YUNNAN 2 (LIJIANG,TIGER LEAPING GORGE, KUNMING) 12-18.07

 N 12.07

Hommikul pärast poolt tundi ootamist sain ilusti Lijiangi bussi peale ja umbes 4 tundi hiljem olin kohal. Kuskil bussijaamas pandi meid maha (seal linnas oli neid vist 4 ja mul polnud aimugi, millises ma olen). Olin kooner ja keeldusin taksot võtmast. Sisetunde järgi valisin suuna ja hakkasin jalutama, mingist hetkest siiski läks sisetunne nihu ja kõndisin vales suunas, aga mingil hetkel näitasid õnneks viidad vanalinna ja nii ain jälle suuna õigeks.

Käisin pelmeenikas söömas ja sealsed töötajad olid supersõbralikud ja ajasime juttu ja nad näitasid mulle mu soovitud suunagi kätte.

Selles vanalinnas oli maailma kõge keerulisem tänavanimede süsteem, ma ei tee isegi nalja. Ekslesin seal mõnda aega kuni lõpuks üks vanapapi mulle näitas, mida otsisin.

Suusi oli mul käskinud sinna minna, sest pidin nendega seal kokku saama. Sõnumeerisin ja rääkisin omanikega ja selgus, et oli vist õige koht tõesti.

Lõin aega surnuks, pesin magasin. Suusi ja Gon pidid 8 ajal Shengri-la‘st tagasi jõudma.

7 ajal aga Suusi helistas, et passivad ummikus ja neil pole aimugi, millal nad jõuavad.

Väsisin nende ootamisest ja läksin linna jalutama. Suutsin peaaegu ära eksida, need on need väikeste tänavatega vanalinnad.

Poole 10st läksin tagasi hostelisse ja varsti saabusid ka teised. Olime kõik nälga suremas ja läksime pooljooksuga sööma. Sõime väga kaunist vürtsikat toitu.

Pärast istuime mäe otsas ühes baaris ja nautisime vaadet. Siis hakkasid nad aga sulgema ja meil polnud tahtmist koju minna. Üks vähestest lahtiolevatest kohtadest oli üks pisike baar elava muusika ja maailma kalleima alkoholiga. Väike õlu maksis nii umbes 5 eurot.

Olime aga juba seal niiet mõtlesime, et hea küll puhkusel olles ühe võib.

Siis tuli meie lauda üks äge hiina tšikk, kes seal baaris laulmisega tegeles. Ta oli täielikult mittehiinlaslik, tahab Uus-Meremaale elama minna, sest talle ei meeldi Hiina ja siinne süsteem. Tal oli kunagi olnud 10 jüääni baar, kus kõik joogid olid 10 jüääni, aga naabritele ei meeldinud midagi ja nad tegid midagi ja ta pani selle baari kinni. Rääkis ise ka, et kohutav, mis hinnad selles baaris ikka on (ta töötas seal siis). Pakkus meile mingit kohalikku 22 volist liksi, jubehea oli. Ta tegi meile head hinda ja saime terve pudeli seda kraami 50ga.

Kõrvallauda tulid kaks toredat USAkat Alabamast. Ajasime hiina teemadel juttu ja jagasime sitika ja satika lugusid. Lõpuks hakkasid ka nemad sulgema ja ei jäänud muud üle kui koju minna. Kell oli juba 3 saanud ja me ei teadnud, et ööseks uksed lukku pannakse, seega pidime omanikud üles ajama, et sisse saada..oih:S.

R 13.07

Magasime poole 11ni ja läksime hommikust sööma. Ma suutsin 2 märki omavahel sassi ajada ja sain mingi päris hirmsa riisisupi. Üritasin seda tšilliga natuke paremaks muuta, veidi õnnestus aga väga edukalt siiski alla ei läinud. Pärast haarasin tänavalt ühe toreda plänni.

Ostsime veel seda head jingmeijiu-d ehk siis virsikualksi, mida meile eelmine õhtu oli tutvustatud. Käisime pangas ja luusisime ringi. Läksime vanalinnast välja ja uurisime, mis mujal toimub. Meil Suusiga oli kinnisideeks saanud kohv, niiet otsisime kohvikut päris pikalt. Lõpuks maandusime ühes kohvikus, kus üks hiina noormees kitarri mängis ja laulis. Ka Lijiang oli üsna turistikas, siis ka seal olid hinnad ebahiinalikult kallid, aga selles kohvikus sai vähemalt võrratult head kohvi.

Lijiang oma vanalinnaga kuulub muide ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Pärast tagasi oma hostelisse, Mamanaxi’sse. Rääkisime pikalt ühe Itaalia naisega ja lõbustasime ennast sellega, et vetsus istudes kuulis, kuidas ta poeg oma tüdrukuga skype-is. Hosteli rõõmud. Vihma sadas ja meil oli hostelis suur ja mõnus diivanitega veranda niiet istusime seal ja ajasime juttu ja käisime kordamööda virsikusnapsi jahil, see maitses nagu haribo kummikommidJ.

8 paiku ajas nälg meid siiski jalule ja leidsime lõpuks Sichuuani restorani. Hea ja terav, nagu üks hiina toit olema peab.

Pärast haarasime poest veel snäkke, virsikualksi, sõime jäätist ja 11 ajal liikusime tagasi Mamanaxi 1-te (teine hostel oli ka natuke eemal). Pläkutasime Suusiga veel rõdul nii 2ni öösel. Varem ostsin ka omale bussipileti tagasi Kunmingi ja Tiger Leaping Gorge-i (Tiigrihüppe guru vms on selle eestikeelne nimi) reisi järgmiseks päevaks.

L 14.07

Hommikul 6.45 oli äratus. Käisin hommikusööki otsimas ja lehvitasin Suusile ja Gonile, sest meie teed läksid taas lahku.

7.40 viidi mind hostelist bussi peale. Sõit Tiger Leaping Gorge-i (TLG) pidi võtma umbes 3 tundi, sinna oli nii 96 km, aga nagu ikka väga mägine. Teel oli aga ulmeline ummik ja me seisime ühe koha peal lihtsalt 1,5 tundi ja lõpuks võttis sõit sinna aega 5 ja pool pikka tundi. Sealsed teed olid kõik kaljusse üsnagi uuristatud ja pidevalt oli teel näha varingu jälgi ja ühes kohas oli tee üsna hiljuti täiesti minema uhutud, niiet pidi sealt kivide vahelt läbi ronima ja teislt poolt tuli uus buss vastu. Üles ronimiseks polnud meil enam aega piisavalt, seega saadeti mind koos 3e Shanghai tšikiga alla jõe äärde. Alla minek oli märksa lihtsam. Mäed ja ganjon ümberringi olid ikka väga väga võimsad.  Ja jõgi, mis oli kärestikune ja kivine ja  kiire vooluga. Paljud rääkisid, et see jõgi oligi nende lemmik koht (ka need kes mitme päevase matka olid läbi teinud). Tegime pilte ja nautisime vaadet ja kolasime vähe ringi. Kuna olime ummikus nii palju aega kaotanud, siis oli meil üsna kiire ja varsti pidime hakkama tagasi üles ronima ja siis hakkas sadama ka veel. Kõigil oli õnneks kilekad kaasas, niiet tõmbasime need selga. Üks tšikk oli üles saamisega meil päris hädas, sest puhata väga aega ei olnud. Ühes kohas olid täiesti ulmelised redelid, põhimõttelised 90 kraadise nurga all ja pikad pikad ja neid pikki redeleid oli üksteise järgi  vist 3. Alla vaadates võttis ikka seest õõnsaks ja hoidsid täie jõu ja hammastega redelist kinni. Lõpuks üles jõudes maksime redeliehitajale 10 jüääni ja sõime kohaliku tädikese kasvatatud kurki. Varsti tagasi bussi ja umbes 3,5 h tagasi Lijiangi. Natuke lühikeseks jäi see reis, aga hullult lahe oli ikkagi ja vähemalt nägi ära selle.

Pärast tahtsin samasse hostelisse, aga sellesse, mis natuke kaugemal oli, sest ei tahtnud ilma Suusi ja Gonita eraldi toa eest maksta. Seal polnud ka aga ruumi ja lõpuks mind ja veel 4ja reisiselli saadeti kuskile kaugemal kõrvalises tänavas asuvasse hostelisse.

1 Kanada hiinlane ei fännanud seda kanti ja siis käisime taga öösel panka otsimas.

Varsti tagasi hostelisse, rääkisin toanaabritega juttu ja magama ära. Mina olin ühe saksa tüdruku (Maike), briti poisi (Will) ja japani poisiga ühes toas. Üleval toas olid veel kanada hiinlane ja prantslanna. Nad pidid hommikul vara ära minema, et panime nemad eraldi.

P 15.07

Hommikul istusin verandal ja ajasin jaapani poisiga juttu ja läksime tagasi sinna teise hostelisse, et uurida, kas neil tänaseks oleks vabu voodeid, sest seal teises kohas ei toimunud suurt midagi.

1ks ööks oli 7s toas ruumi, mis tähendas, et homme peame jälle kolima, aga ühe öö saame inimeste keskel ööbida. See oli hästi hästi suur hostel ja resto ja igast chillimis kohad ja kiiged jne.

Sõime hommikust ja istusime Maike ja Williga niisama restos. Pärast käisime Maikega linna peal väikseid tänavaid avastamas ja talle reisikirjadeks märkmikut otsimas. Pärast sadas niiet istusime hostelis ja sõime ühte kohalikku võileiba, niiiii hea kraam. % paiku läks Maike lennujaama, et Laos-sse sõita.  Saatsin ta taksole ära ja läksin jalutama, seekord suunaks natuke kõrgem punkt mäe küljel, et vanalinnale head vaadet saada. Appi ja nägin vahepeal ühte hiina poissi, keda olin näinud Shuanglangis (see pisike küla) joonistamas nii nädalake tagasi  hihi. Hakkas jälle sadama ja kuna ma ei jõudnud ära oodata, et vihm üle jääks, siis jalutasin vihmas ja jõin kohvi ja tagasi hostelisse. Olin uue hiina naabri saanud vahepeal ja rääkisime natuke juttu.

Will luges terrassil raamatut ja ma ühinesin temaga, et vahepeal oma tegemised jälle kirja panna. Järsku keegi tuleb rääki, et kuule ma ju tean sind, see oli saksa maailmarändur Marko, kellega olin Dalis kohvikus tuttavaks saanud, ta siis ööbis samas hostelis. Maailm on väike igal pool maailmas.

Plaanisin õhtul kiirelt hostelis midagi süüa kui nägin Markot, kes hakkas just parasjagu välja sööma, haarasime veel ühe saksa poisi Maxi, kes Lõuna-Koreas magistrit teeb, ja läksime koos sööma. Nemad olid ka kuskil reisides kohtunud mingi hetk ja said Lijiangis jälle kokku. Võitjaks osutus üks grillikas, kus sai jälle head ja paremat. Vahepeal kõndisid aga mööda kaks Maxi sõpra, keda ta kuidagi teadis, sel hetkel hakkas juba imelik, et kuidas kõik kõiki tunnevad:D. Tagasitel ekslesime natuke ja suutsime korra ära eksia, ajasime hostelis veel juttu ja magama ära.

Olin 4 poisi ja 3e tüdrukuga ühes toas ja siis kella 12 ajal lendas sisse üks hiina poiss, kes väitis, et Will on tema voodi ära võtnud, jagelesid seal sellega tükk aega kuni viimaks see hiina poiss kuskile mujale transporditi ja teised tagasi magama said minna.

E 16.07

Hommikul uurisin veel elukoha kohta, aga väidetavalt ruumi ei olnud. Sõin sakslastega hommikus ja kolisin oma asjad jällegi teise hostelisse. Pärast otsustasime poistega, et lähme Black Dragon Pooli, mis oli küll natuke krõbeda hinnaga, aga midagi targemat ka teha ei osanud. See oli kokkuvõtlikult üks suur ja ilus park. Mäed, templid, järved, lilled jne.  Kõmpisime siis mäest üles ja nautisime vaadet linnale. Teiselt poolt alla tagasi ja istusime pargis ja naersime ennast pooleks. Päeva nali oli hommikul loetud uudis maailma raskeimast naisest ja tema seksielust. Jõime mahla ja rääkisime elust. Tuli välja, et Markole meeldivad mehed ja siis rääkisime gay teemadel jutte. Nii toredad poisid, pidin vahepeal jälle naerust toolilt maha kukkuma. Enne Hiina aastat ma ei olnud kunagi skslastest väga midagi arvanud, aga see aasta kinnitas mulle kui palju ägedaid sakslasi ikka on!!

Pärast tagasi vanalinna ja Sichuani restorani sööma.  Läksin tagasi hostelisse lebtama. Elan kahe hiinlasega ühes toas. Üks oli täielik toredus. Reisib häälega ja tuli just Tiibetist (olin kade kade) ja tahab järgmine aasta Uus-Meremaale minna.

Andis mulle hunniku Tiibeti maiustusi.

Õhtul jalutasin teiste hosteli poole, et vaadta kas poisid on seal kui nad mulle kuskil väga kõrvalisel tänaval vastu jalutasid, mis minu hostelisse viis. Nad naersid ka, et me päriset ka ei jälita sind!!

Mõtlesime midagi süüa, aga kuna päike just loojus, siis mõtlesime mäe otsast seda vaatama minna, turistide hordid muutsid selle mõtte aga võimatuks. Jäime vaatama, kuidas inimesed ühel väljakul jälle tantsu vihtusid.

Seal oli hästi suur ala, kus müüd erinevat street foodi. Mina sõin jälle oma baklažaani (qiezi) ja isegi nemad juba teadsid, et see on mu lemmik asi terves hiinas. Nii on!!

Jalutasime ringi ja Max jäi maha, et pilte teha. Me ajasime niisama juttu ja ütles, et plaanib võib-olla oma reisiplaani muutusi teha. Ta oli juba üle aasta reisil olnud ja pidi vist järgmisena Mongooliasse minema muidu.

Vaatasime järgmisel väljakul tantsivaid inimesi ja hakkasime tagasi hostelisse minema, kui Marko tabas päti teolt. Vanapapi mingite tangidega üritas talt taskust midagi varastada. Vaatasime veel ringi, aga papi oli juba jooksuga kuskile kadunud.

Marko läks koju lennupileteid uurima ja ma kohvikusse kohvile ja koogile. Panin jälle reisimuljeid kirja, seekord üritasin vist meenutada Shanghai reisi.

Kohvikus kohtasin veel ühte Iisraeli poissi ja tüdrukut, kelle päritolust ma ei saanud ta aktsendi tõttu väga aru.

Varsti koju ja hiina toredus aitas mul uurida, kus mu bussijaam asub.

T 17.07

Sadas. Ajasin ennast lõpuks 10 paiku voodist välja.Käisin pesus ja pakkisin taaskord asju, mida õnneks polnud palju, aga kuna mul oli väike seljakott, siis pidi pakkimine olema väga täpne, et need sinna ära mahuks.

Tagasi Mamanaxisse, et oma asjad sinna hoiuruumi jätta. Tahtsin hommikust süüa, aga neil polnud 100st taasi anda ja siis võtsin ette retke, et leida keegi, kes seda vahetada saaks. Aega võttis aga asja sai ja lõpuks ühinesin oma mõnna müsli/puuvilja/jogurtiga Markoga, kes ka hommikust sõi. Marko rääkis, et oli õhtul jõudnud täielikult oma reisiplaane muuta ja läheb peale Mongooliat hoopis koju, emale sünnipäevaks väike üllatus. Tegelikult tal oli pilet koju 6. Detsembriks Singapurist, aga ta ise ka juba naeris, et arvatavasti on ta kuu aja pärast juba kuskil seiklemas tagasi.

Varsti ühines meiega ka Max.  Marko lasi jalga, läks lennukile mingi hetk. Kallistused ja läinud ta oligi. Max pidi TLG-i minema, aga kuna sadas siis ei olnud see parim mõte. Otsustas kuskile küladesse minna ja varsti oli temagi läinud.

Ma läksin jalutama, kohtasin kuskil mäe otsas ühte hiina tüüpi ja jäime rääkima, vedas jogurteid laiali parasjagu, niiet ka mul õnnestus sellest kraamist osa saada. Mainisin talle, et otsin internetipunkti ja ta ütles, et teab ühte kohta ja viib mu sinna ära. Hüppasin rollerile ja läksime. Seal taheti aga, et oleks mingi netikaart, mida mul muidugi polnud ja nii see üritus pooleli jäi.

Ta muidugi rääkis midagi, et tal korteris on ka ja siis tahtis mu kuskile mujale netipunkti viia, aga ega mul nii oluline polnud, seega ütlesin, et las jääda ja et vaatan seal kandis ise edasi. Ta käis mul siis juba kahtlaselt järgi ja paisis mu peale veidi pahaseks saavat. Panin igaljuhul minema. Tahasi jalutades hakkas padukat sadama ja hullasin veidi vihmas kuni otsisin räästa aluse, et oodata vihma möödumist.

Lõpuks istusin ma kuskil poekese ees räästa all vist oma tunnikese ja pommitasin inimesi sõnumitega, set olin igavusse suremas. Lõpuks siiski asusin vihmas teele, sest asi läks juba kaunis üksluiseks. Ostsin veel peoga kõrvarõngaid kaasa, et oleks hiljem, mida inimestele jagada. Hiljem jälle hull padukas vol 14, tüütuks hakkas minema juba.

Vahtisin ja ostsin postkaare ja kuna sain peotäie tasuta marke, siis otsustasin vennale sünnipäevaks kaardi saata (läks teele päev varem, aga no mõte loeb ka kuuke hiljem:P).

Kuna vihma tõttu midagi tarka teha ei saanud, siis istusin kohvikus, jõin kohvi ja kirjutasin oma tegemisi ülesse. Tagasi Mamanaxisse kohalikku võikut sööma- muna juust, sink ja rohelus kohaliku baba leiva vahel-njomm!!

Sõin ennast oimetuks ja tuli tahtmine kuulda, mis Nanningus toimub. Helistasin Tuulile ja nagu ikka ei saanud pidama, pärast 25 minutit Tuuli arvas, et ta ei taha kogu mu raha kaardi peale ära raisata, seega lõpetasime kõne. Hiljem sain sõnumi, et mu telefonikaardil on alles 1 kohalik raha…kurrja. Neil kaartidel on selline loll süsteem, et mujal provintsides ei saa raha juurde panna, v no ainult mingis kõige suuremas esinduses igas linnas vms, ühesõnaga keeruline. Mul oli vaja koju jõudes kuidagi Jose juurde sisse saada, aga siinkohal meie suhtlus lõppes, sest  ma ei saanud enam isegi sõnumit saata mingil põhjusel.

Istusin veel seal hoovis katuse all ja lugesin kirjutasin ja mängisin ühe kohaliku pisikese poisigaJ.

6.30 otsustasin bussijaama poole teele asuda, läksin jala seega varusin aega, sest polnud liialt kindel, kus see asub. Lõpuks jõudsin õnnelikult kohale, isegi tunnike varem.

Bussile ja kell pool 9 algas sõit. Minu kõrval voodis oli muidugi mees, kes norskas nagu tank, täiesti kohutav. Üritasin nagu multikas näpud kõrvas või padjaga seda summutades magama jääda.

Bussis on õnneks suitsetamine keelatud, nagu loogiline oleks, aga kuna ma olin bussis kõige ees ja bussijuhile ja tema mingist onklist sõbrale see ju ei kehtinud, siis tegid nad kogu aeg suitsu, bussijuht oli reaalne ahelsuitsetaja.

Kokkuvõttes, ma usun, et see oli päris vaimukas, kuidas ma üritasin tekk üle pea seda haisu veidi lällatada, omal näpud kõrvas.

Peale 12t õnneks ikka suutsin natuke magada.

K 18.07

Buss jõudis kell 5.30 kuskile kõrvalisse Kunmingi bussijaama. Väljas oli alles pime ja ma otsustasin, et ootan ühistransporti, mis hakkab kell 6 sõitma, varsti muidugi mõtlesin ümber ja asusin jala teele….teadmata isegi, mis suunas minna, väga minulik. Mul oli õnneks üks poolik Lonely Planeti kaart Kunmingu kesklinna kohta, seega ei olnud ma selle kaardi peal veel kindlasti mitte.

Haarasin hommikusöögi kaas ja rakendasin loogikat, et seal, kus paitavad kõige kõrgemad majad on ka kesklinn, hiljem ühelt mehelt teed küsides selgus, et mu loogika oli mind alt vedanud jälle.

Kõik kellelt suunda küsisin andsid mõista, et ma olen sooda ja pean bussiga minema, sest see on kaugel. Kangus ja aja ülejääk mul seda teha ei lubanud ja hakkasin küsima, kus asub üks suur suur park, et ennast vähemalt kaardi peale saada. Nagu ikka kõik rääkisid mulle erinevatest suundadest ja tunde hiljem andsin alla ja parki ei leidnudki. Sain kõik kohalikud kahtlased kandid läbi jalutatud.

Lõpuks sain vähemalt aru, kus pool keskus pidi olema ja seadsin ennast sinna poole.

Vaatasin kuskil kanali ääres pilte kui mingi veider hiina vanapapi tuli minu juurde ja vaatas ka mu pilte, käsi ümber nagu ikka kombeks. Tahtis mulle linna näidata, aga keeldusin viisakalt.

Lõpuks jõudsin siin ja seal ekseldes kesklinna kui hakkas jälle sadama. Seisin siis nagu üks kodutu kunagi kuskil pargi servas suuremate lehtedega taime all, kui vihm veidi vähemaks jäi läksin Starbucksi vihma varju ja lugema, et oma aega tappa. Selline tunne, et olin juba pool ilma läbi käinud kui kell oli ikka alles 11.30 ja mu rong kodu poole läks alles kell 8 õhtul.

Paar tundi hiljem kui ma ennast seal välja ajasin siis, ennäe imet, endiselt sadas.

Tegin ringe ja otsisin söögikohta, mida ma sealt mitte ei leidnud, ainult restoranid ja kiirsöögikohad, mhh. Lõpuks leidsin vist Kunmingu ainsa pelmeenika. Hiljem sõin jäätist ja jalutasin ja tapsin aega. Hiljem hakkasin rongijaama kõmpima, sest see pidi jube kaugel olema, lõpuks ei olnud ta seda mitte nii kaugel ja olin 2,5 tundi varem kohal. Lugesin.

Rongis istus mu ümber üks suurem perekond, noored ja vanad. Varsti palusid, kas ma oleksin nõus nende mingi tuttavaga kohti vahetada, et nad koos saaksid olla, mul polnud vahet. Sain muidugi mingi 7 30 aastase mehega ühte kohta istuma. Minust ja minuga tehti esimese 10 minuti jooksul juba umbes 100 pilti…tõotas tulla pikk 14 vms tundi oma kõval istmel. Pärast läks nendega isegi lõbusaks, õppisime inglise keelt…ma pole vist kunagi nii palju naernud, terve vaguni peale osati nii isegi 15 sõna. Katsetasime kõike, mida rongis müüdi (tavaliselt ainult idiootsused) ja ajasime juttu.  Vahetasime numbreid, et Nanningus kokku saada (ilmselgelt!!!). Vahepeal kui nendega enam rääkida ei viitsinud ja üritasin lugeda, mida nad mul mudiugi teha ei lasknud, sest neil oli nii põnev haha. Ka see ei aidanud, kui tegin näo, et magan.

Kuna olin päeva teises pooles toitunud ainult ploomidest, siis tekkis mul kohutav kõhuvalu ja istusin seal kurja näoga ja sõin rohtusid, vähemalt olin teel kojuJ.

Lõpuks ikka sain natuke magada ka.