ajaarvamisega toredalt pange pannud, mõeldes, et Hiina uusaasta on 23ndal ja et ma selleks ajaks lähen koju tagasi. Selle peale ma muidugi ei mõelnud, et tähistatakse seda ju 22. No mis siis ikka aga jah kõik soovisid jube ette head uut aastat ja reisisid lillekestega ja põõsastega. 1h 45 min hiljem olin rõõmsalt tagasi Hanois. Keeldusin taksoga linna sõitmast ja teadsin lugusid liinibussist, mis maksid 5000 kohalikku, kui takso oleks maksnud u 350000. Seiklesin hoolega ümber lennujaama ja nii kilomeetrike eemal keset tühjust, lõpuks sõitis buss, mille peale tahtsin minna mulle vastu ja tee ääres suvalises kohas kätega vehkides võttis bussijuht mu ka peale, enne rääkis muidugi jutte vietnami keeles, aga ma ei saanud ju aru☺. Lennujaama juures keeras buss otsa ringi ja jäi seisma, no selge, olin valele poole sõitnud. Kiire jutuajamine käte, jalgade ja bussijuhi iphone’i tõlkeprogrammiga (mitte väga arusaadav tõlge, aga midagigi) ja pandi mind uue bussi peale, mis seekord mind tõesti linna viis. Korralik külabuss, nägin teel ära kõik kohalikud tädid-onud, hütid ja lehmad. Bussijaama juurest võtsin takso, et sõita külla ühele Vietnami tüdrukule Thuy’le, kes õpib Nanningus minuga samas koolis ja kuigi me siin tegelikult väga suhelnud polnud, siis olime kokku leppinud, et lähen talle külla☺. Tutvusin seal ta vanaisa, õe, venna, tädi, naabrinaise ja naabrilastega. Sõin ta perega lõunat, maitsev maitsev, sai vähemalt vana aasta viimast päeva kellegi perega koos veeta. Toit oli supermaitsev ja rääkisime juttu. Tema ja ta pere on nii toredad. Hiljem rallisime Thuy’ga rolleriga mööda linna ringi, sõime veel mingit Vietnami toitu, rallisime veel ringi ja kui külm hakkas, siis istusime maha ja jõime kohvi ja sõime kooki. Lubasin, et ma ei söö enam 100 aastat, 24 tundi hiljem ma selle lubaduse küll murdsin, aga no natuke aega pidasin vastu☺. Hiljem sõidutas Thuy mu kuskile nukale ja pani mu takso peale, ta ei lasknud mul see päev midagi maksta, isegi takso maksis poolsalaja ette ära, kavalpea selline. Ootan teda nüüd endale Eestisse külla hihi.
Pärast passisin paar tundi imepisikeses rongijaamas, esialgu küll vales kohas, aga lõpetasin siiski õiges ruumis rongi oodates. Varsti saabusid sinna ja 3 Fiji tüüpi, kelle seltsis möödusid tunnid rongijaamas nagu lennates.
Peale 9t mingi aeg lasti juba rongi ja kuna oli uusaasta õhtu, siis rong oli praktiliselt tühi. Minu ruumis oli peale minu ainult 1 mees. Temaga ja veel paari hiinlasega sai pikad jutud maha peetud, naljakas mees oli, Sise-Mongooliast pärit aga elab rohkem Nanningus ja Vietnamis. Peale 10t kustutati juba tuled ära ja oli aeg tuttu minna. 2 paiku öösel aeti meid üles ja lükati Vietnami piiri juures uksest välja passe näitama. 10 minuti pärast olime tagasi rongis ja jätkus sõit Hiina piirini. Varsti korjati meilt passid ära ja lükati jälle rongist välja oma pagasit ette näitama. Jätkus kõige pikem ja mõttetum passimine rongis. Ei hakanud magama minema, sest eeldasin, et saame varsti passid tagasi. Nii umbes poolteist- 2 tunnikest hiljem oli mul siiber ja jutt ka enam suust välja ei tulnud, niiet viskasin pikali ära ja siis muidugi tõttas onu passidega kohale. Kelle 5 paiku sai tagasi magama minna.

23. jaanuar

Hommikul kohaliku aja järgi umbes kell 10 olin tagasi Nanningus. Nii hea kodune tunne oli, tuttavad kohad, tuttav keel, ainult rahvast ei liikunud tänavatel üldse. Eelmisel aastal alanud uuest aastast andsid aimu kõikjal lebavad punased liblekesed, mida lasti veel ka siis ja etteütlevalt võin öelda, et seda tehti veel ka nädalake hiljem…
Väike jalutuskäik ja poolelt teelt haarasin takso ja koju jõudes ei saanud oma tühja aku tõttu oma sõbrannat kätte, kelle käes mu toa võti oli. Küsisin valvurilt kiirelt võtit laenuks ja sain sisse. Kodu kallis kodu…Selja taha jäi aga nii mõnus reis ja mis pea kõige ägedam kohtasin teel niii palju erinevaid ja häid häid inimesi pea tervest maailmast. Õnneampullid selleks korraks jälle võetud☺.

Peaaegu oleksin unustanud, SUPERtegusat ja seiklusrikast ja mõnusat draakoni aastat kõigile. Ma kohe tunnen, et tuleb hea aasta☺!!

Siinkohal pean ma aga lõpetama, sest ma tahan magada. Hetkel pere ka juba siin, et eks kunagi annan siis ka edasistest tegemistest teada. Senika aga, olge ikka mõnusad;)!!!