Selle nädala
alguses alustasime jälle trennidega, kõigi tatokad olid suht paranenud, ei
juhtunud kellegil selle ilma tõttu midagiJ.
Peale eksamite ja
trennide esimesest nädala poolest nagu midagi ei meenugi. Teisipäevast läks
leboks kindlasti, sest kool oli ju läbi nagu ma eelmises sissekandes juba
kirjutasin.
N 28.06
Päeval käisin ja
ajasin teistelt veel pilte taga ja olin
niisama uhe. Kell pool 6
saime oma klassikaaslastega kokku, et veel korra oma klassiga sööma minna.
Keegi geenius valis, et võiksime ühte hotelli sööma minna. Mis muidugi
tähendas, et söök oli jubee kallis, kõik meie õpetajad olid ka kutsutud ja
tegime klassiga neile ka välja. Toitu oli muidugi tohutus koguses ja sõime
ennast pooleks, ajasime juttu ja päris tore oli, eriti arvestades, et enamusi
neist ei näe vast enam kunagi. Lõpuks maksime kõik nii umbes 10 eurot, aga no
hea küll, korra võib ja vähemalt toit oli täitsa hea ja huvitav. Sai palju
selliseid asju, mida muidu pole väga söönud. Kuna õhtusöök hakkas nii vara,
siis oli see äkki juba nii 9 ajal läbi ja läksime oma seltskonnaga dongmenisse.
R 29.06
Trenn. Must maa.
Kooli pralle välismaalastele ja ühtlasi vist mingi lõpetajate üritus. Suuur
saal. Sai süüa ja juua ja olid mõned esinejad, üldiselt vist enamus
välisüliõpilased ise. Nalja sai igaljugul jälle nabani. Tegime veel oma
klassiga pilte, aasialastele meeldib väga väga pilte teha, niiet neid on
hulgim, nüüd hea vaadataJ.
Pärast käisin
härrade J-idega Bubble Pointis istumas, paar päeva oligi veel koos jäänud, nii
nii paha.
Olen omale
märkmetesse kirjutanud Soho, pole õrna aimu ka, kellega ma seekord seal käisin,
äkki Suusiga siis ikka.
E 30.06
Magasin trenni
sisse, niiet otse koju kiire pesu ja siis läksime Wumingi jälle päris
paljudega. See kord kõik bussiga. Mul oli ilmselge uni veel sinna sõites, et ma
pool aega magasin. Kohale jõudes äkki sõime ja poest läbi ja järve äärde. Tili
isa ja kasuema olid ka Hiinas sel ajal, niiet nemad olid ka seal. Tundusid
hästi toredad mõlemad. Tegelesime jälle järve äärsete asjadega ehk siis ujusime
ja jutustasime ja näksisime jne… Til ja ta pere läksid ära millalgi varem, me
ülejäänud jäime sinna. Varsti mingil hetkel hakkasid ülejäänud ka ära minema,
me Josega otsustasime, et nii vara külll tagasi ei viitsi minna ja jäime sinna
veel lebotama. Õhtul istusime oma lemmik nuudlikas bussijaama kõrval ja muudkui
vaatasime ära sõitvaid busse ja naersime, et see oli vist viimane, kohe üldse
ei viitsinud ennast liigutada. Lõpuks vist oligi juba viimane meie laiskuse
tõttu läinud, kuigi me vist olime juba poolenisti otsustanud veel sinna jääda.
Seekord oli juba teada, kus see odav hotell asub ja kuigi ta tahtis mingit
dokumenti ka, aga meil kummagil ei olnud, siis õnneks sai lõpuks ilma ka.
Vahtisime veel Tomi ja Jerry multikat ja väsimus sai võitu.
Hommikul
otsustasime taas järve äärde suunduda, teel sõime pühklikastmes pelmeene….see
pähklikaste on niiiii hea. Ma vist räägin iga toidu kohta, et see on nii hea,
aga no nii on, hiina toit on maitseev. Pluss siis ma arvan, et see võimendub,
kuna ma kirjutan blogi nüüd pool aastakest hiljem ja eesti toidust on kopad
juba, tohutu hiina toidu igatsus on. Igaljuhul tagasi minevikku. Veetsime siis
pool päevakest veel järve ääres ja jalutasime niisama ringi. Ma polnud teiselt poolt sellele järvele
veel lähenenudki ja seal oli veel 1 suur koolimaja ja igasugu põnevat kraami.
Saime sealt väikse minibussiga bussijaama juurde tagasi, sest laiskus ei
lasknud kõmpida jälle seda maad.
Sõime veel oma
lemmik nuudleid ja tagasi jõudes oli kell juba suhteliselt palju. Eeldan, et
läksime dongmeni.
E 2.07
Trenn. Tahtsime
osta rongipileteid Kunming-i, aga võta näpust olid otsas, niiet leppisime siis
bussipiletitega. Nii meeldiv oli piletisabas mööd minna nii paarisajast
inimesest ja otse bussipiletite letti, kus ei olnud kedagi. Õpilased lähevad
koju praegusel ajal ja kõik ostavad pileteid. Pärast sain Oma nunnu Austraalia
Carlyga kokku ja käisime lõunal ja töllerdasime niisama ringi. Pärast käisin
korra tema juures vaatamas, kas ma midagi ei taha nendest asjadest, mida ta
maha jätab. Ma armastasin ta ühtesid kingi ja siis avastasin, et need olid ära
viskamiseks, ilmselgelt lõpetasid minu kotis, sest mul oli ju nii vähe asju,
mida koju kasa võtta. Edasist teab…keegi teine.
T 3.07
Trenn. Käisin Orama
juures, vahetasime üksteise juurde jäänud asju, tegin ühest ta raamatust
koopiaid ja ajasime niisama üle tüki aja korralikult juttu. Nagu ma kuskil juba
mainisin, siis üks meie kilpkonnadest kahjuks seda aastat meiega üle ei elanud,
andes alla just aasta lõpus. Teise otsustasime siis kodu lähedale suurde
järvekesse lahti lasta. Istusime seal tükk aega ja kõlksuasime jalga…ei tea kas
ta siiani ujub sealJ. Ja vaadake kui palju ta meil kasvas aasta jooksul!!!
Hiljem dongmen ja
muud loomad.
K 4.07
Trenn, seekord
pildistamisega. Mõtlesime, et mälestuseks oleks päris lahe kui on ühest
trennist pildid ka. Til vabatahtlikult oli nõus tegema. Mind ajas naerma jälle
see, et kõik, kes vähegi kunagi trennis olid käinud, aga muidu väga ei käinud
olid kõikk seekord kohal.
Üsna õelus trenn
oli, ma ei fännanud see hommik niiväga hehe.
Hiljem läksime
kontorisse, et oma hinnetelehed ja mingid paberid ära võtta, asjaolud hägused,
aga kätte me neid sel päeval ei saanud.
Skype-isin veel üle
pika aja natuke kodustega ja pesin hoolega pesu. Üritasin natuke pakkida, aga
teadagi see väga ei õnnestunud.
Saime dongmenis
kokku ja istusime ja snäkkisime ja rääkisime natuke juttu, kui kõik kohal olid
tegime oma grupipildi ära koos oma lemmik moslemi perekonnaga. J
Pärast oli meil
siis ametlikult viimane
õllejoomismäng ja ka osavõtt oli ajaloo suurim. 6 inimest 6 vastu polnud meil
enne olnud. Kõik inimesed näitasid seal vähemalt kaasa elamisega näo ära. Igor
läks poole mängu pealt rongi peale, et järgmine päev kuskilt koju sõita. Ta
polnud vist ka aastaid kodus käinud ja otsustas siis ka natukeseks koju minna.
Ja läinud ta oligi.
Meil jätkus mäng
veel pikalt ja joogiselt ja rõõmsalt.
Hiljem nagu ikka
õhtusöök dongmenis. Carlyt nägin ka see õhtu viimast korda…miu. Kodus üritasin
rõõmsa peaga siis pakkima hakata, natuke joogise peaga on hea pakkida, siis ei
ole kahju asju ära visata. Prahihunnik kasvas see õhtu igaljuhul hoogsalt.
Tuulil hakkas juba mu asjadest kahju ja käskis mul need hommikul üle vaadata.
Hommikuks ma õnneks väga paljude asjade koha pealt ümber polnud mõelnud.
N 5.07
Hommikul siis meie
viimane koos trenn, osavõtlikud olime aga ainult kolmekesi härrade J-ga. Sööma
ja pessu ja uus katse koolist pabereid ära tuua. Ootasime õpetajat päris pikalt
ja ajasime niisama katusel juttu. Ajasin veel inimestelt pilte ja muusikat
taga, sain vist enam vähem kõik, mis ma tahtsin.
Üritasin nüüd
päriselt pakkida, täiesti lõppp, mis segadus meil toas valitses ja kuidas meil
üleüldse nii palju asju sai olla:S??
Ja selle pildi pealt ei saa tegelikult midagi arugi...
Istusime hiljem Jose,
Jakobi ja Tiliga Bubble Pointis ja meenutasime aasta algust ja kuidas me
kohtusime ja kes mida mäletab…nostalgianurk. Masekas.
Sealt siis juba
edasi dongmeni…meie kõige viimane kõik koos õhtusöök. Masekas jätkus….ei
tegelikult sel hetkel olid kõik isegi üsna rõõmsad. Kõik olid kohal ja nautisid
seltskonda veel kuniks saiJ.
R 6.07
Hommikul lahkus
Sandani, niiet kogunesime kõik teda ära saatma. Jutustas seal meiega liiga kaua
ja siis ei saanud me talle mingil põhjusel taksot, kuni lõpuks ta oleks väga
väga napilt oma lennukist maha jäänud. Saatsime ta igal juhul taksole ja
aitasime Josel veidi kolida, sest ta pidi lõunast oma toa ära andma ja kuna ta
oli otsustanud sinna aastaks õpetama jääda, siis sai ta eelmisel õhtul selle
korteri ka kätte ja kõik sujus.
Läksin ka koju veel
viimaseid asju pakkima ja vedasin oma saja tonnised kompsud kõik Jose juurde
6ndale korrusele. Ei seal ei olnud lifti ja ma olin täiesti läbimärg, nagu
oleks kõige suurema trenni ära teinud. Vedelesime natuke seal ja siis käisin veel
kodus kiirelt natuke koristamas, sest me tahtsime ju oma toa deposiidi tagasi saada. Siis käisime vahepeal
kiirelt lõunal ja viisime oma veeautomaadi tagasi ja saime natuke rahagi tagasi
vee eest, mida me ära polnud kasutanud aajee. Pidin ühele heale Vietnami
sõbrantsile ka vahepeal head-aega ütlema. Oeh sel hetkel oli veel õnneks vaja
sada asja ära mässata ja polnud väga aega masetseda. Näitasime oma toad üle,
saime rahad tagasi ja andsime võtmed ära…tühi tuba ja nii me sealt lahkusime.
Täielik jooksmise päev oli, ma nii ei tahtnud, et ma seal viimasel päeval nii
tohutult jooksma pean, aga nagu ikka jääb kõik alati viimasele minutile ju.
Läksime veel
viimaseks tunniks Jose uude ja suurde ja mõnnasse korterisse. Padukat sadas, et
oleks ikka vastav tuju. Ma läksin siis sel päeval reisima, aga otsustasin asjad
ikka Nanningusse jätta ja pärast reisi veel tagasi tulla päevaks
või paariks. Ma pidin maailma
kõige kaugemasse bussijaama jalgrattaga minema, sest otsustasin, et tahaks
rattaga reisida. See vihm siis ei meeldinud mulle väga. Õnneks kella 5ks kui ma
juba vägagi minema pidin hakkama siis ainult tibas veel.
Pakkisin siis asjad
rattale ja läksin. Lehvitused. Kui Jose lubas siis veel Nanningus olla kui ma
tagasi tulen, siis Jakobit nägin ma sel hetkel viimast korda, sest ta hakkas
paari päeva pärast koju minema. Tuuli ja Til on ka veel tagasi tulles seal. Ja
Kris...ja Suusi ja Goniga pidin sel õhtul koos Kunmingi sõitma, et sealt meie
reisid lahku läheks.
Leidsin härra
Nipernaadi siis paar maja edasi veeautomaati tagastamas ja sel hetkel ma enam
üldse ei suutnud, töinasin nagu ei iial enne, ütlesin, et ma ei tule selliste
asjadega hästi toime ja sõitsin minema. Hüppasin korra dongmenist läbi ja juba
ma väntasingi bussijaama poole, ise pool aega ratta seljas vihmas veel
töinates…not cool.
Ma teeks siinkohal
jälle blogi pooleks, et mu viimane reis jääks eraldi.
No comments:
Post a Comment