R 6.07
Sinna bussijaama
oli umbes 15 km ja ega ma väga
täpselt ei teadnud, kus see asub, aga nii enam vähem. Et mu reede oleks veelgi
meeldivam, siis otsustas mu ratas nii umbes 10 minutit enne kohale jõudmist
katki minna…kapitaalselt, et sel hetkel edasi sõita ei saanud. Seisin siis seal
tee ääres vihmas ja mõtlesin, mida teha kui äkki sõitis must mööda 1 tuk-tukiga
tädike, tavapärase pisikese masina asemel oli tal suure kastiga käru ja küsis,
kas saab mu kuskile viia. Hüppasin peale ja paari km pärast olime me juba
bussijaamas. Helistasin sinna jõudes Josele, kurtsin oma kurba saatust ja küsisin,
kas ma jätan ratta kohe sinna bussikasse maha või üritan kaasa võtta ja ikka
parandada kuskil (mingi suurem probleem käiguvahetaja trossidega, mis blokkisid
ära pea kogu sõitmisvõimaluse). Ta soovitas ikka kaasa võtta kui vähegi
võimalik ja nii ma siis tegingi. Pidin reisi alustama koos Goni ja Suusiga,
seega jäin neid ootama ja võtsin ratast alt, et väiksemaks teha oma „pagasit“.
Leidsin bussikast ka ühed välisturistid, kes olid keeleoskuse puudumisel seal
päris hädas ja neid üritasid „aidata“ kohalikud taksojuhid, kes kõik rääkisid umbes
3 sõna võõrkeelt. Aitasin neil koha üles leida, keelasin taksole minna ja panin
nad bussi peale, sest nende hotell ei olnud väga kaugel.
Lõpuks leidsin ka
teised ja veel ka 2 Tai sõpra, kes ka parasjagu alustasid teed kodu poole.
Rääkisime veel natuke juttu ja meil oligi aeg bussile minna.
Rattaga õnneks
probleemi ei tekkinud ja nad võtsid selle ilma pikema vaidlemiseta peale.
Bussis sain üsna
nõmeda koha. Keskel üleval kitsas naris ja inimesed siiberdasid kolmest küljest
mööda, lisaks sain aseme täppselt konditsioneeri alla, ehk siis see töötas
täiel võimsusel külma peal. Eeldasin, et hommikuks on mul vähemalt
kopsupõletik, sest isegi mu ainsast pusas ja paksust tekist polnud suurt abi
sooja saamisel . Etteruttavalt, aga haigeks ei jäänudkiJ!!
Muidu üritasime
natuke magada, mis liiga libedalt ei läinud, aga muidu saime hakkama.
L 7.07
12 tunnikest hiljem
olime õnnelikult Kunmingis. Kuna Hiinas on süsteem, et enamasti saab
rongipileteid osta ainult sealt linnast, kust sa peale tahad minna, siis
tahtsime Kunmingist pileteid osta, et edasi sõita. Rongipiletid olid muidugi
otsas. Tahtsime siis sõita ühte teise bussijaama, et sealt siis edasi liikuda.
Linnaliini bussid muidugi rattureid ei armastanud ja seega tuli otsida mingi
takso. Enamus muidugi otsustasid, et 3lt valgelt turistilt tuleb kohe kõik raha
ära võtta. Lõpuks siis leidsime ühe kaubikuga onukese, kes nii 7-8 euriga oli
nõus mkeid ära viskama. Bussijaama lähedalt otsisime söögikohta ja tegime kiire hommikusöögi.
Mina sain omale
11ks bussile pileti, teised natuke hilisemaks. Seal läksid siis meie teed
lahku, sest läksime erinevatesse linnadesse.
Seal siis tekkis
mul ka suurem probleem rattaga, nimelt nad keeldusid mu ratast bussi peale
võtmast, väites, et nei pole ruumi. Pika kepmlemise peale avastas keegi, et 4
euri äkki tekitaks mu ratta jaoks piisavalt ruumi. Minu bussi peale ei tekkinud
kahjuks ka selle summa peale ruumi, vaid ühte teise bussi, mis läks umbes samal
ajal samasse kohta, seega töötajad üritasid sealselt bussist ühte meest minu
bussi peale panna, et ma saaks rattaga samale bussile. Et asjad liiga lihtsalt
ei sujuks, siis ei olnud see mees muidugi nõus.
Läksin siis oma
kalli rattakesega erinevatele busidele, lootes, et teises otsas selle ka kätte
saan.
Nii umbes 5,5 tundi
hiljem jõudsin ma Dalisse, uuemasse osasse siis. Uurisin siis oma ratta kohta
ja leidsin selle kuskilt bussijaama teiselt poolt otsast parklanurgast, kus
kohalikud töötajad lõunat sõit. Jee. Nüüd aga oli jälle käes mu järgmine
probleem, mu ratas oli praktiliselt sõidukõlbmatu. Laupäeva puhul olid paljud
kohad suletud. Üritasin veel, maailma suurima kolina saatel, taga natuke sõita,
sest ei teadnud kui kaugelt ma mõne paranduse leian. Tegin linnas ringe ja
küsisin ja hakkasin juba lootust kaotama, kui lõpuks suunati mind mingisse
kõrvalisse tühja tänavasse, kus ema ja poeg olid pannud püsti telgi ja ratta
paranduse. Lõpp hea kõik hea, ehk siis natuke üle euri raha ja sain rattale
korraliku uuenduskuuri. Rõõm oli üüratu.
Kuna Dali vanalinn,
kuhu ma minna tahtsin asus uuemast osast 18 km kaugusel, siis võtsin 5 paiku
õhtul suuna sinnapoole.
Tee oli mäest üles
ja vastutuult pea terve 18 km, siis tundus juba iga langus täielik õnnistus.
Kohale jõudes
otsisin Tibetan lodge-i, mida algusel leida ei õnnestunud, siis aga selgus, et
see on täis ja veidi liiga kallis (kunagi hiljem sain aru, et see kõige õigem
koht jäi mul siiski sel päeval märkamata).
Lonely Planeti abil
otsisin muid kohti ja lõpuks küsisin infost ja kui nad mulle teatasid, et ka
neil on tube, siis sinna ma jäin. Hästi armas ja vaikne koht. Omanik oli tohuta
reisi ja rattasõidu fänn.
Pesu ja kiire
puhkus ja linna peale ringe tegema. Seal oli palju rohkem turiste kui ma
harjunud olin, aga muidu oli linn hästi armas.
Sain lõpuks üle pea
aasta ka juustukooki, mida Jose oli taevani kiitnud ja ta ei olnud valetanud.
Jubemaitsvad koogikesed, mida valmistasid nägemispuudega inimesed. Hiljem sõin
Belgia vahvleid ja ajasin Krisi kadedaks oma sõnumitega.
Pärast kõndisin
veel igal pool ringi kuni vaatasin, et oo mingi vähem maja veidi kaugemal, et
lähen vaatan lähemalt kuni värava ees seisnud valvurid mulle karjusid: „STOP,
go away“ kuna neil olid ka püssid, siis ma ei hakanud oma õnnega mängima ja
lahkusin haha. Mis hoone see seal oli jäigi mul teadmata. Jalutasin koju, tegin reisiplaane, vaatasin telekat ja
läksin tuttu ära. Mul oli seal
muide eriti vägev vannituba, ma polnud nii ilusat kraanikaussi näiteks enne
näinud.
P 8.07
Jalutasin linnas,
sõin ühes pisikeses moslemirestoranis pelmeene ja jalutasin veel. Rääkisin ühe kohaliku hiinlasega juttu ja
see tahtsin mind lõpuks kalale ja ujuma ja ma ei mäleta kuhu veel viia, aga ma
siiski jätsin minemata. Jalutasin veel
ja veel ja tegin natuke pilte.
Läksin jälle sinna
mõnusasse (Sweettooth) kohvikusse koogile ja kohvile.
Seal tuli minuga
juttu rääkima üks hiina tüdruk, kes õppis inglise keelt ja kuna tal oli üks
suur eksam tulekul, siis soovis ta harjutada. Mis mul ikka selle vastu sai olla. Varsti lisandus meiega ka
üks sakslasest maailmarändur, kellel oli eelmisel päeval saanud täis aasta oma
reisi algusest.
Vestlused (kohati
päris teravad) evolutsioonist, Marxist, Darwinist kuni kristluse, hobide ja
kõige muuni, mida IELTS õpik välja pakkus. Veetsin paar tunnikest seal, oli
väga väga lõbus, informatiivne ja chill pärastlõuna, mille ma enamasti veetsin
naerdes.
Aeg lendas ja
avastasin, et olin plaaninud veel see päev miskit teha, seega lehvitasin ja
haarasin kodust ratta ja kimasin mägedesse. Tahtsin tõstukiga tippu minna, aga
selleks ajaks oli see juba suletud ja see tipp jäi mul seekord
vallutamata. Vaatasin seal niisama
veidi ringi ja läksin tagasi linna. Hiljem otsisin terve igaviku ühte pitsa
restot, mida härra J oli soovitanud, pärast igavikku see mul siiski õnnestus.
Sõin, jõin ja uurisin kaarte ja elu ja olin natuke netis ja tuttu ära.
E 9.07
Hommikul seadsin
oma rammud retkele ümber Dali kõrval asuva üsna suure järve (uuuuuri kui suur
see võiks olla... üle 100 km )
Hommikul sadas
vihma, seega lükkasin oma retke veidi edasi. 10ks jäi vihm õnneks järgi. Boss
andis mulle veel ühe hea kaardi ja rääkis, et oli juast eelmine päev sama retke
läbinud. Alguses läks mul päris pikalt, et õige tee üles leida. Ma ei tahtnud
mööda suurt ja otse minevat teed minna, vaid mööda väiksemat teed, mis läbib
külasid ja järve äärt. Pärast mõningaid seiklusi olin aga õnneks kohal.
Tee peal oli
niiiiiii palju väikseid külakesi, praktiliselt üks lõppes ja teine hakkas ja
nii paarkümmend kilomeetrit järjest, lugemine läks ilmselgelt sassi, aga neid
külakesi oli seal ikka vähemalt üle 50ne!! Armastus selle tee vastu oli suur
suur ja mu suurt naeratust ei suutnud miski pühkida.
Paar kohta, mida
olin plaaninud vaadata, magasin kuidagi maga, ju siis ei paistnud nii põnevad,
ei hulluJ.
Olin läbinud selle
tee kiiremini kui plaanisin ja jõudsin liiga vara liiga kaugele, siis maksin
nuttes suure piletiraha ja läksin mingit liblika asja vaatamas. Nii palju raha
ta just väärt ei olnud, aga hästi ilus sellne park oli tehtud, kus nägi hästi
palju erinevaid liblikaid ja oli muidu olus. Seal oli veel ka 1 sügav ja sünine
allikas, mille järgi see koht oli omale ka nime saanud.
Nägin seal ka maailma
kõiige ägedamat liblikat:
Hiljem sõin riisi
ja panin edasi.
Siis pidin aga
sõitma mööda veidi suuremt teed, tee oli õnneks üsna tasane ja sõit läks ruttu.
Algselt plaanisin Shapingis aega veeta ja ööbida, aga sel hetkel ei
sümpatiseerinud liialt ja sõitsin mööda. Sama tunne valdas mind ka järgmises
linnas ja ei jäänud pidama ma ka sinna. Siis aga jõudsin ma superägedasse
vanasse linna ja kohe oli selge, et sinna ma pean jääma. Seiklasin otsides
ööbimiskohta, ja seda millele kaugelt silma peale panin ei õnnestunud leida.
Leidsin aga ühe toreda kohakese, mida pidasid ühed kohalikud megamuhedad
vanakesed, kes mandariini hiina keelt väga ei puhunud, pigem mingit kohalikku
dialekti. Suhtlemine käis meil siis suuresti käte ja jalgadega, aga me saime
hakkama. Nad olid õnneks nii toredad, et andsin mulle kahese toa ühese hinnaga,
sest ma olin üksi.
Läksin küla peale kondama.
See küla koosnes ühest peatänavast ja siis ühele poole järve poole jooksid ka
pisikesed ja kitsad tänavad. Teisel pool tänavat oli midagi mäe taolist.
Neil oli seal üks
vana tempel ja nn peaväljak selle ees, kus iga õhtu kell 8 tulid kõik küla naised
kokku ja kukkusid tantsu vihtuma. Lahekas lahekas.
Avasasin, et
tänava/küla lõpus oli ka modernsem ja turistikam osa, sest selles osas oli ka 1
väike saar, kus kõik turistid mingil põhjusel suure raha eest käisid. Mina
jätsin selle vahele.
Jõin kohvi ja
jalutasin , sõin kala ja õhtusöögi asemel järasin puuvilju. Pärast tuli laiskus
ja vahtisin jalad taeva poole telekat. Käisin korra poest juua ostmas ja õhtul
pimedas olid need väiksed tänavad päris hirmsad, sest seal ei olnud ühtegi
tuld, näitasin omale telefoniga valgust, et koju jõuda.
T 10.07
Otsustasin, et ei
taha sellest mõnusast kohast veel lahkuda ja võtsin veel ühe öö.
Sõin kohalikke
nuudleid ja avastasin, et sealne tšillikaste on reaalselt maailma parim, Ma
sõin seda kulbiga, töötajad vaatasid suurte silmadega.
Selles külakeses
veidi liikus turiste selle saare tõttu, aga kõik olid kohalikud turistid, nägin
seal 2,5 päeva jooksul ühte välismaalast ja isegi tema oli koos ühe hiina
neiuga.
Vahepeal ajasin
kohaliku ehitusel töötava tädikesega üsna pikalt juttu, kuni ta pidi tagasi
tööle minema.
Igal nurgal oli
mingi põhjusel vähemalt 3 kunstitudengit, kes kõik joonistasid tohutult hästi.
Istusin ja imetlesin valmivaid pilte. Jõin kohvi ja jalutasin ja jalutasin ja
tegin pilte.
Kõik tädikesed seal
linnas olid ühtemoodi riides, nii armas oli vaadata. Vähemusrahvad on toredad.
Lõuna paiku läksin
kohalikku turgu üle vaatama. Jalutasin siin ja seal jällegi ja kõndidin ka küla
teise otsa. Käisin kodus pikutamas ja õhtul jälle välja tatsama. Seal iseenesest
midagi suurt teha pilnud, et nagu ikka kondasin ja istusin kohvikutes. Sõin
jälle oma lemmikuid nuudleid ja vaatasin kell 8 tantsivaid naisterahvaid
ja istusin tunnikese poolteist
kuskil kohalikus baaris.
K 11.07
Hommikul pakkisin
jälle asjad kokku ja tahtsin oma lemmikust vanapaarist pilti teha, aga naine
arvas, et hoopis meie peaks kahekesi pildil olema, mis sellest mehest ikka.
Ja oligi jälle aeg
teele asuda. Järve ida pool oli vähe mägisem ja seal oli juba natuke raskem
vändata, mõnus aga ikka. Kuna oli mägisem siis polnud ka külakesi enam nii
palju. Mõned suuremad sai siiski mööda minnes üle vaadatud.
Teel nägin ka ühte
imepisikest saarekest, mille kõrval oli 1 hiiglaslik laev ja kogu saar oli
paksult turiste täis, päris koomiline vaatepilt.
Algselt oli mul
plaan kuskilt maalt praamiga tagasi järve teisele kaldale sõita, aga sattusin
väntamisega hoogu ja otsustasin ikka ringi peale vändata. Uuemas Dalis otsisin
pikalt rongijaama, et ära osta pilet tagasi koju. Nädal varem olid kõik tudupiletid
otsas ja ei jäänud üle muud kui osta istepilet. Mis see 13 tundi kõval istmel
siis ikka ära ei ole.
Väntasin jällegi
Dali vanalinna ja kirusin jälle neid tõuse. Enne 4ja jõudsin jälle tagasi
Dalisse. Läksin tagasi oma ööbimiskohta. Kulgesin siin ja seal. Shoppasin
natuke kõrvarõngaid ja käisin jälle pitsat söömas (Nanningus selliseid
võimalusi ei olnud, niiet kasutasin ära). Olin jube väsinud sel päeval ja
läksin 9 paiku juba tagasi koju.
Uurisin, kuidas
bussiga Lijiangi minna ja nad lubasid mulle bussi orgunnida, mis mind hommikult
sealtsamast peale võtab. Kuna see oli minibuss, siis ei saanud ratast kaasa
võtta, aga ega ma enam väga ei plaaninudki, jätsin oma ratta neile.
Chillisin oma toas
ja nautisin taas enda ja teleka ja telefoni ja märkmiku ja õlle seltskonda.
No comments:
Post a Comment