2. aprill-  1. mai

Oma kolme vaba päevaga me ei teinud vist mitte midagi tarka…trennid ja niisama toretsemised ja kuna meie HSK (Hiina keele tasemeeksam, mis peaks päriselt ka mingit taset näitama) lähenes suure kiirusega, siis oli vaja järjest rohkem õppida, kuigi ette ruttavalt võin öelda, et nagu ikka toimus minu õppimine suuresti viimase nädala jooksul.

Kuna aega ja jaksu oli, siis olid sel nädalal ainult õelad trennid, aga meie lemmikud…mõnna mõnna.

            Kuu alguses mingi päev kui meil igav oli otsustasime mina, Til, Jose ja Kris oma õllejoomismängu mängida, nagu ikka nalja sai:P.

Neljapäeval pidin ma linna minema, et Tuulile sünnipäevakinki osta ja kuna poistel oli vaja ka kõigil minna siis ühinesin nendega, sõime kana ja läksime igaüks omi asju ostma. Tegelesin see päev siis üle pika aja shoppamisega…halb halb.

Vahepeal käisime siis Tuuli sünnipäeva puhul ühes katuserestoranis, mõnna koht. Nagu ikka sõime, jõime ja ajasime juttu. Toredus õhtu, nagu nad ikka kipuvad olemaJ!!

Reedel koolis andis õpetaja meile teada, et Konfutsiuse stipendiumi õpilased on oodatud mingite inimestega laulma, no mitte ei saanud aru kes või mida tahab, aga otsustasime, et noh nemad ju meile raha jagavad, et käime siis korra ära. Nagu kohale jõudes välja tuli siis laulmisest polnud sel korral mingit juttu ja hakkasime hoopis õppima mingisugust tantsu. Hiljem saime teada, et see on ühe esinemise jaoks, millest me olime kiivalt eemale proovinud hoida. See ei olnud küll Tai uue aasta/veefestivali pidustuste jaoks, vaid hoopis Rahvusvahelise Kultuuri nädala raames vms.

Need trennid hakkasid sellest hetkest olema E-R otse koolist tulles, et isegi lõunat polnud aega süüa ja mina olin väga kuri, sest mul olid oma trennid samal ajal, aga lõppkokkuvõttes tõstsime asju ja mõned tantsu õppimise päevad jäid vahele ja oma trennidest puudusin lõpuks vist ainult 2 korda.

Taidel ja mõningates aasiakatel hakkas uusaasta  nädalavahetusel ja veefestival pidi olema pühapäeval, aga pihta hakkas see meie ühikas juba neljapäeval. Meie tuba on teisel korrusel täpselt trepi juures ja kõik päevad toimus kõige suurem veeloopimine just seal, et korralikult märjaks sain ikka mitmeid kordi. Reedel trennist tulles ikka kohe täiesti, üritasin sõbra selja taha pugeda, aga ei õnnestunud ja kuna minu tuba siis ju sealsamas, siis sel ajal kui ma ust lukust lahti keerasin sain veel ühe kausitäie. Koridorid olid kaetud suurema hulga veega ja iga kord kui ma uksest välja astusin, pidin vähemalt 4 korda kukkuma. Kuna laupäeval pidin HSK-d (hiina keele tasemeeksam) tegema, siis oli reedel veel soov õppida, aga nii 5st läks „uue aasta inimestel“ suurem pidu lahti, siis lõpetati õppimine vägivaldselt ja no kes siis viimasel päeval ikka enam õpib.

Laupäeval (14. aprill) siis varakult eksamile, mis kestis kõik kokku umbes 2 h ja sisaldas kuulamist, lugemist ja kirjutamist. Tunne väga halb ei olnud, et loodetavaxsti tuleb ikka läbi saamiseks vajalik hulk punkte kokku. Tulemused tulevad alles kuu aja pärast, seega veel ei tea. Osad tegid kõrgemat taset ja nende eksam hakkas pealelõunat. Meie hommikuse eksami inimestega tegime vahepeal trenni ja kui nende eksam läbi sai kimasime Jakobiga teise juurde, sest peale suuremat õppimist otsustasid kõik veidi tipsitada. Teel majast välja suutsin seekord isegi kuivaks jääda, sest sel hetkel kedagi koridoris polnud, aga kuna ma ei teadnud, et me sinna rattaga lähme, siis pidin tagasi tuppa minema rattavõtmeid tooma ja siis mind muidugi juba märgati, aga üks maailma kõige suurem kastrul oli just tühjaks saanud ja minu jalad majast välja olid kiiremad kui neil jalad vee järgi, kuigi jooksmine oli endiselt välistatud selles veeuputuses. Maja ees ratast lukust lahti keerates aga enam nii õnneks ei läinud ja toredused kolmanda korruse rõdult suutsid ikka kaks kausitäit vett minu poole saata…mhh. Kui see oli toimunud juba nii 2,5 päeva, siis pühapäeva hommikuks oli lõpuks esimesele korrusele pandud nii 2,5x1,5 meetrine tahvel, millega keelati majas sees vett loopida…võttis aega, aga kuna sel päeval oli see ametlik veefestival, siis oleks see päev vist kõik seda veel rohkem harrastanud. Aga siis neil oli kooli lähedal ühel platsil suur pidu niikuinii, et kõik olid suht seal.

 See päev siis tiksusime niisama ja jõime ja rääkisime juttu ja õhtul olin lubanud ühe sõbraga Soho’sse minna ja keegi teine lõpuks tulla ei viitsinud, siis käisime Kris’iga kahekesi. Sel õhtul dongmenis istudes ja oma ühte sõpra oodates, kes kuskil ära oli ja teistel oli mingi tuline vaidlus pooleli, millest ma osa võtta ei viitsinud, siis tsillisin tunnikese Sophia’ga köögis (see meie lemmik söögikoht, mida peab üks maailma ägedaim moslemi perekond) Ta mees ja tütar olid see õhtu juba koju läinud ja siis ma aitasingi tal koristada ja järgmisel päevaks ettevalmistusi teha ja lõpuks istusime niisama ja rääkisime juttu. Sain ta peaaegu isegi meiega välja tulema, aga ta oleks tahtnud juba varsti tagasi tulla ja seekord otsustas siis ikka mitte tulla. Leppisime kokku, et ta õpetab mind nende toite tegema ja vahel ma nüüd teengi oma toite ise lõuna ajal, nii äge hihi.

Klubiõhtu oli tsill, sai tantsida ja kui Soho kinni pandi ja me veel koju minna ei tahtnud, siis liikusime edasi Milky’sse, kus lasti üle triljoni aasta niii head muusikat, et ma keeldusin seal lahkumast…noh kuni kinnipanekuni:P.

Nädala algus ikka tavapärane ja kolmapäev oli vaba päev, sest meil oli see Kultuurifestivali üritus ja paljud esinesid ja kes ei esinenud, need pidid vaatama minema. Mu sõpradele ei meeldi igast tobedused tavaliselt, aga seal olid nad muidugi kõik kohal, sest oli vaja meie üle naerda ju ja pilte teha, totud:D!!

Hommikul oli selle jaoks veel mingi proov, kuhu ma muidugi hiljaks jäin, sest pidin enne veel oma trennis käima ja teel sinna, kui olin niigi juba hiljaks jäänud hakkas sadama maailmasuurimat padukat koos äiksetormiga ja kui ma alguses arvasin, et ootan kuni see üle jääb, aga lõpuks mõtlesin, et ei saa ikka, jooksin koju, haarasin ratta ja vihmavarju (millest polnud mingit kasu) ja asusin äiksetormis teele. Kohale jõudes olin täiesti läbimärg ja sai täitsa kurjaks kui me tunnikese seal lõpuks niisama passisime, aga noh vähemalt on meil siin ju palav, et sellessuhtes hullu polnud ja täitsa naljakas oli sõita tänavatel, kus voolasid veejõed ja kedagi teist polnud (Hiinas on see suur asi, eksole!!).

Hiljem siis taidlesime oma Zhuangi vähemuse tantsu ja lauluga lavalaudadel, seljas Zhuangi naiste/meeste rahvusriided. Kokkuvõttes kogu üritus väga hull ei olnudki, et polnud hulluJ!! Korduvatel ülevaatustel, kus kõik esineda soovijad oma kavasid näitasid ja õpetajad valisid, mis lõpuks esineda saavad, siis oli seal alguses ikka päris õudsaid asju, aga mis lõpuks esinema pääsesid olid täitsa toredad ja enam-vähem puhtaks tehtud. Minu lemmik oli Indoneeslaste tants, lihtne aga äge. Meie üks toredus sõbrants esines ka.

Pärast paljud ei viitsinud koju minna ja liikusime varakult dongmeni istuma.

11 paiku seadsime Jose’ga jälle sammud ratastega linna poole, sest eelmine kord meile hakkas see öösel sõitmine täitsa meeldima. Astusime klubist ka läbi, aga see oli seekord möga ja tulime ära ja kõik asjad kiskusid viltu minemat, et siis otsustasime veel korra Butterfly’st ka läbi astuda, kuigi lubasime eelmine kord, et sinna klubisse me enam ei lähe. Tõdesime, et see on endiselt sama veider, rikaste inimeste koht. Istusime niisama ja väntasime tagasi.

Laupäeval käisime Patricku juures õhtust söömas, tema ja ta tüdruk Cucu tegid meile Indoneesia toitu, nämm nämm. Vahepeal panime poisid rõdule luku taha ja panime toas tüdrukutega pisikese peo püsti ja siis tuli kellegil plaan Sohosse minna ja seda me lõpuks ka tegime. Seekord olime vist isegi 8kesi. Klubi oli nagu ikka ülerahvastatud, aga pressisime ennast sisse ja tantsisime kõikide pukkide otsas, kus vähed’gi tantsida andis, sest tantsupõrandat ju ei eksisteeri. Viimaste tugevatega vedasime vist jälle nii poole 6ni välja kui klubid kinni pandi. Ühes klubis suunasid DJ-sid õiges suunas, et nad paremat muusikat mängiksid ja lõpuks ronisin juba ise DJ puldi taha ja otsisin lugusid. Välja minnes otsustasime jalutada, sest me Tuuliga mõlemad Krisi juurde poleks mahtunud ja meie ühikas avatakse ju alles 7. Jalutasime ja haarasime teepealt hommikusöögiks baozi’sid kuni mina enam jalutada ei viitsinud ja otsustasime ikka takso võtta, koju sõita ja valvuri üles äratada nii poole 7 ajal, õnneks ta oli sel ajal isegi juba vist üleval, et seekord väga kuri ei paistnud. Paar tundi und ja trenni, mu sõbrad arvavad, et ma olen sooda, aga mulle meeldivad meie trennid ja ma ei kavatse mitte mingil võimalusel ühtegi trenni vahele jätta, isegi siis kui ma vahepeal veits haigeks jäin.

Eelmine nädal olid meil mõned mid-term eksamid, et siis pidi jälle nendeks ka natuke õppima, aga keegi liiale ei läinud just sellega mulle tundus.

             Kolmapäeva õhtul oli meile juba armsaks saanud õllejoomisvõistlus, millest võttis seekord osa jälle rohkem inimesi ja mida rohkem inimesi, sesda naljakam. Eriti kui kõik hakkavad vastasmeeskonda maha tegema ja kõik üritavad aina paremaid nalju välja mõelda, siis suurema osa ajast tuleb veeta naerukrampides. Viimasel ajal venivad need päris pikale ka, sest on vaja ikka lõplik võitja välja selgitada ja selleks kulab alati kuidagi väga palju mänge. Sel korral jõudsime õhtust sööma vist alles millalgi 10 läbi. Neljapäeval olid kõik laisad/ õppisid eksamiks ja meie inimestest jõudis kooli vist ainult 1 inimene. Reedel oli viimane eksam, aga kuna teisipäeval on püha, siis on ka esmaspäev vaba, aga esmaspäeva tunnid tuli ära teha laupäeval. Laupäevad ikka üldse ei ole koolis käimiseks…

Pühapäeval alustasime trennis minu ja Jakobi pealekäimisel kätelseisude tegemisi ja nüüd iga trenn ikka harrastame neid veidi ja kuna pole enne teinud, siis üle hulga aja on kõik lihased nii valusad, et tahaks vinguda hihi.

Ilmad on ka juba nii palavaks läinud, et otsustasime esmaspäeval jälle Wuming’i külmaveeallikasse ujuma minna (olime seal juba eelmise aasta novembris käinud, näeb välja nagu suur järv). Hommikul oli siis trenn 8st ja 10st kogunemine. Kõigepealt bussijaama ja siis sealt bussiga edasi Wumingi, mis peaks olema u tunni kaugusel, aga kuna olid ummikud ja teetööd ja igasugune jama ja pidime kuskilt külade vahelt ümber sõitma, siis võttis see hoopis 2 tundi, aga vähemalt jõudsime kohale ja sõit sinna oli täita lõbus (4 hiinlast, 2 sakslast, 2 eestlast, belglane?, ameeriklane, austraallane ja vietnami tsikk). Sõime linnas lõunat ja otsime juua ja snäkke kaasa ja kihutasime tõkatõkaga kohale.

Ujusime hooolega ja uputasime üksteist ja harrastasime veettehüppeid ja ujusime võidu ja sukeldusime ja leidsime „järve“ põhjast raha ja õpetasime inimesi ujuma ja keerasime hiinlaste paadikesi ümber ja sõime ja jõime ja näksisime ja pidasime päevituskreemi sõda ja jutustasime ja naersime ja ujusime veel ja veel ja veel. Vesi on seal aastaringi 24 kraadi, et hea jahutav, arvestades, et väljas on 40 kraadi ringi. Tagasi tulek õnnestus märksa paremini ja olime tagasi umbes 10 ajal ja niipea kui bussist maha astusime nähime tuletõrjeautosid ja veel ja veel ja kiirabid seal vahel ja kõik keerasid dongmenist sisse, ehk siis ülikoolialale, sel hetkel jättis küll korra süda löögi vahele, et appi, mis põleb, sest neid autosid muudkui tuli, aga sõitsid kaugemale ja me jäime dongmeni sööma, et siiani ei teagi, mis siis põles….mõni päev lähen sõidan rattaga ringi ülikoolis ja vaatan, et äkki leian..iiks.

Teisipäeval nagu ikka trenn ja enam ei ole võimalik trenne teha mitte palavas, sest juba kell 9 hommikul oli soojakraade 38, feels like 42. Arutasime võimalusi teha trenne enne kooli ehk siis 6, pool 7 hommikul, aga kõik ei armastanud seda mõtet ja kuna kell 3-7 on veel sama kui kell 12 ja siis on spordiväljaku tohtult inimesi, siis jäime ikka oma poole 1se aja juurde koolipäevadel ja nädalavahetustel kell 8. Ujula on ka nüüd jälle avatud, et vahel saame ehk teha ujumisega seotud trenne, et natuke ujud ja siis kaldal teed kätekõverdusi ja igasugu toredusi ja siis jälle ujud jne. Siiani oli ujula avatud ainult kell 17-18.30 ja selle tõttu on seal tohutult ravast ja kõik ujuvad endiselt sellises suunas, kus miski juhatab. Üks käev käisin ja proovisin aga korralikust ujumisest seal ikka liialt midagi välja ei tule, sest kokkupõrked hiinlastega on tihedad. Maist peaks üks hilisem aeg ka avatud olema, et siis ehk saab käia vahel.

 Pärastlõunal kui ma veidi päikest läksin võtma oli veel märksa soem, kui varem, et kaua ei suuda, aga natuke pruunimaks tahaks ju saada, mis on vist õnnestunud, sest paar tüdrukut täna poes üritasid arvata, kust ma pärit olen ja esimesena pakkus üks Aafrika…ja teine Ameerika. Aafrika peale sain ikka natuke naerda, sest ta tuli veel oma nahavärvi minu omaga võrdlema ja ma ei ole isegi mitte väga pruun, lihtsalt käed ikka saavad natuke rohkem päikest. Saab hästi aru, et hiinlaste jaoks olen ma nüüd kole välismaalane, sest neile meeldib kõigile ju valge valge nahk.

Saingi vist oma kokkuvõttega lõpuks tänasesse päeva, juhhei!!

Ja muide andke andeks, kui ma väga meilidele ei vasta, ma tõesti üritan, aga läheb alati kuidagi teisiti!! Mingil hetkel tuleb vastus kindlasti:). Mitte, et ma neid just palju saaks, aga jah. Väga nunnu on kirju saada muidu, sest Eesti elust väga midagi ei tea enam