19-24.07 NANNING & HONG KONG

 N 19.07

Teised ajasid mind üles teatega, et oleme kohal, millline rõõm. Lõpuks jälle kodus. Panin jooksuga rongist minema, ainult taksoga läks rohkem aega kui ma oleksin soovinud. Nanningus üldiselt on taksodel alati üks hind, oled sa välismaalane või mitte, aga rongijaama ümbruses üritatakse alati  vähemalt 3-4 korda suuremat hinda võtta. Varsti jälle dongmeni juures ja nägin spordiväljakul Josed ja Tuulit, rõõm oli kirjeldamatu, minu inimesed ja Nanning.

Hüppasime dongmenist läbi, aga kuna kool oli läbi, siis olid enamus söögikohad kinni, niiet läksime kukskile kaugemale nuudlikasse ja lobisesime ja lobisesime.

Pärast Jose juurde ja pessu ja niisama. Varsti tuli Kris oma kohvri järgi ja andis teada, et kell 2 saame dongmenis kokku, et Cucu’le ja Panile lehvitada. Istusime paar tunnikest seal ja jutustasime ja kallistasime ja läinud olid ka nemad, nad läksid reisima, aga enamik meist neid enam ei näinud.

Mul oli J juures pesu pesemas ja ühtlasi ta ainuke võti seega läksin tagasi sinna. Passisime niisama ja ta läks kuskile, tuli Til ja chillisime niisama. Nad tegid hiljem natuke reisiplaane ja tahtsid minna rongipileteid ostma. Mul oli nüüdseks 2st rattast järel null ja sain Tili tüdruku ratta ja nemad sõitsid kahekesi ühega dameni haha.

Plaan oli pärast salaja truckeri kohta sööma minna, ei viitsinud teisi kutsuda. See oli mingi kahtlane koht, kuskil pärapõrgus, kus kõik rekkajuhid oma laadungeid autole panid ja sõid. Toit oli aga üsna imeline, naersime ainult esimene kord, et kuidas sellist kohta on võimalik leida üldse.

Hiljem pidin Soho juures käima ja Suusi ühines minuga. Pidime ainult korra seal käima ja kohe tagasi, poisid muidugi ei uskunud, et me sinna kauemaks ei jää, aga meie olime veendunud. Tegime seal kiire õlle ja olime juba lahkumas kui Suusi tahtsi Sohos vetsus ära käia ja no siis oli ju  et appikene, meie viimane kord, et ühe ringi peab ikka tegema. Nojah tõestasime poistele taaskord, et neil oli õigus.  3ks oli tagasi J juures. Ta elas kuuendal korrusel ja ei viitsinud inimestele võtit tuua ilmselgelt, seega oli teinud süsteemi. Piiika nööri otsa sidus võtme ja lasi alla, selle küljes oli isegi väike ratta lamp, seega väga vip.

R 20.07

Ärkasin 11.45 ja J oli trennis ja lõunal, ta polnud raatsinud mind üles ajada. Passisime pärast pool lõunat niisama ja läkisme natuke asju ajama. Mul oli pangakaardil veel 41 midagi raha ja otsustasin selle eest maitseaineid osta, ostsin nii täpselt, et arvele jäi 0,03 raha hihi. Pärast veetsin J-ga aega pagas ja vaatasin taaskord, kuidas käib hiinas pangakaardi tegemine….aegluubis. Isegi mitte, et ta nii aeglane oleks olnud, aga seda paberimajandust ja kõike on nii palju, et see lihtsalt võtab palju aega.

Varsti avastasime, et kell juba peaaegu 4 ja me pidime Tiliga kell 4 juba damenis kokku saama, et tema kodu juures olevasse chilllax basseini äärde minna. Sulistasime seal paar tunnikest ja paar tunnikest J juures ja oligi meie viimane õhtusöögiaeg käes. Ma isegi ei mäleta enam, kus me sõime, aga vist kuskil väljas ikka., vist Hunani restos.

L 21.07

Hommikul käisin Jose ja Tuuliga trennis, aga kuna ma olin oma tossud ka kuskil reisil minema visanud, siis oli mu trenn poolik, sest plätudega polnud väga mugav. Sõin ja pakkisin viimaseid asju ja laadisin akusid. Sel hetkel hakkas juba vägagi kohale jõudma, et varsti on minek.

Pärast asjad kaasa ja dongmeni istuma. Naersime ja ajasime juttu ja tuttvad töötajad veel lehvitasid ja seal pidi juba nuttu tagasi hoidma.

Ja siis see oligi käes, aeg taksole minna. Läksin sel õhtul siis koos Suusi ja Goniga Hong Kongi. Haarasime taksod ja käis ohjeldamatu nutmine. Oleks vist kõik andnud, et kas või natuke aega veel seda minekut edasi lükata.

Kris ja Tuuli tulid veel bussijaama ka saatma meid. Kris tegime mulle jääkarudest laulu, et ma enam ei nutaks, ehk siis ma nutsin ja naersin segamina, nagu üks meeldiv neiu, kes just hullumajast on põgenenud.

Bussis vahetasime kohti ja saime Suusiga üsna kokku oma asemed ja vahtisime pilte ja nutsime veel natukeJ.

P 22.07

Hommikupoolikul jõudsime Hong Kongi. See piiriületus oli seekord eriti tüütu, sest eelnevatel kordadel ei pidanud kõiki asju alati kaasa võtma, vaid võis bussi jätta, aga just sel korral, kui mul oli nii 58 kilo asju pidi seda tegema, yay.

Lõpuks pani buss meid maha valel pool vett ja pidime praami üles otsima, et teisele pool minna, mu käed olid reaalselt otsast kukkumas nendest kottidest, lubasin, et mitte kunagi ei võta ma enam kuskile kolides asju kaasa.

Olin eelmine päev meile mingi hosteli bookinud ja seekord olin juba kursis kuhu minna ja kuhu mitte. Asjade kokkulangevusel saime taas sinna, kuhu ei tahtnud. Tuba oli õnneks nunnum kui eelmine kord, ainult et sama pisike. Üle kottide hüpates ja karates saime hakkama.

Ilm ei olnud super, aga päikest ikka vahepeal nägi ja jalutsime niisama ringi terve päeva ja istusime siin ja seal ja midagi väga tarka vist ei teinudki.

Õhtul käisime ühes Jaapani restoranis ja ühes mu lemmikus pubis istumas.

E 23.07

Kohutav kohutav kohutav ilm, sadas ja tuulutas nii, et vähe ei olnud. Varsti tekkisid liftide juures hoiatused taifuunist. Hmm.

Enamus päev möödus ühe kaubanduskeskuse katusel istudes, sest seal ei sadanud vihm otse pähe. Käisime ainult kordamööda jooke ostmas.

Õhtul käisime sushit söömas, kuna raha oli kõik tänu koledale ilmale kulutamata, siis sõime kohe hoolega. Niiiiii hea sushi, kilodega.

Välja minnes oli väljas juba paras kaos, puud lendasid, prügikastid ajasid üle, kõikjal oli vihmavarjude surnuaed ja linn oli inimtühi. HK oli inimtühi, see oli midagi uut.

Käisime mulle hommikuks bussipeatust otsimas, kust bussid lennujaama läksid, sest see oli kõige odavam. Bussipeatuses mingid noored ütlesid, et bussid ja taksod ei sõida ja väidetavalt olla häiritud kametrooliiklus. Kõndimiseks oma jõudu kasutama ei pidanud, tuul tegi seda meie eest, viha kaitseks proovisin vihmavarju, aga see oli üsna mõttetu, sest vihma sadas igast suunast ja kui tuul selle ära lõhkus, siis jätsin  sellegi ühte nurgapealsesse vihmavarju surnuaeda. Meil oli muidugi jube naljakas, ise olime läbimärjad.

Siis aga hakkas hirm, et kas lennukid üldse sõidavad ja otsustasime netist uurida.

Kuna meie toa ainuke stepsel ei funganud (seda ei teinud ka telekas, aga see selleks), siis läksime kuskile hosteli inimeste juurde  vidinaid laadima ja netti.

Palusin emal uurida ühe tuttava käest, kas on lootust koju saada. Väga paljud lennud õnneks ära ei jäänud, rohkem siselennud. 

T 24.07

Panin omale vist 4 äratust ja palusin emal ka helistada. Üks kord olin juba oma hommikusest lennust maha jäänud ja see oli natuke kallim ja ei soovinud taas vaadata, mis saaks. Plaani bussiga minna matsin ma kohe maha ja õnneks metroo töötas kenasti.

Suusi ja Gon tulid mind lennujaama saatma, neil omal läks lenda samal õhtul. Gon oli ostnud pileti samale lennule, mis Suusigi, et saaks koos Londonisse minna ja siis sealt kumbki oma teed, aga avastasid eelmisel õhtul, et neil siiski erinev lend. Päev sama, kellaaeg sama, sihtkoht sama, aga erinev lend.

Jõudsime kenasti kohale ja jõime veel kohvi, maksin ülekilode eest isegi veidi vähem kui oli kirjas, mulle meeldis.

Suusi ja Gon üritasid natuke pisardada, aga ma olin vist juba oma pisarad ära kasutanud, et mind siis enam väga nutma ei ajanudki.

Oma väravani jõudmine võttis hoolega aega ja sai rongiga sõita ja igasugu toredusi, see lennujaam on päris pirakas:P.

Kõik olid mulle Aerofloto kohta igasuguseid hirmujutte rääkinud, aga polnud üldse hull, toit oli parim, mis lennukitest olin saanud ja filmivalik oli ka päris meeldiv ja kurta ei saanud. Kõrval istus mul üks filmifanaatikust vene mees, et rääkisime päris pikalt filmi teemadel ja ta tegi mulle isegi ühe nimekirja filmidest, mida ma kindlasti vaatama pean.

Veetsin oma aega peamiselt filmide vaatamisega, väga magada ei saanud, sest oli ju päev ja und polnud.

Sihtkohaks oli Moskva, kus oli kõige segasem süsteem nendele inimestele, kes Hiinast tulid ja kuskile edasi läksid. Anti kuskilt mingi kritseldatud nimega paberilipik ja kästi kindlal kellaajal kuskile minna…okkei.

Sealt sain õnneks ikka oma pileti järgmisele lennule ja mind võeti vastu suhteliselt kuskil tagaruumis, kus sain arvutist jälgida lennikite liikumist, neid oli seal palju igal juhul.

Lende oodates kuulsin taas palju eesti ja vene keelt, nii veider. Vaimustus polnud suur, ga mida sa estonian Airi lennule minnes ikka ootad.

Varsti maandusingi Tallinns ja nii mu aasta imetoredat seiklust läbi saigi. Imelik oli lennujaamas tuttavaid nägusid näha ja eesti keelt kuulda. Inimesi näha oli tore, aga võimalusel oleks kohe tagasi lennukile läinud….