WEIZHOU SAAR 30. mai- 5. juuni

        Magasin muidugi nii sügavalt, et ei kuulnud ma oma äratust, ega seda, et Suusi sisse tahtis saada.  Lõpuks Suusi kopsimise peale ikka ärkasin, paanikas, sest kell oli tiksunud juba pea 10. Muidu polekski nii hullu olnud, aga pidin kindlastii kooli jõudma, sest pidime sel päeval ära maksma meie klassi T-särkide rahad ja ma suure suuga olin lubanud poiste rahad ka ära maksta, sest nad ise ka kooli see päev ei läinud. Ei jäänudki muud üle kui jooksuga koju ja jõudsin ikka korra kooli, pidin veel varem ära ka minema, et asjad ära pakkida ja rongijaama kihutada. Millestki sensatsioonilisest ma sel päeval juttude järgi ilma ei jäänud.

Mul oli veel pakkimine pooleli kui Jakob kella 12 ajal juba mu uksele peksis, et hakkame liikuma. Viimased asjad kiiruga kotti ja minek. Vihma sadas, aga ootasime, et veidi vähemaks jääks ja asusime ratastega teele. Rattaga jõuab rongijaama hoolega kiiremini, kui taksoga, sest jalgratastele on teel 1 tunnel ja autod seal sõita ei saa ja peavad üsna suure ringiga minema. Võit.

     Igaljuhul siis rongijaamas monteerisime veidi oma jalgrattaid lahti , et 5 jalgratast kuskile ikka ära mahuks. Varsti võis sõit Beihaisse jälle alata. Seal hõppasime poest läbi ja ostsime grillimiseks vajalikku kraami, sest kes teab palju selliseid võimalusi saarel olles avaneb ja etteruttavalt oli hea, et seda tegime, sest saarel olid ainult üsna pisikesed poed.

Leidsime tee äärest ühe mõnusa grilli, pugisime kõhud jälle head ja paremat täis ja siis asusime kaarti vaadata, et kus võiks veidi pikutada.. Sõitsime ringi ja jõudsime lõpuks juba praamiterminali välja ja kuna seal ümbruses olevad rohelisemad alad, kas kubisesid taevasse kõrguvast umbrohust või rottidest, siis leidsime, et meie parim valim on terminali ees olev tsementparkla. Mõeldud tehtud. Telgid üles ja kuna meie pehmeim asi oli lina, siis tekkisid varsti naljad kõvemast ja pehmemast tsemendist. Me läksime Jakobiga poodi otsima, et natuke joogipoolist hankida ja tegime kokkuvõttes päris suuure ringi, enne kui ühe pisikese putka leidsime. Pärast istusime keset ööd parkla nurgas tsemendihunniku otsas ja tõdesime, et elu on ikka lahe.

     Hommikul saime silma lahti ühe toreda tädikese röökimise peale. Tuli välja, et ta tahtis meile praamipileteid müüa. Saatsime ta viisakalt minema, aga ajasime ennast siis juba üles ka, sest tahtsime niikuinii 8sele praamile jõuda. Seekord sai probleemiks meie rattad, mis ei pidavat praamile mahtuma. Esimesed 6 inimest ei öelnud midagi, aga mingil põhjusel kõige viimane mees otsustas meid mitte peale lasta. Oeh. Mässasime seal päris pikalt, jäime juba esimest praamist maha. Lõpuks maksime iga ratta eest umbes 6 eurot ja ruumi tekkis kohe kolinal. Nagu ikka raha räägib rohkem kui 1000 sõna!

Kolistasime siis nii natuke alla pooleteise tunni Weizhou saare poole. See on selline mõnus vulkaaniline saar ja pildil ülalt vaates tundub ta hästi pisike, siis tegelikult ta niii väike polegi, pikkust umbes 6,5 km ja laiust umbes 6. Mis seal sõidu veel palju raskemaks tegi oli see, et saar on hästi mägine ja sõita tuleb kogu aeg üles ja alla.

            Kohale jõudes hakkasime siis omale elukohta otsima ja leidsime lõpuks ideaalse koha mere ääres. Panime telgid ja võrkkiiged püsti ja puhkus võis alata. Merest olime olenevalt 10-50m (kohati tegelikult ka 200 m)  kaugusel, olenes see siis tõusust ja mõõnast. Rand oli enamasti täiesti tühi ja eemalt vaatasid vastu kaluripaadid. Grillimiseks meisterdatud auguke oli ka kohe meie metsakeses telkide juures. Meist umbes 200 meetri kaugusel asus ka üks kämpingu laadne asi. Saime omanikega kaubale, et euri eest päevas saame seal pesta ja vetsu kasutada ja kui vaja siis süüa ja nende kööki kasutada, võrkiiges lesida, nende chillout ala kasutada, juua osta jne. Super. See omanik seal oli üldse jube muhe ja abivalmis mees ja kõik töötajad olid ka ülitoredad.

Hiljem tulid ka ilma ratasteta inimesed järgi, nad olid ühest praamist maha jäänud, et jõudsid umbes 5 ajal. Me läksime Josega kohalikule turule süüa ostma, mis nagu kohale jõudes selgus oli juba suletud.  Sekund hiljem hakkas ka padukat sadama ja me jäime sinna pea 2ks tunniks lõksu. Istusime pisikeses poekeses terve aja. Vihm tegelikult üle ei jäänudki, aga natuke vähemaks, et oli vähemalt võimalik tagasi sõita.  Kuna vihma sadas ja grillida poleks niikuinii saanud ja seal väikses poes tegelikult midagi ei müüdudki, siis meie suure ja mõnusa õhtusöögi asemel sõime kiirnuudleid.

Kuna kolmekesi üsna pisikeses telgis ruumi ülejäägi üle kurta ei saanud, siis palusime Patrickul üks telk veel kaasa võtta ja ma kolisin temaga sinna üle. Kuna tema tegeles selle püstitamisega ja öösel kargasime vaid sisse, Mille peale ta ei mõelnud, oli see, et sadas vihma ja telgisuu oli mere poole, ehk siis kõik sadas meile otse telki ja keset ööd ei olnud viitsimist ju telki keerata…laiskus on kuri asi. Igaljuhul magasime rõõmsalt veelombis kogu öö….niivõrd kuivõrd seda magamiseks saab nimetada. 6st olin juba vägagi vabatahtlikult üleval. Õnneks pärast seda me enam väga vihma ei näinud.

            Reedel tiksusime niisama ja ujusime ja magasime ja olime mõnusad. 2 paiku jälle turule süüa otsima. Saime jubehead ja odavat kala ja natuke juurikaid…kokkuvõttes maailma odavaim ja ülimaitsev grillikas.  Kõik inimesed olid kuskil kadunud ja lõpuks olimegi Jose ja Jakobiga ainult kolmekesi ja sõime pooleks ennast.

Kris ja Suusi ööbisid kuskil natuke eemal olevas kämpas ja selle koha omanikul või tema peres oli kellelgi sünnipäev või mingi grillikas ja kutsusid meid ka kõiki.

Olime laisad terve päeva ja siis kui me lõpuks otsustasime, et hea küll lähme ka siis korra, siis tuli Pan ja ütles, et toit on otsas. Hmm otsustasime siiski minna.  Lõpuks sai seal aga niiii head toitu jälle. Need austrid seal ja liiva sees lõkke all valmistatud kana….keele viis alla.  Ja neil oli niinunnu kutsikasJ.

            Laupäev saabus ja kuna me Josega olime ainsad, kes polnud kohalikust turust kaugemale jõudnud, siis otsustasime, et oleks aeg ka miskit tarka teha. Otsustasime siis kõik , et  lähme ühte värvilist randa vaatama. Inimeste kogumine võttis muiudugi jälle aega, ilma ratasteta inimesed läksid neid rentima ja lõpuks me ei jõudnudki neid ära oodata ja läksime ees ära.  Nagu ma juba mainisin, siis on seal päris mägine ja ühest suurest tõusust üles vändates suutsin ära lõhkuda oma täiesti uue pedaali, mille olin just enne seda reisi ära vahetada lasknud. Ma arvasin, et ei hullu midagi, et lähme edasi kui avastasin, et see pedaali jäänuk on päris terav ja lõin sellega omal jalast natuke tükke välja. Alguses ei saanud arugi, aga kui varsti jalg juba üleni punane oli, siis sain aru, et natuke vist ikka katki haha. Õnneks Jakobil oli plaastrit ja jalg jälle nagu uus. Parandamiseks võimalusi polnud, aga tundus, et mingi parandus oli selle järsu koha all, mis siis ikka vstu tahtmist jälle mäest alla, aga nagu välja tuli parandasid nad ainult rollereid. Mängisime siis Macgyver-eid ja proovisime seal mingite vahenditega natuke parandada, edasi ruttavalt võin öelda, et see kaua vastu ei pidanud. Sõime mäe otsas lõunat kui teised ka mööda sõitsid, seega saime gängi lõpuks kokku. Tee sinna randa oli lemmik, pikk pikk tee ainult alla, need teed olid muidugi sellised, et pooled hambad olid välja kukkumis ohus, ent lõbus oli ikka (tee tagasi siis vastupidiselt mitte üldse lõbus, kõik väiksemad käigud ei tööta ka, aga see selleks).  See värviline rand siis…vulkaanilisest kivist mingid vee moodustatud uuristised, ma ei oska paremini seletada, panen pildi. Sel hetkel kui me sinna jõudsime ei olnud aga midagi näha, sest sel hetkel oli tõus ja kõik oli veega kaetud. Vaatasime siis niisama natuke ringi.

Ilma ratasteta inimestel olid natuke rahaprobleemid ja saarel ei olnud ühtki pangaautomaati, seega pidid nad järgmine hommik lahkuma ja tegelesid veel vaatamisväärsustega tutvumisega, meie Jose ja Jakobiga läksime alla linna suurele turule.

Eksisime hoolega ära ja tegime vähemalt 15 km ringi, et teada saada, et see linn ja turg olid tegelikult meie alguskohale üsna lähedal, pidi ainult ühest mäest alla minema. See mägi oli midagi 40 kraadi kanti, et ei alla ega üles polnud sealt võimalik sõita. Suutsin oma pedaali ka veel rohkem ära lõhkuda, et sõitmine oli raskendatud. Otsisime ratta parandust, mis oli sel päeval aga väidetavalt kinni, seega jäi mu seis endiseks. Ostsime siis turult  hoolega suuuri austreid ja kala ja juurikaid ja muid krabilisi ja banaane, et õhtul hoolega grillida. Niii nii maitsev ja odav, mis selle kõige juures peamine. Ma ei kujuta ette ka palju Eestis üks seljakoti täis austreid maksta võiks…

Pühapäeva hommikul läksid kõik teised minema, meie 3 musketäri jäime veel sinna, mina ja härrad J-d.

Teised olid meile krokodilli mäe kohta palju head rääkinud, et otsustasime siis ise ka selle üle vaadata. Teel suutis ka Jakob oma pedaali ära lõhkuda. Suundusime alla linna, et siis nendega ühele poole saada ja vahetasime mõlemad kokkuvõttes ära mõlemad pedaalid…vanakooli pedaalid, need peaks nüüd küll vastu pidama.

Edasi siis krokodilli mäele, mis on tegelikult vulkaaniline park vms. Ala on üsna suur ja ilus.  Tee sinna oli aga mu õudusunenäost, kuna nad tahavad, et sa nende bussi eest hingehinda maksaksid, siis sinna rattaga ei saa. Me siis läksime jala, nii umbes 2 km. Kuna seal saarel on peale mereelukate ka palju palju banaaniistandusi, siis oli seal ka palju ämblikke, kes väga väga armastavad neid istandusi. Terve tee oli kõikjal TUHANDEID ämblikke ja ma ei ole fänn, eriti kui kõik tee äärsed istandused ja puud ja põõsad neist kubisevad. Poistele tegi see muidugi kõvasti nalja… Koht ise oli super super ilus siis, jalutasime seal ringi ja tegime pilte.

Pärast tagasi koju ja lasime kämpa inimestel oma toidu jääkidest endale midagi valmis vokkida.  Tahtsime ikka seal värvilises rannas ka ära käia ja omanik otsis meile välja tõusu ja mõõna graafikul, mille kohaselt oleks meie parim võimalus midagi näha järgmisel hommikul 7-8 ajal. Ärkasin isegi 6.15 ajal üles ja kartsin peksa saada kui poisse nii vara üles ajan, lõpuks siiski sakutasin neid veidi, õnnelikke nägusid ei näinud, aga mõlemad said üles ja Jose tuli minuga isegi kaasa. Olime rahul, et läksime, sest need moodustised olid päris põnevad.

Hiljem haarasime ühest lemmikust kohas jälle nuudleid kaasa, hiljem ujusime ja lebotasime ja õpetasin neile turakat. Neile hakkas see päris meeldima ja suurt midagi muud me enam ei mänginudki. Pärast jälle suurele turule, otsustasime veel kasutada võimalust süüa suuri ja odavaid austreid, ostsime kohe 30!  Koju jõudes oli tõus suurem kui iial enne, nüüdseks võis juba peaaegu oma telgi juurest vette sukelduda.  Grillisime siis austreid ja kalu, lihtsalt hunnik tšillit ja küüslaauku ja natuke õli peale, ülim. Magustoiduks grillitud banaanid.

Öösel kella 2 ajal käisime rannas jalutamas ja vaatamas, mida kalamehed püüavad. Nüüdseks oli jällegist vesi niii kaugele taganenud, et sai vabalt käega krabisid ja igasugu elukaid püüda.

Ma mõtlesin, et peaks vahel natuke koolis ka käima ja otsustasin teisipäeva hommikul kodus poole asuda, mu  oma telefon oli tühi, õnneks poisid laenasid äratust. Telefon oli tegelikult terve nädala väljas olnud, täielik puhkus.

6 paiku üles ja sättisin ennast praami poole teele. Poisid jäid veel sinna, ei teadnud millal nad tagasi tulevad.

Olin varem juba praamipileti ära ostnud, et ikka kindlalt esimesele praamile saaks. Rattaga tagasi minnes ka probleemi polnud. Kõige rohkem kartsin, et eksin praami pealt maha tulles ja rongijaama sõites ära, sest see oli üsna kaugel ja selle päeva ainuke rong läks juba üsna varsti. Õnneks siiski kõik sujus ja jõudsin rongile, probleem tekkis aga sellega, et mul ei lubatud ratast rongile võtta. Reaalselt kaklesid seal ühe mehega ja lõpuks lihtsalt ignoreerisin ta juttu ja vedasin ratta peale,  rongi peal oli aga ka 1 tore mees, kes palus mul lihtsalt natuke teise koha peale tõsta ratas, kui see liialt tüli ei tee. Kartsin, et see kuri onu tuleb ja hammustab mind, aga sujus jälle. 3,5 tunnikest hiljem olin jälle Nanningus tagasi.

Väntasin koju ja keegi ei uskunud, et ma päriselt tagasi tulin, kõik arvasid, et küll ma ikka poistega koos tulen. Mul oli aga plaan lähiajal Shanghaisse minna ja seega tahtsin vahepeal ikka paar päeva koolis käia.

Kokkuvõttes oli aga super super reis ja puhkus.