DRAAKONIMAAL: 2. mai- 29 mai

Siin on palutud, et ma oma blogi lõpuni kirjutaks, ma siis vaikselt teen seda nüüd...endal ka kunagi hea lugeda:).

Avastasin just, et mul oli üks blogi sissekanne valmis kirjutatud, aga olin unustanud selle siia üle panna, oih:P.

Ma unustasin teile eelmises kirjutises rääkida, et mul varastati jalgratas ära. See oli vist 27. aprill, sest mul oli samal hommikul just eksam. Kui ma hommikul süüa käisin ostas, siis ei näinud veel, et ratast pole, aga kui ma eksamile hakkasin minema siis jalutasime Tuuli ja Jakobiga rataste poole ja poolel teel juba nägin, et no olgu minu oma pole. Näitasin siis teistele ka ja kuna eksam pidi juba nii 8 minuti pärast hakkama siis ei olnud aega sinna passima jääda väga, õnneks oli Jakob see hommik meiega ja haaras mu pakikale ja sai vähemalt eksamil ära käidud. Aga muidu olid kõik lukud kas katki lõigatud või lahti muugitud, sest alles ühtegi ei olnud. Meil on Tuuliga kahepeale 4 lukku, mõlemate tagarattad lukus, meie mõlema esirattad koos ühe lukuga ja siis üks lukk on veel posti külge, alles oli nendest ainult Tuuli ratta tagumine lukk ja nii veider (supertore aga saate aru küllJ) oli see, et tema ratast poldud võetud, kuigi oli ju ka juba täitsa lahtiselt. Mõtlesin, et mis siis ikka, peaagu 8 kuud pidas vastu, vastupidiselt kolmele nädalale, mida mõningad inimesed panustasid.

Käisime trennis ja söömas ja hiljem mõtlesin, et võiks ikka veidi kammida neid kohti, kus varastatud rattaid müüakse, ei lootnud küll midagi aga uut ratast oli ju niikuinii vaja. Haarasin Jose kaasa, sest tema teab neid asju paremini ja jalutasime siin ja seal ja ei leidnud midagi. Vahepeal tegelisime sõbrannale korteri otsimisega ja siis liiitus meiega Til ja otsustasime paari kohta uuesti vaadata, kus ainult õhtuti rattaid müüakse. Ühes kohas jäi silma 1 päris tore maastikuratas ja hind oli ka hea ja otsustasin, et mis siis ikka võtan ära, et ega lootust pole vana tagasi saada. Pärast tõttasime lähedalolevasse pisikesse poodi, kust juba päevalgi sai läbi käidud, et rattale lukk osta ja ennäe imet, seal mu ratas oligi. Sai nendega ikka vast üks 20 minutit vaieldud ja tõestatud, et see on minu ratas. Tahtsid ikka lõpuks natuke raha saada ja poolenisti vandusid, et nemad ei tegele rataste varastamisega (ilmselgelt!!) aga Til tegeles pidevalt peaaegu politseisse helistamisega ja lõpuks kui me olime nad juba päris elevile ja närvi ajanud haarasime ratta ja sõitsime minema. Ütleme nii, et sinna ma vist oma nina enam ei topi haha. Keegi ei uskunud, et see võimalik on, et ma oma ratta tagasi sain. See oli ikka eriline vedamine, sest see oli sinna viidud vist ainult selleks, et seda natuke pesta ja putitada, et see kuskil mujal maha müüa aga ma jõudsin enne sinnaJ.

Tore oli see, et mõned asjad, mis vajasid parandamist sai nende poolt korda tehtud yay. Oli mul siis mõni aeg 2 ratast, aga kuna see maastikukas meeldis mulle rohkem ja kui oli vaja pikemaid otsi sõita siis on see igati mõistlikum. Laenasin seda vahepeal sõpradele ja nii umbes 3 nädalat hiljem müüsin ühele Aussi sõbrantsile maha, et mis ta ikka jälle väljas varastamist ootab.

Nüüd siis ilmselgelt ei mäleta jälle kohe üldse, mis vahepeal teinud oleme.

Neljapäeviti olen alati poistega kuskil veehoidla/järve ääres, mis tegelikult ujumiseks mõeldud ei ole, aga see meid ei takista. Tavaliselt oleme grillinud ja niisama muhedad olnud. Poistel oli kinnisidee bambustest parv ehitada ja lõpuks nad selle ka ette võtsid. Naerda sai ja natuke ligadi logadi oli, aga mina sain seal oma isu igaljuhul täis päevitatud ja sulberdatud, niiet job well done.

Siis on jälle üsna must auk kõige koha pealt aga 19. mail läksime kõik linna mingisse sakslase baari jalkat finaali vaatama…. Bayern v Chelsea. Meil oli ju hoolega sakslasi kaasas, kes vägagi kaasa elasid ja see oli päris naljakas kohati. Olime otsustanud linna minna jalgtastega, mitte kõik loomulikult, aga meie 4, kes me arvasime, et see jubedalt hea mõte on. Meie kelle järgi hakkas mäng vist alles pool 3 või midagi sinnakanti niiet me jõudsime Josega veel väikse tiiru Sohosse teha, see oli seal väga lähedal siis. Tagasi jõudes oli mäng juba peal, aga me nii vaimustatud sellest mängust niikuinii ei olnud, sii polnud hullu. Me olime juba varasemalt kokku leppinud, et muudame mängu lõbusamaks ja muudame selle joomismänguks. Nägi välja siis nii, et iga kord kui keegi mööda lõi, siis meie jõime. Saksa pooldajad said meie peale kurjaks vahepeal juba peaaegu, aga me vabandasime ennast välja sellega, et me joome ju siis kui ükskõik kes mööda lööb hihiJ. Mäng lõppes meie aja järgi vist kuskil poole 6 või 6 ajal, enam väga ei mäleta. Siis ei tundunud need rattad enam nii hea mõte, aga mis siis ikka ratta selga ja koju.

Järgmisel päeval saime kella 12st jälle kokku, et kuuekesi Beihaisse minna. Veel veidi unistena tõttasime rongijaama ja sõit võis alata. Rong muidugi tegi igast jama ja lõpuks nii 3,5 tundi hiljem olime Beihais. Ronisime kuuekesi, pluss siis taksojuht 7s taksosse ja sõitsime linna poodi grilliks asju ostma. 7 inimest taksos ei olnud Beihais probleemiks. Poes käidud ja grillikas ostetud üritasime taksot saada, mis meid vaeseks ei rööviks, nii mõnedki katsed, taksod ja tuk-tukid hiljem leidsime ühe toreda tuk-tuki juhi, kes meid kõiki peale võttis ja randa ära viis. Sõit kestis nii 20-25 minutit ja mul pole kunagi nii kitsas/naljakas olnud. Meil olid ju veel kõik kotid ja asjad ka, et sinna pisikesse konkusse ära mahutada. Küll kellelgi mingi kehaosa suri, küll kellegi pläta jäi peaaegu kuskile tee äärde ja kes oleks ise pea uksest välja kukkunud, aga varsti olimegi kohal. Hakkasime otsima kohta, kus ööbida. Rannas siis loomulikult, aga oli ju vaja head kohta, kus tudida ja grillida ja varahommikul päikesevarjutust vaadata, sest selle eesmärgiga me tegelikult sinna läksime. Läks juba pimedaks, aga leidsime ranna üsna lõpust ühe koha ja seadsime ennast sinne. Til ja tema tüdruk ei tahtnud rannas magada ja läksid omale hotelli otsima. Mina ja Jose jätsime Jakobi ja Tuuli tuld tegema ja läksime poodi korra ja haarasime teised ka möödaminnes peale ja läksime koos tagasi. Poole ööni sai kõike head ja paremat grillitud, kõike oli liiga paljugi ja öösel magama minnes nuputasime, kuhu toitu panna, et rotid seda minema ei viiks. Rotte jooksis seal siis, nagu ikka, ringi hoolega. Tukkusime paar tunnikest ja siis oli vaikselt aeg juba päiksevarjutust vaadata. Magamine ei olnud liialt meeldiv, sest sääski oli tohutult ja kui üritasin ennast oma lina sisse mässida, siis magasin ise üsnagi liivahunnikus. Hommikuks oli liiva kõikides kõikvõimalikes kohtades. Aga jah Päiksevarjutus…Euroopas jäite seekord sellest ilma, sest seal seda näha ei olnud, isegi Nanningus poleks täielikku varjutust näinud. Kahjuks aga ei õnnestunud meilgi selle nägemine liialt hästi, sest kuigi taevas oli isegi üsna selge, siis täpselt seal, kust Päike tõusis oli veel pilvi ja täieliku varjutuse ajal ei olnud midagi näha, aga varsti Päike ikka piilus ja midagi ikka nägime.

Pärast tegime veel veidi varahommikust grilli, mängisime miljonite pisikeste krabidega, ujusime ja tegime suurte millimallikatega võidu ja tundsime, et ei taha tagasi minna. Til ja ta tüdruk läksid, aga me jäime neljakesi veel päevaks sinna.

Meie Tuuliga võtsime Päiksest viimast ja poisid läksid mingit ööbimiskohta otsima, sest me mõtlesime, et ei viitsi enam sääskedega rannas võidelda.

Leidsime täitsa toreda koha, käisime lõunal ja jalutamas ja tegime lõunauinakut ja pidime õhtul randa trenni minema, aga kõik magasid sisse ja lõpuks oli juba aeg nii hiline, et läksime hoopis õhtust sööma. Käisime mingis grilli kohas ja sõime jälle niii palju häid asju alustades muidugi meie lemmikust baklažaan või misiganes, selle nimi eesti keeles pole ja lõpetades krabide ja kalade ja austritega, nämm nämm.

Ootamatalt näitas kell (mida meil kellelgi ei olnud) jälle üsna hiliseid tunde ja vedasime ennast koju magama. Mina ja Jakob pidime hommikul seitsme ajal trenni minema ja seekord saime isegi üles ja minut enne minekut hakkas vihma tulema nagu oavarrest, selge trenn oli jälle selleks korraks tehtud. Õelusest ei lasknud ma poistel magada ja vahtisime nende toas telekat. 9 ajal korjasime oma seljakotid jälle kokku ja panime rongijaama poole ajama. Ostsime piletid ära ja kuna aega oli veel üle, siis käisime hommikust söömas.

Sõit rongis möödus nagu ikka lõbusalt ja umbes kella 3-4 ajal olime tagasi kodus.

5 ajal läksime õhtust sööma ja koju ära. Kõigil oli plaan magama minna, sest polnud seda jälle tükk aega väga korralikult harrastanud. Minu plaan läks küll vett vedama, aga veidi varem kui tavaliselt ikka vist magama sai.

Kolmapäeval pidi siis jälle kooli minema ja elu jätkus nagu ikka. Koolist trenni, sööma, koju, sööma, koju, kooli. Isegi kui me midagi muud tegime, siis enam väga ei mäleta. Neljapäeval vist tahtsime jälle oma järve äärde minna, aga vihma sadas ja nii jäi see tegemata.

Jose ja Jakob läksid reedel ratastega Wumingi, külmaveeallika juurde ja meie põrutasime laupäeval bussiga järgi ja veetsime taas ühe ägeda päeva järve ääres. Õhtul käisime söömas ja enam-vähem viimase bussiga tagasi ja Suusi tahtis välja minna ja mina olin kunagi juba lubanud minna. Seega jooksuga koju, riidevahetus ja istusime kahekesi veidi dongmenis ja lõpuks saime ühe toreda Tai poisi ka kampa. Kohaks siis ikka Soho ja hiljem olime natuke Milky-s ka, toredus õhtu.

Paar järgmist päeva olime muhedad ja tegime reisiplaane ja ostsime vajalikke asju ja tegime trenni ja astusime korra paar koolist läbi.

Teisipäeval oli minu trenn, poisid kunagi rääkisid, et kõik võiks oma trenni välja mõelda ja kuna need on nimelised, siis peavad õelad olema. Tavaliselt kõige hullemad trennid, mis me teeme on naiste järgi nimetatud. Seeega ma siis väga tagasi ei hoidnud ja paar inimest ei lõpetanud, paar ei tahtnud oma aega kirja saada, sest see võttis kaua aega jne. Trenn koosnes muidu lõuatõmmetest, dip-sidest, hüppenööriga hüppamisest (suuurtes kogustes), natuke jooksmisest, kätelseis kätekõverdustest ja sit-up-sidest. Lõpetati või mitte, aga kõik vihkasid mind ja ma lugesin päeva kordaläinuks hihi.

Õhtul istusime dongmenis ja kuulasime ägedaid peolugusid ja seekord Suusi päris ausalt vedas jõuga mu välja jälle. Ma pidin järgmine hommik kindlasti kooli jõudma, et oma klassisärkide raha maksta ja paar tundi koolis veeta, sest enne 1te pidin ma juba rongis taas Beihai poole sõitma, et seekord natuke pikem trip ette võtta, sellest aga juba järgmises blogisissekandes, sest see on juba pikale veninud ja ma ei viitsi enam trükkida. Bye bye!!